Avaleht

Ilmar Raag

                                                                                                              25. märts 2013, Ilmar Laagi blogi Jäljed liival enne vihmasadu

Minult küsiti, mida nüüd Eesti filmist oodata, kui on valitud Eesti Filmi Instituudile uus juht – Edith Sepp. Ma ei saa loomulikult mööda minna vastuoludest, mis seda valimist ümbritsesid ja seepärast olgu algul ära öeldud, et ma ei olnud Edith Sepa kandidatuuri toetaja. Ometi ei sea ma praegu kahtluse alla instituudi nõukogu otsust, sest olles mõne nõukogu liikmega vestelnud, usun, et nad langetasid otsuse oma paremas usus ilma mingi konspiratsiooniteooriata.

Olgu nii. Eks aeg peab näitama, et ma eksisin Edithi suhtes. Seni aga peame paratamatult isiklikud suhted kõrvale jätma, sest lõpuks on meil ju samad eesmärgid.

Kuid mis muutub Eesti filmis? Nii küsiti minu käest. Võib-olla veidi ootamatult vastaksin, et tavavaataja jaoks ei muutu esialgu kindlasti midagi. On ju ette teada, et tegemist on tänamatu tööga, kus kritiseerijaid leidub igal juhul, samal ajal kui praegugi puudusid ühesed teemärgid hindamaks, kas tehtud on head või halba tööd.

Tundus ka mulle, et EFI juhikandidaatide programmid olid kohati lahtisest uksest sisse murdmine, sest kõiki neid tegevusi ja suundi oli ka varem proovitud ja midagi uudset seal ei olnud, aga teisalt on uutel tulijatel alati veidi rohkem hoogu ja entusiasmi. Võib-olla läheb neil õnneks? Seepärast võiks ka EFI nõukogu nüüd paika panna mõned kriteeriumid, mille alusel oleks hiljem võimalik hinnata uue juhtkonna tööd.

Kuidas defineerida avalikku huvi?

Esimene kriteeriumite rida peaks illustreerima EFI võimet vastata avalikule ja mitte kitsalt filmitegijate huvile. Näiteks (need on isiklikud ja veidi suvalised ettepanekud) kui rahastamine ei lange, siis peaks igal aastal linastuma vähemalt kuus uut eesti mängufilmi, mis kõik kokku peaksid kinodesse tooma vähemalt 120 000 vaatajat, samal ajal kui igal aastal võiks vähemalt kaks filmi jõuda ka A klassi maailmafestivalile. Kindlasti võiks üks filmidest igal juhul olla lastefilm.

Vaadates viimaseid aastaid võib öelda, et need eesmärgid on saavutatavad, nii et igal aastal oleks vähemalt üks rahva menufilm ja vähemalt üks film ka spektri teises servas nõudlikule art-house vaatajale.

See on eelkõige programmilise valiku küsimus, sest kõiges muus me ei pääse kuidagi mööda tõsiasjast, et Eesti filmimaailm on nii väike, et lõpuks teevad kõiki filme siiski samad inimesed. Eestis on ju probleem juba seegi, kui kolm filmi tahavad üheaegselt võttesse minna, sest ühtäkki ei jagu filmigruppidesse enam professionaale. Kui vaadata, kes hindavad filmiprojekte enne filmide teokssaamist, siis seal on püütud erinevaid analüütikuid, lugejaid ja eksperte roteerida ja vahetada, et ühed inimesed liialt ei domineeriks, aga reaalne tulemus on, et pärast ühte-kahte ringi tuleb jälle samad inimesed tagasi kutsuda, sest rohkem neid lihtsalt ei ole.

Nii võivad vahetuda juhid ja mõned filmitegijad võivad ehk jääda mõneks ajaks kõrvale, aga põhimassis jäävad tegijad ikka samaks. Viimase 15 aasta jooksul on proovitud ka erinevaid välismaal rakendatud filmiprojektide arendamise ja hindamise süsteeme, aga laias laastus on tulemus olnud sama. Praegusedki EFI plaanid ei sisalda ju midagi, mida mujal või ka Eestis ei oleks varem proovitud.

Avalikkuse silmis on kõige tähtsam filmide valik

Kas see tähendab, et mingit olulisemat pööret ei saa üldse toimuda? Kasvõi teoreetiliselt? Nii kategooriline ma ei ole. Vaadelda tuleb kahte olulisemat muutujat: milline on filmide valik ja kui palju on raha, et seda valikut suurendada ja filmivaldkonda terviklikult arendada.

Valiku küsimus on see, millega EFI juhtkond saab kohe tegeleda, aga rahaküsimus on kahtlemata problemaatilisem, sest eesti filmide sotsiaalne kapital on olnud liiga õhuke, et nendele raha andmise poliitilist otsust toetaks kogu ühiskond heatahtliku üminaga. Isegi kui enamikel eestlastel on oma lemmik "eesti film", mis oli hea, siis tervikuna ju "eesti kino" pigem halvustatakse. Ja seda tunnetuslikku küsimust ongi vaja muuta.

Ma olen aru saanud, et Edith Sepa arusaama kohaselt tuleb selle küsimusega tegeleda ja ettevaatavalt võime ütelda, et Edith Sepa tegevust võib lõpuks hinnata selle põhjal, kas toimub ahelreaktsioon – süsteemi pannake raha juurde, suureneb filmide valik, millega automaatselt suureneb ka konkurents ja tase.

