26.03.1923 Horoševo – 06.04.1996 Tallinn

Filmilavastaja Leida Laius sündis 26. märtsil 1923 Kingissepa (endise Jamburgi) linna lähedal Horoševo külas. Ema Armanda, kellega tal olid äärmiselt keerulised, kuid ülitihedad suhted, pärines Narvast, küllalt jõukate linnastunud eestlaste perest. Kõik teised sugulased olid venelastest talunikud. Isa tehti 1930. aastate lõpus kulakuks ning hukati vangilaagris. Punaamee vabatahtlikuna (sanitarina ja raamatukoguhoidjana) osales Laius II maailmasõjas ja jõudis 1944 Eestisse. 1945–1947 oli ta Toiduainete Tööstuse Ministeeriumi inspektor, 1947–1949 Arhitektide Liidu kantseleiametnik ja 1950–1951 Kunstide Valitsuse teatriosakonna inspektor. Leida Laius lõpetas 1950 ENSV Riikliku Teatriinstituudi (ERTI) ja 1962 Üleliidulise Riikliku Kinematograafia Instituudi (VGIK) režiiteaduskonna. Diplomitööks oli sõjateemaline lühimängufilm „Õhtust hommikuni“ (1962, stsenarist Valdo Pant, mängufilmiheliloojana debüteeris Arvo Pärt, üht peaosa mängis Kirill Lavrov). 1951–1955 oli ta V. Kingissepa nimelise RAT Draamateatri näitleja, 1960. aastast töötas stuudios Tallinnfilm. Laius lavastas seitse mängufilmi ja viis dokumentaalfilmi; peale selle oli ta 1962–1966 enam kui 30 mängu- ja aimefilmi dublaaži režissöör. Ta oli Eesti Teatriühingu (1951–1976) ja Eesti Kinoliidu (1962) liige, Eesti NSV teeneline kunstitegelane (1979), Eesti NSV rahvakunstnik (1986) ja NSV Liidu riikliku preemia laureaat (1987).

Loomingus oli Laiuse jaoks kesksel kohal naiseks olemine, naise osa kodus ja ühiskonnas. Tema lavastatud ja jäävalt Eesti kinolukku kinnistunud mängufilmid – „Mäeküla piimamees“ (1965), „Libahunt“ (1968), „Ukuaru“ (1973) ja „Kõrboja peremees“ (1979) – tegelesid just selle küsimuse lahkamisega. Koos Arvo Ihoga lavastatud noorsoofilm „Naerata ometi“ (1985) vaatleb seda eluvaldkonda natukene vähem, kuigi võib-olla on küsimus selles, et osatäitjad ei olnud veel päris naiseikka jõudnud. Viimases filmis „Varastatud kohtumine“ (1988) esitas Laius oma küsimuse äärmise jõulisusega: mil moel on naisel võimalik selles, suurelt ebaõiglases ja tinglikkusi täis meestemaailmas ellu jääda ning oma südametunnistusega mitte pahuksisse minna?

Jüri Sillart on teinud Laiusest eluloolise dokumentaalfilmi „Leida lugu" (2002, OÜ Kairiin). 2002. aasta alguses hakkas Tallinnfilmi toimetaja Silvia Kiik koguma materjali raamatu "Leida Laius 1923–1996. Elu ja filmid" koostamiseks. Raamat pidi valmima kollektiivse töö viljana, kuid mitmetel põhjustel ei jõudnud kaante vahele.

Annika Koppel, filmiajakirjanik: „Laiuse filmograafia peegeldab ka eesti filmi muutumist. Ta alustas ekraniseeringutega, neid tehti tollal Tallinnfilmis tänu direktor Lembit Remmelgale, ja liikus edasi autorifilmi poole. Ta uuris oma loomingus naise saatust, sest see pakkus talle huvi. Õnnekombel sai ta ise oma filmide ainest valida, mitte ei olnud sunnitud võtma ette mõnda filmi, mida oli vaja teha stuudio või enda päästmiseks. Tal õnnestus oma filmides kuidagi ka õõnsat kommunistlikku propagandat vältida.

Laius ise on öelnud, et töö puhul ei määra see, kas oled naine või mees: „Töö on võrdne, tuleb võrdselt käituda ja nõuda endale õigust tegutsemiseks. Aga kui sa pole end veel tõestanud, siis paratamatult põrkad ikka kokku sellega, et tõugatakse eemale.“

Laius koges sellist tõukamist muidugi küll ja küll. Näiteks kuigi Andres Lapeteuse filmi mõte oli tema välja pakutud, ei saanud ta ise seal midagi teha, ta lihtsalt ei jõudnudki selleni.

