Avaleht

Jaan Ruus

Artikkel koguteosest "Eesti film 1991-1999" 

Eesti kino on hilisema arenguga kui teised rahvuslikud põhikunstid. Muidugi on see nii kogu maailmas, sest kinost kõneldakse alles 19. sajandi päris lõpus. Kuid Eesti filmikunst selle kunstitähenduses sündis õieti alles 1960. aastail Hruðtðovi sula ajal. Kuni selle ajani tehti küll kinematograafiat (esimene film 1912), ent kunstilisi maailmu loodi harva ja hõredalt (peamiselt Johannes Pääsukese ja Konstantin Märska töödes). Paradoks, et alles siis, punase okupatsiooni tingimusis - küll selle dogmaatilisuse lõdvenemise perioodil - oli "Tallinnfilmi" stuudiosse koondunud erialaselt ettevalmistatud kaader, kelle loomingukogum ületas esteetiliselt ja arvuliselt filmikunsti kriitilise massi piiri. Kuigi kineastid lõid oma autonoomseid maailmu, oli see riiklik kunst, riigi poolt rahastatud ja punatoimetajate/tsensorite poolt kontrollitud. Kineastid seadsid oma kujundeid, propagandaahelad jalus.

Eesti kino on oma eksistentsi üheksa-kümne aasta jooksul vaid esimesel kahekümnel ja viimasel kümnel aastal olnud riigi rahadest sõltumatute üritajate mängumaa. (Kui täpne olla, siis viimasel kümnendil sõltuvad tegijad endiselt pea täielikult riigi rahadest, ainult et riik ei esita enam ideoloogilisi nõudmisi.)

Selle sajandi esimesel kolmekümnel aastal, kui Eesti kuulus algul Vene tsaaririiki, seejärel iseseisvus läbi Esimese maailmasõja ja Vabadussõja, ning Eesti Vabariigi alguskümnendil 1920-1930. aastateni tegid kroonikat ja mängufilme - jante ja ajaloolisi filme - oma rahaga hakkajad väikeärimehed ja entusiastidest operaatorid-reþissöörid. Kuid ahas turg lõpetas nende tegevuse. Pealegi oli helifilmi tulek tõstnud filmi eelarvet ja suurendanud esteetilisi nõudmisi.

Pool sajandit riigi propaganda vankris. 1936 - 1988

Avalikkus ja kineastid otsisid toetust riigi käest. 1931 loodud sihtasutus "Eesti Kultuurfilm" korraldati 1936 ümber avalikult riiklikuks institutsiooniks, mille juhatuse esimeheks sai Riikliku Propaganda Talituse üks juhte. Vastavalt seadusele tootis riiklikult finantseeritav stuudio kinodesse riiklikke väärtusi propageerivaid sundkroonikaid ja heatahtlikke tutvustusfilme noore rahva ja riigi edukast edasipüüdlikkusest. Siiski aitasid need n.ö. kultuurfilmid konsolideerida noort rahvust. Helimängufilmi jaoks raha ei jätkunud.

Pärast Eesti annekteerimist N. Liidu poolt alustas Tallinnas 1941 tegutsemist punariiklik kinopropagandamasin Kinokroonika Eesti Stuudio. Sakslaste okupatsiooni ajal Teises maailmasõjas vahetus värv ja Tallinnas tehti Riias valmiva propagandakroonika "Ostland Woche" jaoks ringvaatepalu Suur-Saksamaa vaprast võitlusest. Pärast sõda tuli taas stalinliku kinopropagandaga Tallinna Kinokroonika Stuudio.

Kui Hruðtðovi ajal 1955 Eestis mängufilmidega regulaarselt alustati, oli kino endiselt riiklikult kultiveeritav näitlik propaganda, televisiooni siis veel polnud. N. Liidu Kinokomitee Moskvas (Goskino) tagas kõikide mängufilmide tegemise rahaliselt, nõudis aga endale ka kõik õigused filmide üle otsustamisel. Sama reeglistik käis animafilmide kohta. Kohalikele Eesti NSV juhtidele usaldati eesti keeles tehtavate propagandaringvaadete kantseldamine.

Ühe mängufilmi keskmine eelarve oli 300.000 rubla. See oli hiiglaslik summa, hea keskmine kuupalk oli nii 150 rubla, seega siis 165 inimese aastapalk. Kui kasutada sama võrdlust küll täiesti muutunud hinnasuhete juures (Eesti keskmine kuupalk 4.400 krooni), läheks Eesti mängufilm maksma 8.712.000 krooni. Minimaalse, 5 miljoni kroonise mängufilmi saaks 95 keskmise eestlase aastapalgaga.

