Austraalia eestlased 7. film (1995-1996)

Hobarti turul uurib kaupa Kalev Kruup. Oma kodus jutustab ta kunagistest arstiteaduse õpingutest Tartus ja Freiburgis. Austraalias Saksamaal välja antud diplomit ei tunnistatud, tuli hakata sanitariks. Kalev Kruup hakkas käima psühholoogia loengutel ning sai psühholoogi diplomi. Ülikool pakkus lektori ametikohta, seda tööd on tehtud 26 aastat. Kalev Kruup räägib üksikasjaliselt pensionisüsteemist, mis Austraalias pensionäride sissetulekuid küllaltki hästi võrdsustab. Farmatseut Boris Lees peab Sydneys apteeki, mille ostis 1968. aastal. Tema lahkus Eestist lapsena ja peale Taanis elamist jõudis kahekümnesena Uus-Meremaale. Tuttava soovitusel oli päeval apteekri õpilane ja õhtuti õppis farmaatsiat. Nelja aasta pärast lõpetas Wellingtoni ülikooli kursused ja sai apteegi juhatajaks. Kuna Austraalias elas rohkem eestlasi, kolis Sydneysse. Boris Lees räägib muudatustest apteegitöös - toimeaineid toodetakse üha enam sünteetiliselt, valitsus varustas statistiliste andmete kogumise ja ravimihindade kontrollimise tõttu kõik apteegid arvutitega. Kuna Austraalias on ravimitele suured dotatsioonid, siis sellega on sunnitud suurfirmasid hindu all hoidma. Ükski firma ei taha, et ravim arvatakse subsideeritud ravimite nimekirjast välja.
Kalev Viiding (sildil Wilding) on ortopeedia kirurg. Ta räägib õpingutest ülikoolides, residentuurist - kokku neliteist aastat kogemuste omandamist. Praegu töötab Sydney erahaiglates. Eestis on külastanud Seppo kliinikut ja Tallinna Kiirabihaiglat, organiseerinud neile saadetisi proteesimiseks vajalikest vahenditest. Kahest visiidist jäi talle meelde seik, et arstitudengid valivad eriala liiga kiiresti, kasuks tuleb õppimine ja praksis üldarstina, sest iga eriala nõuab üldisemaid teadmisi inimkehast.
Sydneys elavad ka Kalevi vanemad Arnold ja Maimu Viiding. Arnold Viiding oli 1930ndatel Eesti edukas kuulitõukaja, Euroopa meister aastast 1934. 1940. aastal jõudis ta lõpetada Tartu ülikooli õigusteaduskonna, kuid siis algasid sõjavintsutused. Saksamaa põgenikelaagris sündis poeg ja kui väike Kalev oli kolmene, avas Austraalia ukse lastega peredele. Arnold räägib algusaastate raskustest ettevõtluses, pankrotist ja uuele alale üleminekust. Maimu meenutab raskeid elamistingimusi, rahapuudust, aga ka abivalmis inimesi.
Keemik Inno Salasoo meenutab pagulaslaagrit, labidatööd ja õnnelikku juhust, mis tõi ta Sydney elektrijaama laborisse assistendiks. Seal õppis ta õhtuti keemiat, viie aastaga sai bakalaureusekraadi. Salasoo jätkas õpinguid orgaanilises keemias ja sai esimese eestlasena Austraalias doktoriks.
Sydney linna vaated ja Sydney Ülikooli peahoone. Ülikooli elektronmikroskoobi osakonda juhatab bioloog Mare Vesk. Ta tegi oma doktoritöö kloroplastidest. Vaimustunult näitab ta elektronmikroskoobiga tehtud fotosid neist raku organellidest. Ta on siin töötanud 27 aastat, kuid ajutine töö on teda viinud paljudesse riikidesse, millest on jäänud kontaktid ja meeldivad mälestused.