Friedebert Tuglase samanimelise novelli ainetel
Pere juba magab kui Kusta aidauksele koputab. Selle ukse taga magab vanatüdruk Maali, kes näeb unes oma enda talu, pere, peremeest. Koputaja on Kusta, noor sulane, kes soovib vaid ööd tüdruku soojas kaisus veeta. Maali teab, miks poiss on siin. Ta on liiga vana, et tema mänge kaasa mängida, kuid Kusta on piisavalt kaval ning juba varsti lebab ta tema kõrval voodis. Ühel hetkel Maali tabab end põgenemast, enda mõtete eest, armastuse eest. Nad jooksevad metsa, vana vesiveski juurde, kuhu Maali end lukustab. Kusta ei suuda seda ust murda ning nüüd murdub hoopis Maali süda. Läbi ukseprao avab ta oma tunded Kustale, kes nüüd mõistab, et mäng peab lõppema. Edasi peab armastama, kuid kumbki ei tea, kuidas.
Vaata lisainfot selle filmi kohta