„Libahunt“ meeldis publikule, kuid Laius sai tohutu kriitika osaliseks, film lammutati pilbasteks.

Siis Aino Kallase „Reigi õpetaja“, mille tegemise peale kulus kolm aastat. Pea veerand materjali oli juba filmitud, kui näitleja Leonhard Merzin läks Virtsu poodi ja tagasi enam ei tulnud. Peategelase osatäitja tuli välja vahetada. Leida oli tutvustanud stsenaariumi kolleeg Jüri Müürile, kellele see meeldis. Laiuse töö tehti pihuks ja põrmuks, ta sattus haiglasse ja temalt nuiati välja filmist loobumine. Filmi tegi lõpuks Jüri Müür.

Need olid Laiuse suuremad tagasilöögid.

Pärast „Reigi õpetajaga“ juhtunut hakkas Laius tegema dokumentaalfilme. Õie Oraval oli stsenaarium, mis talle huvi pakkus. Moskva kinokoolist saabus Arvo Iho ja Laius kutsus teda oma dokumentaalfilmi „Sündis inimene“ operaatoriks. Iho on meenutanud, kuidas tal tuli algaja operaatorina filmida kolme sünnitust. Minestus ei olnud kaugel.

Loominguliselt laabus Laiuse ja Iho koostöö hästi, nii sündis veel kaks dokumentaalfilmi: „Lapsepõlv“ ja „Jäljed lumel“. Kokku sai neist kolmest filmist inimese elukaart käsitlev dokumentaaltriloogia, millest kaks esimest kuuluvad meie dokumentaalfilmi klassikasse.

Laiuse puhul on levinud käsitlus, et režissöör tegi kogu aeg sama filmi, mille kangelannad peegeldasid tema enda elus juhtunut. Seda lähenemist on põlistanud Jüri Sillarti dokumentaalfilm „Leida lugu“ (2002).

Kirjanik Mihkel Mutt on viidanud Sillarti filmi positivistlik-biograafilisele meetodile, kus kunstniku looming seostatakse otseselt tema eraeluga. Samas tõdeb ta, et Laiuse puhul on see seos erandlikult tugev.“ /---/

Artikli täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/7739618/kultuuris-kuum-leida-laius-100-naine-kes-uuris-oma-filmides-naiste-saatust
Koppel, A. A. (2023). Režissöör, kelle kangelannad jutustasid tema enda elust [Leida Laius 100]. Postimees: AK, 25. märts, lk 18–19.

Kristiina Davidjants, filmiajakirjanik: „„Ukuarust“ (1973) sai märgiline linateos ja seda mitte üksnes Laiuse filmograafias, vaid Eesti filmiloos laiemalt. Film põlistas Leida Laiuse kui tugeva eesti naise arhetüübi looja ja uurija. Olgu siin ära toodud ka fakt, et „Ukuaru“ valmides heitis filmistuudio peatoimetaja Lembit Remmelgas Laiuse tööle ette, et sellel on feministlik, tugevat naist ülistav kallak. Laius ise ütleb paarkümmend aastat hiljem: „Ma pole seadnud eesmärki vaadelda ainult naist. Minu arvates on naisel ekraniseeritavates teostes ainult üks, olgugi minule kõige lähedasem osa. Mind on huvitanud üldinimlikud probleemid ja väärtused, inimisiksuse kujunemise uurimine.“

Seega ei saa öelda, et väide Laiuse kui teadliku eesti naise arhetüübi kujutaja kohta meie filmikunstis on kindlasti vale, kuid see pole ka üheselt mõistetav, nagu meile ehk tänapäeval tundub. 1970ndatel lõi lääne ühiskonnas laineid Laura Mulvey oma epohhi loova esseega „Visuaalne nauding ja jutustav film“, kus jõutakse Hollywoodi filmide najal tõdemuseni meestest kui vaatajatest ja naistest kui vaadatavatest. NSV Liidus pidanuks naised olema tollase võimu poolt juba justkui mitmekordselt vabastatud, sest nõukogude naine võis olla nii traktorist kui ka kosmonaut, tahtmise korral ka filmirežissöör. Ometigi ei erinenud Nõukogude paradigma suurt Hollywoodi omast. Näilisele vabadusele vaatamata on filmilavastajad ikka peamiselt mehed ning naised nende filmides on reeglina kas sündmuste katalüsaatorid või isegi peaosalise rollis heal juhul vaid nägemused ideaalist, halvemal lihtsalt karikatuurid, subretid aga igal juhul.

