Tegelikult (2018)

"Tegelikult" on Mardi sõnul klassikalise vana legendi natuke muudetud versioon, kus ühel tormisel ööl kohtuvad viletsas hotellis kolm inimest, kelle minevik ja tulevik näikse omavahel seotud olevat. "Loos on ka väike vimka, ehkki puändina mitte väga ootamatu. Sisuliselt on tegu kõhedusfilmiga, ehk siis – seal ei voola verd, ei rapita soolikaid ega raiuta päid otsast," seletab ta. "Ainult vesteldakse, vaiksel ja seksikal häälel… Tegu ongi omamoodi äraspidise võrgutuslooga, kus imeilus, salapärane naine ja natuke kummaline hotelli ööadministraator mängivad kassi-hiire mängu."

Filmis löövad kaasa Mardi ajaloolisest draamasarjast "Litsid" tuttavad Jekaterina Novosjolova ja Toomas Kolk. "Katja on niivõrd erinev tavalisest eesti näitlejannast et tema kaasamine jääkülmalt erootilise kaunitari rolli tundus mulle kohe ainuvõimalik. Toomasega on lihtsalt alati väga lõbus koos olla. Palusalu roll "Litsides" oli väike katsetus, kuidas Toomas sellist suuremat karakterit kannaks. Ja kui uskuda vastukajasid, siis sobis ta nüüd oma uude rolli nagu valatult," paljastab Mart.

Mardil on praegu käsil Balti Filmi- ja Meediakoolis telerežii eriala lõpetamine ning "Tegelikult" on ka tema magistritöö. "Mina ja mu meeskond, täpsemalt naiskond, pidime alguses lõpetama ühe dokfilmiga, siis aga lühikese muusikafilmiga, mis aga jäi tegemata, sest me ei saanud kauaigatsetud võttepaika," räägib ta. Märtsi keskel läks Mart oma uue näidendiga USAsse ing viimasel võttegrupi koosolekul oldi üsna mures, et mis film neil siis lõpuks sünnib. "Ja siis, meie juhtoperaator korraga ütles: "Aga teeks siis hoopis "Tegelikult"!" Tuli välja, et ta oli lapsena selle õuduskasseti suur fänn ja teadis neid lugusid une pealt," meenutab Mart. 

Siis selgus, et teinegi operaator fännas tema loomingut. "Nad olid lapsena koos selle kasseti ribadeks kuulanud ja ise uuesti kuuldemänguks lavastanud. Ja siis selgus, et meie key grip – see on tehnik, kes tegelikult vastutab kõige eest, mis platsil toimub – ütles, et ka tema teismelisena fantaseeris, kuidas ta seda lugu kunagi ekraniseerima hakkab! See kõik oli nagu mingi maagiline saatuste kokkulangemine – ma olin nagu Tammsaare, kelle loomingut kõik teavad," sõnab Mart.

Aprilli keskel tuli ta Ameerikast tagasi ning meeskond oli kõik valmis pannud. Mart oli vahepeal filmi juba HÕFF-ile nii-öelda maha parseldanud ja siis avastati, et aega napib - filmivõtetega alustati vaid kuus päeva enne festivali. "Filmisime kaks ööd, monteerisin kaks päeva, siis tegime ülevaatuse ja pisiparandused – ja eelmisel laupäeval, täpselt kuus päeva pärast võtete algust, oli esilinastus! Ma ei usu, et kusagil maailma festivalil oleks esilinastunud film, mida veel nädal enne festivali algust olemaski polnud."

Mart ütleb, et kuna neil oli filmimisega kiire, siis ei saanud nad endale üilõbusaid juhtumisi lubada, kuid mees meenutab siiski, et mitmel korral õnnestus neil töötada nii kiiresti, et napilt täpselt saadi asjad purki. "Näiteks on üks kaader, kus Katja peab suurest kahepoolsest uksest välja jooksma, kaamera jälgib teda, väljas on vihm ja torm. Kui uksed avanevad, siis peab lööma välk, ja siis peavad mõlemad uksepooled sünkroonis kinni langema. Mõtlesime, et taevane arm, seda kaadrit me ilmselt ehitame kolm tundi ja filmime sada duublit, ja siis ka pole kindel, et üldse saame sellise, nagu tahame…" meenutab Mart.

"Ja mis juhtus? Esimene duubel oli täiuslik! Nii pea, kui uks kinni langes, mina hüüdsin "Olemas!" – ja nii jäigi. Ainus duubel oli täpselt see mis vaja." Teisel võtteööl oli oht, et väljas läheb liiga valgeks - filmi tegevus toimub öösel. "Olime juba 14 tundi filminud, see oli minu stseen filmi lõpus. Närvid olid läbi – kas see üldse pärast monteerub? Kui olime viimase kaadri viimase duubli teinud ja "Stopp" hüüdnud, tuli korraga ere päike välja! Ühesõnaga, kui me oleks minut kauem filminud, siis oleks päev meie võtted katkestanud, aga nüüd saime täiesti viimasel hetkel tehtud," räägib Mart. 