Tervikarengu jaoks sõltub kõik raha hulgast

Just selline perspektiiv avaneb ka, kui vaadelda Eesti kino võrrelduna teiste Euroopa väikeriikidega. Ei ole Eestil oma filmide tegemisel ju oluliselt halvem olukord. Kui me vaatame Eesti kino vaatajaarve ja festivaliauhindu, siis võiksime võrdluste üle ka uhked olla. Kummatigi me näeme, et nendes riikides, kus asjad on veelgi paremad, on olukorra paranemine pea alati olnud samaaegne suurenenud rahahulgaga. See on isegi liialt banaalne, et seda korrata.

Olgu siinkohal veel kord toodud Soome näide, kus viimase kümnendi jooksul on nende filmide hulk ja rahastamine kriisist hoolimata suurenenud ja tänaseks tähendab Soome film kogu maailmas juba palju rohkemat kui ainult Aki Kaurismägi.

Raha hulgal on omad kriitilised piirid. Seda tuntakse muuhulgas majanduses Baumoli efektina. Ma olin ise EFSA nõukogus umbes kuus aastat tagasi, kui mitu korda arutati eelarve jagunemist valdkonna terviklikuks arenguks. Ehk käibel olid samad loosungid, millega ka praegu vehitakse. Ja ikka põrkas see tagasi dilemmale, et kui olemasoleva raha juures kulutada rohkem näiteks kinode digitaliseerimisele või rahvusvahelisele promotsioonile, siis väheneb samaaegselt filmide tootmine nii, et valdkond võib inimkapitali näol täiesti järjepidevuse kaotada. Ehk kui ei ole filme, siis ei ole ka midagi levitada. Nokk kinni ja saba lahti.

See omakorda tähendab, et olulise hüppe tegemiseks on vaja toetust ka väljastpoolt Edith Sepa filmivaldkonna meeskonda. Praegu, tõsi, on ka minister Lang tunnistanud, et filmisüsteemi tuleks raha juurde panna, aga vaid siis, kui on kindel, et seda õigesti kasutatakse. Aga sellejaoks on vaja, et EFI ei teeks möödalaske. Et juba praegu tuleks sealt filme, mis tekitavad eelkõige eesti vaatajates vähemalt samapalju elevust kui "Seenelkäik" või "Jan Uuspöld läheb Tartusse".

Film kui tööstus?

Tavainimese jaoks varjatuks jääb kahtlemata veel üks valdkond, millega EFI tegeleb ja mis võib olla paljutõotav. Lisaks sellele, et film on kultuurivaldkond, on ta samal ajal ka majandusvaldkond. See ei pruugi isegi tähendada konflikti, vaid fakti. Sest ka päike võib olla üheaegselt poeetiline soojuse metafoor ja astronoomiline põlevate gaaside kogum.

Filmi majandustegevuse vallas on üks kõige tööstuslikumaid tegevusi välismaiste filmigruppide teenindamine. Kui vaatame teiste Euroopa riikide võimeid enda juurde meelitada filmitegemise tööstust ja miljonifilmide filmivõtteid, siis ei ole see enam ammu seostatav lihtsalt odava tööjõu või lihtsalt väga kvalifitseeritud tööjõuga.

Nagu hiljuti Oscari võitnud, aga ikkagi pankrotti läinud Hollywoodi eriefektide firma Rhythm & Hues seletas, on Hollywoodis saanud juba tingimuseks, et produtsente sunnitakse otsima regioone, kus allhankeid tehes on võimalik saada kohapealseid maksusoodustusi. Ja siinkohal tuleb tunnistada, et ka Riia piirkond on olnud Eestist paindlikum ning suutnud enda juurde meelitada Lätisse miljoneid eurosid jätnud filmivõtteid, mis Eestile on jäänud saamata.

Seda küsimust ei suuda EFI loomulikult iseseisvat lahendada, kuid temast eeldatakse kinovaldkonna eeskõnelejat teiste ministeeriumite juures. Ja seepärast võks EFI tegevuse üheks kriteeriumiks olla mitte ainult riigilt toetusena antud raha hulk, vaid ka kogu filmivaldkonna rahalise käibe kasv või kahanemine.

Kui kogu eelnev jutt oli selleks, et muuhulgas tõestada kriteeriumite vajadust ja välistada hilisemad lahmimised, siis tegelikult on Edith Sepale antud üks väga suur võimalus. Ja lahkeks andjaks on Eesti Vabariigi 100. juubel. Filmitegija on väga üheselt aru saanud, et vabariigi juubeli puhul suureneb erandkorras filmidele antava raha hulk ja selle tulemusena ei kavatseta teha pelgalt propagandistlikke reklaamfilme. See on kogu filmivaldkonnale suur võimalus näidata, mida tegelikult suudetakse.

Kui kõik läheb hästi, siis nopib ka Edith Sepp sealt loorbereid, kui kõik läheb halvasti, siis süüdistatakse kindlasti ka teda, hoolimata sellest, et tal ei ole juubelifilmide idee tekkimisel mingit rolli. Ma isiklikult usun, et just juubelifilmide tegemisest võib saada teetähis, mille järel laieneb eesti filmi tegijate ja armastajate ring.