Perestroika viib kinoministri, iseseisvus toob produtsendi. 1988-1993

1988 likvideeris ümberkorraldushoogne Eesti NSV Ülemnõukogu tollase Kinokomitee ja andis kõik kultuuriasjad üle moodustatavale Kultuurikomiteele. Kunstitsensuur kadus. Riiklik tsensuuriamet Glavlit hajus 1990. aastal olematusse ning sellest ajast pole Eestis riiklikku kino-tsensuuri. Asutati esimesed erastuudiod "Eesti Kultuurfilm" (1988), "Estofilm" (1989) ja "Freyja Film" (1990). Nende tegevus jäi aga marginaalseks.

Riik rahastas inertsiga edasi stuudiot "Tallinnfilm", kuhu punavõim oli filmikunsti mugavama ohjamise nimel kokku koondanud kogu filmitootmise. Stuudio "Tallinn-film" oli tegutsenud nagu kõik Eesti nn. üleliidulise alluvusega tehased ja pidi nüüd kohanema uute tingimustega nagu tema analoogidki. 1992-1995 korraldas ja finantseeris kultuuriasju selleks loodud Kultuuri- ja Haridusministeerium. 1993. aastast mindi filmi alal asutuste finantseerimiselt projektide rahastamise peale ja Kultuuri- ja Haridusministeeriumile esitatavatele värsketele rahastamis-taotlustele ilmus esimest korda uus amet - produtsent. Rahastamiseks moodustas minister kineastidest filmikomisjoni, mille kandidaadid esitasid filmialade ühendused. Komisjon uuenes iga kahe aasta järel. Filmi rahastamine oli antud kineastide eneste kätte, nagu see näiteks Skandinaavias oli toiminud 1960. aastatest peale. 1996. jaanuaris lahutati Haridus- ja Kultuuriministeerium, aga see ei muutnud kultuuriministeeriumi poolt jaotatavate riiklike filmirahade jagamise põhimõtteid. Aastatega kasvasid riiklikud filmieraldised. Hea lobby tõstis filmirahasid 1996.a. poole võrra. 1994.a. taastati ka sõjaeelses Eesti Vabariigis toiminud Kultuurkapital: 3% alkohoolsete jookide ja tubakatoodete aktsiisi laekumisest jagatakse kultuurile. Selleks moodustati kaheksa sihtkapitali. Rahvuslikku kino toetab Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapital. Selle liikmed kinnitab kultuuriminister filmiala ühenduste esitusel.

Vähesel määral on filmi toetanud ka Eesti Rahvuskultuuri Fond ja Avatud Eesti Fond. Filmitootmise rahad anti 1993. aastast produtsentidele. Tekkis verivärske produtsentide kaader, kelle kätte läks filmitootmise korraldamine. Riikliku aktsiaseltsi "Tallinnfilm" viimaseks mängufilmiks jäi koostööfilm "Tulivesi" 1994.

Viimase kinoringvaate tegi juba eraõiguslik aktsiaselts "Tallinnfilm" 1998. Levitoetust väärtfilmidele ja filmiüritustele annab aastast 1996 Kultuuriministeeriumi filmilevikomisjon, mis koosneb filmikriitikutest ja -ajakirjanikest. Oluline osa toetusest kulub Eesti filmide koopiate tegemiseks. Riiklike kinorahade suurust näitavad tabelid 1-3.

Eesti Filmi Sihtasutus saab reaalsuseks. 1997-1999

8. mail 1997 annab Vabariigi valitsus korralduse asutada Eesti Filmi Sihtasutus (EFS). Sama aasta 25. juunil asutab riigipoolne asutajaõiguste teostaja Kultuuriministeerium EFS-i, mis sai ka tollal veel riikliku aktsiaseltsi "Tallinnfilm" aktsiate ja hoonete pärijaks. "Sihtasutuse eesmärkideks on rahvusliku filmikultuuri arengu soodustamine ja toetamine", ütleb põhikiri. Üle aasta oli Kultuuriministeeriumi juures toiminud pidevalt täienenud komisjon üritanud koostada optimaalset põhikirja. Skandinaavia tüüpi filmiinstituudi vajalikkusest kõneldi filmi-ringkondades juba kümmekond aastat varem. Äriregistrisse kanti Eesti Filmi Sihtasutus 28. augustil 1997. Vastavalt EFS-i põhimäärusele anti filmitoetuste jagamine viieliikmelise ekspertkomisjoni kätte. Komisjoni soovitavad otsused kinnitas seitsmeliikmeline EFS-i nõukogu.

