Aadamsoo ja Ibrus: filmikunst kuulub rahvale

Aastatel 1912–1991 vändati Eestis üle 250 mängufilmi, suur hulk dokumentaalfilme ja multikaid. Eesti filme vaatab televiisorist üle 13 miljoni silmapaari aastas. See on meie ühine rikkus. Eesti võiks maailmas esimesena teha kogu oma rahvusliku filmipärandi avalikult ja tasuta veebipilves kättesaadavaks, muuta selle lõplikult avalikuks hüveks. Miks?
Vabariigiaegsete filmide õigused on praeguseks suures osas avanenud. Kõik Vene ajal tehtud filmid toodeti riiklike stuudiote poolt ning raha selleks eraldati meie seast lahkunud suurriigi kassast. Enamiku filmide õigused kuuluvad toonaste filmistuudiote tänastele õiguspärijatele – Eesti Rahvusringhäälingule ja Eesti Filmi Sihtasutusele – mõlemat rahastab maksumaksja. Meie filmipärandi kommertskasutus moodustab vaid murdosa kummagi asutuse eelarvest. Kuivõrd riik niikuinii mõlema pärija tänuväärt tegevust rahastab, võiks selle eest lisaks pakkuda ka laialt kasutatavat avalikku hüve.
Tänavu sügisel saab eesti filmi 100 aasta juubeli puhul valmis esimene osa veebipõhisest eesti filmide andmebaasist. See on äärmiselt põhjalik ja süsteemne metaandmestik, alustades näitlejate elulugudest ja lõpetades fotodega võttepaikadest.
Ühendades avalikult vabakasutusse antavad filmid andmebaasi metainfoga, saaks Eesti luua maailmas unikaalse, nutika kultuurilevi mudeli. Ja vajadusel seda mudelit mujale müüa, samuti nagu praegu ekspordime oma e-riigi lahendusi.
Miks pole keegi maailmas seda seni teinud? Põhjusi on mitu.
Vabas maailmas tootsid filme eraettevõtted, kes ei pruugi nõustuda omandi vabakasutusse andmisega (aga stuudio Mosfilm on oma filmid üleilmsesse videokeskkonda Youtube ingliskeelsete subtiitritega tasuta üles pannud). Veebist filmivaatamine on alles viimase kümnendi jooksul tekkinud võimalus. Varem puudus piisava jõudlusega filmide digitaliseerimistehnika. Varem oli suurte andmemahtude võrgus hoidmine kulukas, nüüd maksab üks terabait kettaruumi vaid 120 eurot (üks mängufilm võtab toorfailina terabaidi jagu kettaruumi ja netis vaatamisfailina üks-kaks gigabaiti). Seega on enamik takistusi kadunud.
Eesti filmipärand on just paraja suurusega, et see täies mahus digitaliseerida ja netis kättesaadavaks teha.
Filmipärandi vabakasutusse andmine teenib mitmeid eesmärke. See on omakultuuriline ja -keelne meelelahutus kogu rahvale, ja kui õnnestub tekitada tõlkesubtiitrid, siis ka väljaspool. See on oluline samm Eesti kultuuripärandi toomisel uue põlvkonnani, kes – meeldib see või ei – ammutab lõviosa oma ilmapildist veebist. See on tänuväärt allikas uurijatele ja ajaloolastele.
Filmipärand avab täiesti uued võimalused koolide aineõpetuses (mõelgem kas või Rein Marani ainulaadsetele loodusfilmidele). Kui varustada vabalt kättesaadavad filmid ka Creative Commonsi litsentsidega, loob see võimaluse filmipärandi loovaks taaskasutuseks – nii kasvav põlvkond, asjahuvilised kui ka professionaalid saaksid me filmiajalugu remiksida, kasutada neid materjale nii mineviku kui oleviku loovaks üle- ja ümbermõtestamiseks.
Eesti kultuuriruumi sisemine dünaamika saab sellest sammust hoogu juurde. Ja ehk annab see ka sõbraliku müksu veidi tukastama jäänud Eesti e-tiigrile.
Hoolitsema peab loojate õiguste väärilise tasustamise eest, millega tegeleb Eesti Autorite Ühing. Kuna maailmast pole pretsedente palju võtta, oleks mõistlik kokku leppida autorite tasustamises, mille kulud kannab riik, kes on filmide varaliste õiguste peremees. Praegu kommertskasutusest laekuv autoritulu on sedavõrd tühine, et filmipärandi vabakasutusse andmisega ei astuta kellelegi raskelt varba peale.
Projektiga võiks liituda suured Eesti netiühenduse pakkujad, kelle võrgu kaudu filme vaatama hakatakse ja kes võiks kanda süsteemi jooksvad haldamiskulud. Põhiline investeering läheb filmide digitaliseerimisse, kuid ka see on mastaape arvestades tühine summa, jäädes poole kuni ühe miljoni euro vahele. Kogu filmilindil oleva kultuuripärandi jõuab failideks ümber võtta ja netis kättesaadavaks teha paari aastaga. Kas stardime tulevikku täna, eesti filmi 100 aasta juubeli päeval?