Näitleja ja lavastaja Balduin Kusbock sündis 1892. aastal. Teatri- ja kinoalase erihariduse omandas ta dokumentide järgi Prantsusmaal, Saksamaal ja Peterburi Filmikoolis. Koos abikaasa Niina Kusbockiga õpetas ta Tallinna keskkoolides rütmilist võimlemist ja plastikat. Sügisel 1923 asutati Tallinnas kaks filmiõppestuudiot. Üks neist kandis vene filmikuulsuse Vera Holodnaja nime ega jätnud sügavamat jälge eesti filmilukku, teine aga koondas enda ümber inimesed, kellest mõned hiljem moodustasidki meie kinomeeste tuumiku. Balduin Kusbocki eestvõttel asutatud 1. Eesti Filmi Stuudio registreeriti haridusministeeriumis õppeasutusena 9. novembril 1923, ometi algas tegelik õppetöö seal juba 20. augustil. Vastu võeti keskkooli lõpetanud mõlemast soost isikud alates 16. eluaastast, täiskasvanuid ka väiksema eelharidusega.. Stuudio õppekava oli mitmekesine: loengud kultuuri- ja kunstiajaloost, kostüümist ja dekoratsioonist, ilulugemine, hääleseade-, tantsu- ja vehklemistunnid. Erilist rõhku pandi näitlemistehnikale, rütmikale ja plastikale. 1924. aasta maikuus lahkus Kusbock stuudio juhi kohalt, siirdudes mõne aja pärast Tartusse. Oktoobris 1924 esietendus Vanemuises edukalt tema lavastatud Gerhart Hauptmanni draama "Põhjavajunud kell" (lavakujundus Voldemar Haas).

Osaühingu "Taara-Film" margi all, mida tegelikult juhtis Tartu kinode "Athena" ja "Illusion" omanik Jaan Otter, hakkas Balduin Kusbock 1925. aasta suvel omaenese käsikirja järgi lavastama filmi "Esimese öö õigus". See oli jutustus eestlaste orjapõlvest, raamiks toonane tänapäev. "Esimese öö õiguse" esilinastuse lisana näidati "Taara-Filmi" päevasündmust nr 1 – "Aerutusvõistlused Tartu aerutajate klubi 50 a. juubeli puhul". "Esimese öö õigus" jäi "Taara-Flmi" ainsaks suurlavastuseks. Peaaegu igas reklaamkuulutuses oli filmi eestikeelsele pealkirjale lisatud kunagist tava tähistav ladinakeelne nimetus – jus primae noctis. Sama pealkirja kannab ka M. J. Eiseni "Kuldja" kümnes laul.

Majanduslike raskuste tõttu, leidmata Tartus õiget rakendust, lahkus Kusbock Tallinna. Aasta-poolteist viibis ta Lääne-Euroopas, kust naasis augustis 1927. 1928 rajas Kusbock Tallinnas taas filmiõppestuudio, jättes endiselt sisse ka üldharidusliku osa (kunsti- ja kultuuriajalugu, rõivastumisküsimused jne). Nähtavasti ei tegutsenud see üldse iseseisvalt, vaid liitus vahepeal loodud Film-Klubi kursustega. Paraku ei olnud mõnede ettevõtlike filmi ümber askeldajate avatud kursused neil aastail enam vajalikul tasemel.

Veebruaris 1929 asutas Kusbock koos tartlase Peeter Juuriku ja Linda Kasakuga a/s. "Concentrum-Film". Firma eesmärgiks polnud enam filmitootmine, vaid "kauplemine tumm- ja kõnefilmidega ja kõikide filmisse puutuvate aparaatidega ning tarvetega oma kui ka komisjoni arvel Eesti- ja välismail". Sama aasta septembri algul tühistas kaubandus-tööstusministeerium asutamisloa. Aastavahetusel 1928/29 hakkas Kusbock koos Nikolai Kusminiga välja andma ajakirja "Film  ja Elu". Seda teoreetilise kallakuga trükist ilmus vaid kuus numbrit.

1930. aasta algul läks käiku Kusbocki uus film "Pühapäevakütid" (ajakirjanduses esinevad nimetused "Karujaht" ja "Õpetaja ja köster karujahil"). Rahamure võttis enda kanda ärimees Gustav Pihlak, peaoperaatoriks oli Konstantin Märska, teiseks operaatoriks Voldemar Mannov. Filmivõtted toimusid Otepää lumises mägimaastikus, "Estonia-Filmi" paviljonis ja ühes erakorteris Tallinnas. Esinesid peamiselt isetegevuslased.

8. augustil 1928 avaldati "Riigi Teatajas" haridusministri määrus "kooliõpilaste ja alaealiste avalikkudest ettekannetest osavõtmise kohta". Määrus piiras õpilaste ja alaealiste kinoskäimise 20 ja 16 eluaastaga, kui tegu polnud filmidega, mis ministeerium neile sisuliselt sobivaks tunnistas. 8. mail 1930 langetas haridus-sotsiaalministeeriumi esindaja "Pühapäevaküttide" kohta eitava otsuse, selle kerglast sisu ei peetud alaealistele sobivaks. Kuna kino sissetulekust andsid ühe kolmandiku õpilased, muudeti seejärel filmi pealkirja. Kahjuks säärane nimemuutus ei võimaldanud enam täit puhaskasu ja paljud edasised filmiprojektid jäid soiku. Kogu elu alkoholiprobleemidega võidelnud Balduin Kusbock suri 25. jaanuaril 1933 Tartus ülikooli närvikliinikus.

[Seisuga 11.11.2011]