Seati sisse uued filmiprojektide taotluste vormid, algul tootmistaotlusteks, hiljem ka käivitustaotlusteks. Tootmistaotluse 13 lisa andsid infot projekti tagamaa kohta: sisaldasid majanduslikke ja kalendrilisi andmeid projekti kohta ning loomingulisi ja biograafilisi andmeid produtsendi ning reþissööri kohta. Produtsentettevõtte majandusliku kõlblikkuse jaoks viidi muuhulgas sisse ka tema bilansi esitamise nõue. Taotluses märkis produtsent ära ka filmi kavandatava esilinastuse aja.

Esimesel aastal polnud sihtasutusel oma eelarvet ja tema finantseerimine käis Kultuuriministeeriumi kaudu. 1998. aastast sai sihtasutus oma eelarve ja sihtasutuse ja produtsendi vahel sõlmitud leping sätestas mõlemapoolsed kohustused. Projekti hindamisel oli eesmärgiks toetada rahvuslikku filmikunsti, kriteeriumideks on olnud projekti ainestik, kontseptsioon, dramaturgia, audiovisuaalsus, huvitavus ja eelarve vastavus reaalsetele võimalustele. 1998. aastal esitatud 98 projektist toetati 55: seitset esmakordselt esitatud mängufilmi ja kümmet juba töös olevat mängufilmi projekti; kolme uut joonisfilmi; kaht juba töös olevat nukufilmi projekti; kolmeteist uut dokumentaalfilmi ja nelja töös olevat dokumentaalfilmi projekti. Lisaks said raha 16 projekti, mis polnud otseselt seotud filmitootmisega (festivalid, kroonika konkurss, infoleht "Pääsuke" jmt.). Praktiliselt toimus filmiprojektide finantseerimine sihtasutuse poolt tootmisetappide kaupa kuludokumentide esitamise alusel. Loodi reeglistik ja süsteem, mis hakkas toimima. Sihtasutuse kulurahade jaotust aastail 1998-2000 filmiliikide kaupa näitab tabel 4 ja riikliku toetuse ülemmäärasid neil aastail tabel 5. Tabel 6 näitab Eesti Filmi Sihtasutuse sätestatud ülemmäära filmi eelarvest filmiliikide kaupa filmi tervikeelarvest.

1999. a. suurendas Eesti Filmi Sihtasutus projektitoetuse ülemmäära 10% võrra, sama aasta lõpul lisandus mängufilmi 100.000-kroonisele käivitustoetusele veel 200.000 kroonise arendustoetuse võimalus ja mängufilmi riikliku toetuse ülemmäär tõusis 1999.a. lõpuks seega 2.950.000 kroonini. Sihtasutus on andnud ka vähesel määral laene, millest valdava osa moodustavad RAS "Tallinnfilmile" 1998 antud tagastatav sihttoetus ja finantsabi kogusummas 4.367.140 krooni. Peamiselt selle summa tagasimaksmisega seletub ka 2000. aasta filmirahade loodetav kasv (Riigikantseleilt tuleb aastal 2000 sihtasutusele 19.370.000 krooni).

Lisaks on Kultuuriministeerium eraldanud rahvus-vahelisteks koostööfilmideks 2.500.000 krooni. Lisaks EFS-le on Eesti Kultuurkapital rahastanud filmiprojekte, -üritusi ja filmiüritustel osalemist. Näiteks 1998. a. rahuldas kultuurkapital täielikult või osaliselt 219 projekti aastatoetusega 8.241.239 krooni (vt. tabel 1). Sellest 55%-ga toetati filmitootmist.

On loomulik, et suuri filme tehakse mitme aasta vältel. Rahastamise jälgimine lubab väita, et mängufilmi tehakse Eestis kolm kuni viis aastat ja igast neljast käivitustoetusega rahastatavast mängufilmist valmib üks. Sihtasutuse kui rahastaja jaoks on probleemiks, et filmid ei valmi taotlejate lubatud ajal ja produtsendid ei suuda hankida projektidele mujalt raha juurde. Ka on sihtasutus olnud liiga kaasatundev projekti lõpetamisel. Kuigi film äriprojektina pole Eestis tasuv, pealegi filmikunstina, - Eesti film ei saa olla rikastumise allikaks, kahjuks, - on siiski tagasiside projekti ja tulemi vahel olnud liiga nõrk. Rahastamisel ei esitata ka selgeid nõudeid valminud filmi esitlemisel publikule (nn. marketing). Projektidel pole selget levi ja promotsiooni kava, koostöö telejaamadega on peaaegu puudunud.