Selles kontekstis oli Leida Laiusest 1973. aastaks saanud tollases ainsas Eesti professionaalses filmistuudios ainus Tallinnfilmi süsteemis läbi löönud naissoost mängufilmilavastaja, kes tegi tagatipuks filme naistest, kellega ei temal endal autorina ega ka vaatajal olnud probleeme samastuda.“

Artikli täistekst:
https://sirp.ee/s1-artiklid/film/korboja-perenaine/
Davidjants, K. (2023). Kõrboja perenaine [Leida Laius 100]. Sirp, 24. märts, lk 6–7.

Johannes Lõhmus, filmiajakirjanik: „Leida Laius oli tundlik ja ülimalt pühendunud filmitegija, tänu kellele on tänapäeval üleüldse võimalik mõtestada naise rolli Eesti ühiskonnas filmikunsti kaudu. Peale teda pole seni olnud ühtegi teist režissööri, kes oleks niivõrd silmapaistvalt ja süvitsi naiste eestkõnelejana meie kultuuriruumis tegutsenud.

Tema kohta on öeldud, et ta polnud filmitegijana kunagi ebaaus ega konformistlik ning väärib kohta maailma suurimate filmirežissööride kõrval, nagu Agnès Varda, Shirley Clarke, Margarethe von Trotta, Lina Wertmüller, Larissa Šepitko.

Mäletan varasemast seda, kuidas Leida Laiuse filmid tundusid alati millegi poolest oma ajast ees olevat. /---/
Peaosas oli sageli naine, kes on asetatud olukorda, kus tal tuleb otsustada, kas jääda endale kindlaks ja leida lahendus ilma ühiskondlikule survele allumata, valitsevat dogmat kahtluse alla seades. Algusest peale tegeles ta oma filmidesse uute nägude otsimisega ja näitlejatest maksimumi kätte saamisega.

Otse koolipingist tulnud või amatöörnäitlejate kasutamine polnud selle aja Eesti filmides väga tavaline, aga Leida Laius oli selles eriti hea silmaga. /---/

Tema loomingust tuttav julge iseteadev naiskarakter hakkas ennast kehtestama 1960. aastate esimese poole lühifilmides. Näiteks tuleb tegelasel vastu võtta otsus, kas säilitada inimlikkus sõjapõgenikku aidates ja seada ohtu oma perekond või reeta südametunnistus („Õhtust hommikuni“, 1962). Või milliseid sõnu valides vastata šikile härrasmehele, kes vihjamisi püüab sind rongijaama baaris õlleklaasi taga veenda läbi tegema meditsiinilist protseduuri, mis mõeldud ainult naistele („Mäed kui valged elevandid“, 1963). Mõlemas filmis mängis peaosa Viiu Härm.

Laius ei kartnud mugandada kirjandusekraniseeringuid vastavalt oma nägemusele. Ta võttis julgelt ette klassikute Eduard Vilde, August Kitzbergi ja A. H. Tammsaare teosed. Laius pani need õnnestunult filmikeelde ümber, säilitades teose tuuma, kuigi kriitikud tema käsitusega tihtipeale ei nõustunud.

Debüütmängufilmi „Mäeküla piimamees“ (1965) suutis ta Voldemar Pansoga koos kirjutatud stsenaariumile tuginedes suunata teistsuguse lõpplahenduseni. Koomiliste elementidega, kodanlust pilavast Eduard Vilde raamatust, mille peategelased on kaks meest, saab neid nii eetiliselt kui psühholoogiliselt üle mängiva helge noore naise lugu (Elle Eha kehastuses), kus labase huumori elemendid on jäetud tagaplaanile ja määravaks saab sisemise siiruse ja väljapoole suunatud ahnusest tingitud mandumise vastandus.

See on ülimalt võimsa sõnumi ja oma aja kohta üllatavalt mängulise ja mõjuva kaameratööga film. Toonases kriitikas heideti sellele ette samu elemente, mis teevad filmi tänapäeval huvitavaks: kaugenemine originaalmaterjalist, liigne ekspressiivsus ja kaameratööga eksperimenteerimine.“ /---/

Artikli täistekst:
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120159174/leida-laius-100-miks-peaks-vaatama-laiuse-filme-aastal-2023
Lõhmus, J. (2023). Miks peaks vaatama Leida Laiuse filme aastal 2023? Eesti Ekspress: Areen, 22. märts, lk 54–55.