Mart ütleb, et ta tahtis väga filmi mängima ka Andrus Vaarikut, kes kuuldemängus kunagi sama rolli tegi, kuid kahjuks pidi Andrus viimasel hetkel ära ütlema. "No ja siis ma tegin ühe kõne Egon Nuterile, aga tema ei vastanud. Ja lõpuks ma tegin selle rolli ise ära. Noh, tekst oli ju peas ja palka ma ka ei tahtnud. Ma ise ütlen alati, et kiirustamine on filmi suurim vaenlane, aga vahest on see ka tohutu motivaator," tõdeb Mart. "Ja kui jääb mulje, et me filmisime üle jala ja tegime oma tööd hooletult, siis tegelikult oleme mina ja võttegrupi liikmed oleme seda lugu arendanud oma peades juba kakskümmend kuus aastat – seda on kaks korda rohkem kui Sarnet arendas "Novembrit"."

Mart ütleb, et praegu on tal lootus, et "Lood Kõverpeeglist" kasvab seriaaliks või miniseriaaliks. "Olen viimasel ajal kirjutanud mitmeid lühilugusid selle sarja jaoks. Lisaks on praegu arutusel ka "Litside" jätkumine," paljastab ta. "Kas ja millal II hooaeg töösse läheb, näitab lähitulevik. Kuid esmalt on vaja kool ära lõpetada ja oma magistrikraad kätte saada."

Mart on oma filmile saanud juba ka ohtralt positiivset tagasisidet. Rasmus Rammo kirjutas Kinoveebi otseblogis: "Mart Sanderi lühifilm "Tegelikult" ületab ootusi. Äraütlemata põnev, ägeda atmosfääri ja korraliku näitlejatööga müstiline õuduslugu."

Kirjanik Indrek Hargla ütles TV3 "Seitsmestele uudistele": "Kõik, mis Mart teeb ulmevaldkonnas, on tehtud väga tugeva |anritealikkusega. Sellest kumab alati läbi, et ta teab täpselt, mida tahab teha; et see on ulme ja õudus – mitte midagi piiripealset ega ebamäärast, vaid puhas žanriteadlik töö." TV3-le andis kommentaari ka kirjanik ja Ulmeühingu president Veiko Belials: "Väga stiilipuhas, klassikalise ülesehitusega, vindiga kõheduslugu."

Filmikriitik Ralf Sauter arvustab filmi aga nii:

Lühiõudusfilmi “Tegelikult” ülesehitus ja atmosfäär mõjuvad tuttavalt neile, kes saanud näha Mart Sanderi analoogilist varasemat teost “Juhuslik nimetaja”: tegevus toimub ühes kohas, täpsemalt unustushõlma vajunud hotellis, tormise öö ajal. Uniselt ristsõna lahendava valveadministraatori (Toomas Kolk) jaoks ei mõju ammugi hirmutavalt äike ning paduvihm, mis õues märatsevad, ega oma töökoha hämarus, olgugi et tema ümbruses saaks varjudes luusida kõiksugu olendid. Teades, et teda ootab ees järjekordne üksildane öö, tunneb ta siirast üllatust, kui saabub salapärane naine (Jekaterina Novosjolova). Ta palub tassi kohvi ja nii algab nende vahel vestlus raadiost kostuva klaverimuusika ja  vihmaladina saatel, mille käigus hakkavad paljastuma inimtühja hotelli tumedad saladused.

Keskne situatsioon toob meelde Alfred Hitchcocki “Psühho”, kus sulnis  Marion Crane satub juhuslikult Norman Batesi motelli ja saab teada, et sinna tegelikult enam külastajaid ei satugi. Ka hotelli, mis lühifilmi tegevuskohaks, võib ees oodata sulgemine. Kelle pärast Sanderi loos aga lõppude lõpuks muret tundma peaks? Novosjolova poolt mängitud elegantne musta riietatud daam on nagu tormihoogudest saabunud femme fatale, mitte naiivne ja abitu neiu. Tema vastas olev öövalvur äratab samuti kahtlusi, nagu tal oleks omaette istudes mõrvarlikud kavalused mõttesse tulnud. Eesmärk on panna meid järeldusi otsima, kumba tegelast tasuks üldse usaldada. Lugu isegi mõtiskleb vahepeal selle üle, kuidas seletamatud mõistatused viivadki erisugu teooriateni. Vastuseid hoiab tegelikult Mart Sander, kes toob meieni need mitte ainult pildis, vaid ka personaalselt, mängides filmis väikest rolli.

Nii kostüümid kui erinevad väikesed detailid (nagu ristsõna filmi alguses) kinnistavad minevikku, kuhu lugu meid juhatab. Hotellis valitsev pimedus ühes äikesemürina ja teiste kõhedate heliefektidega loovad pineva meeleolu, mis sunnib keskse müsteeriumi üle imestades hetkiti võpatama ja lubab meil uskuda, et lähiümbruses võiks hiilida vaimud. Teostus on tervitatavalt stiilikindel ja vanamoodne ning lugu ei taha ehmatada, vaid ronida vaatajale vaikselt naha alla, pannes teda kergelt ärevlema ja mõtisklema. Eks päriselt hirmus hakkabki siis, kui laseme õudsetel mõtetel enda üle võimust võtta; uskuma irratsionaalseid asju tegelikkusest väljaspool, mida uskuda ei tahaks. Sanderi maitsekas lühifilm, kus kohtuvad salapärane dialoog ja pahaendeline õhustik, sedalaadi küsimustega tegelebki.