Uue kinostrateegia ootel. 1999 - ...

1999. a. augustis nimetas Kultuuriminister Eesti Filmi Sihtasutuse uue, samuti seitsmeliikmelise nõukogu, mille liikmete hulgas on ka mitmed keskmise põlvkonna produtsendid. Endisest koosseisust tegutseb edasi Rahandusministeeriumi esindaja. 2000.a. jaanuaris kinnitas EFS-i nõukogu uue sihtasutuse juhataja. EFS-i ees lasub nüüd ülesanne koostada Eesti filmi strateegilise arengu kava.

Filmikunsti maine loob mängufilm ning on loomulik eeldada tingimuste loomist aastas kolme mängufilmi valmimiseks nagu see miinimumprogrammina toimis ka nõukogude ajal. Kuid Eesti auditoorium on väike ja kodumaine vaatajaskond ei saa katta mängufilmi tootmiskulusid. Võimaluste leidmine rahvusvahelisteks koostöö-projektideks saaks olla üks suund mängufilmi finantseerimisel (Kultuuriministeerium pidas võimalikuks aastaks 2000 eraldada rahvusvahelisteks koostööfilmideks 2.500.000 krooni). Eesti oma äri-sektori kaasamine saaks olla teine suund. Koostöö telejaamadega saaks olla kolmas. Endistes idablokiriikides on televisioon mängufilmide tootmisse kaasatud, meil tekitas koostöölepingu sõlmimine avalik-õigusliku televisiooniga 1999. a. kevadel ägedaid vaidlusi. Need olnuks arvatavalt välditud, kui seda lepingut oleks ette valmistatud avalikumalt ja oponente ärakuulavamalt.

Eesti filmil oli oma publik 1960.-1980. aastail. Tollase mängufilmi 300.000 vaatajat kinos on tänavuseks kahanenud 5000-15.000-ni. Filmi levi ja levitamine on probleem, mille kallal murrab pead Eesti filmi produtsent. Filmi edu aga sünnib läbi publiku.

Kindlasti kuulub filmikultuuri seni tehtud filmide kvaliteetne säilitamine ja eksponeerimine, s.o. meie filmipärandi taasringlusse toomine.

Eesti tavaeeskuju Skandinaavia on riiklike filmirahade jagamise pärast kolmekümneaastast komisjonide praktikat andnud üksikute filmiekspertide kätte, kes kahe aasta jooksul kannavad täit nimelist vastutust. Ka Eesti liigub sellise rahastamisvormi suunas. See aga eeldab kineastide hulgas teatavat konsensust.

Igal juhul tuleb valmis olla ühinemiseks Euroopa Liiduga ja vastava seadusandlusega. Uus vastuvõetav euroopalike mallidega ringhäälinguseadus annab meile nii võimalusi kui kohustusi. Eesti kutseliste filmitegijate osalemine Euroopa Liidu kultuuritööstuse integratsiooniprotsessis nõuab meie 52-lt filmiprodutsentettevõttelt aga ka euroopalikku harjumuslikku käsitööoskust ning filmi käsitlemist äriprojektina ka siis, kui on tegemist fondidest finantseeritava autorifilmiga. Eesti uus kineastide põlvkond on end Euroopa festivalidel juba kuulutanud.

Sihtasutuse uue nõukogu liikmeiks on, nagu märgitud, mitmed keskmise põlvkonna produtsendid. Ehk suudavad nad tõsta produtsendi nime au sisse. Sest just produtsent, filmiärimees, vaevalt et metseen, viib kokku ande ja raha, näeb filmi tegemises kellavärklikku tootmisprotsessi ning suudab hiljem tulemusrikkalt ka kinno tuua oma publiku. Ja filmitegijate pooluselt on märgata esimesi koondumismärke, et ametiühinguliselt asuda oma huvisid kaitsma.

Jaan Ruus
Eesti Filmi Sihtasutuse ekspertkomisjoni esimees 1997-1999