Avaleht

Indrek Ibrus

                                                                                                                                                                            Sirp, 20.03.2014 

Mis muutub, kui kultuuripärand digiteeritakse? Ühest küljest pärandi materiaalsus: füüsilise objekti asemel säilitakse andmekandjail elektrilisi laenguid. Lisaks pelgalt materiaalsele kontekstile tahan aga keskenduda küsimusele, millist mõju me ootame digiteerimisest ühiskonnale – nii pärandiga tegelevatele institutsioonidele kui üldisele kultuuri- ja sotsialiseerumispraktikale.

Kõigepealt ootavad muutused muidugi arhiive. Milline on olnud arhiivide funktsioon senisel analoogajastul? Ikka pärandi säilitamine tulevastele põlvedele. Arhiivid on küll alati rõhutanud, et pole avalikkusele suletud, aga nende kasutamine eeldab siiski ekspertteadmisi arhiivide toimemeetodite kohta. Arhiivid on olnud avatud kõrgelt motiveeritud ekspertidele, ennekõike ajalooalast tööd tegevatele professionaalidele. Arvestades arhiivide ranget reeglistikku, tuleb analoogarhiive pidada üheks kõige tugevamini „kureeritud” kultuurivaldkonnaks. Kultuurimälu salved on olnud kogu aeg ekspertide kujundada. 

Digitaalsete arhiivide peamine ühisnimetaja on nende suurem avatus. Neile pääseb ligi internetis ning nende peamine funktsioon ei ole mitte säilitada, vaid rahuldada erinevaid otsihuve. Digitaalne arhiiv on sellisena a priori demokraatlikum ja orienteeritud ühiskonna kõige erinevama teabehuvi teenindamisele: uutele perspektiividele, ootamatutele kombinatsioonidele, pärandi uutele kasutusviisidele. Otsifunktsiooni valitsemisest on vaid lühike samm otsingulisuse ja innovatsioonini. Millest räägime, kui kõne all on Eesti audiovisuaalpärand? Kokku on arhiveeritud üle kahe tuhande tunni professionaalselt toodetud „filmilikku” materjali. Sellele lisandub umbes 40000 tundi televisioonipärandit. Eesti Rahva Muuseumi ja teiste muuseumide varahoidlates on ka sadu ja sadu tunde amatöörfilme, poolprofessionaalseid etnograafilisi ülesvõtteid jms. Professionaalsest materjalist on veel arhiveerimata suur osa uuel iseseisvusajal toodetud filme ning eratelekanalite materjali, mis on arhiveerimist väärt – telesarju ja teledokumentaale. 
Filmipärandi digiteerimine ületab maksumuselt kõigi teiste kultuurivaldkondade oma. Digiteerimiseks vajalikud skannerid on väga kallid, töömahukas on ka filmide ettevalmistamine digiteerimiseks, järeltöötlus jms. Ka filmide tegemine on olnud läbi aegade kulukas tegevus, mistõttu on filmipärand muu pärandiga võrreldes mahult  väiksem ja selle täielik digiteerimine Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on mõeldav. Sellise eesmärgi seadmisel on vaja teha veel üksjagu põhimõttelisi otsuseid, alates nõukogudeaegse audiovisuaalpärandi varaliste õiguste kuuluvusest ning lõpetades pärandi kasutuskoopiate haldamisega. Tuleb otsustada, millises andmebaasis, kuidas struktureeritult ja millise institutsiooni vastutuse all neid hoidma peaks. Seni tundub, et digiteeritud audiovisuaalne materjal koos metainfoga peaks avalikku kasutusse minema avaandmetena (open data): andmekorpused antakse vabaks ja igaüks võib neid oma äranägemise järgi kasutada. Nii saaksid asjast huvitatud hakata otsima võimalusi pärand uuel moel taaskasutusse tuua, kombineerides seda meelepärasel moel temaatiliselt või arendades uuenduslikke seotud teenuseid. Lai võimalik kasutus eeldab muidugi „ühiskondlikku kokkulepet” pärandteoste autoritele hüvitiste maksmise osas. Kuna digiteerimine eeldab väga suuri investeeringuid, tuleks jälgida, et digikasutuse autoritasud ei kujuneks riigieelarvele liiga raskeks koormaks. 

Miks ikkagi digiteerida? Ühest küljest tõstab see elanikkonna teadlikkust Eesti audiovisuaalkultuurist, ennekõike filmikunstist. Tee rahvusliku filmikultuurini kogu selle täiuses jääks nõnda vaid mõne hiireklõpsu kaugusele. Teiselt poolt on filmipärandi kättesaadavaks tegemise mõte aga ka audiovisuaalkunstide-väline. Kuna paljud filmid näitavad midagi – ajaloolisi isikuid, kohti, eluviise –, siis saab filmide abil neid objekte ja nähtusi lihtsalt paremini tundma õppida. Semiootikaterminit kasutades saab tõdeda, et audiovisuaalse pärandmaterjali modaalsus ehk realismimäär on kõrgem kui kõigil teistel pärandiliikidel, mistõttu see on mitmeti väärtuslikum. Audiovisuaalpärand on atraktiivsem, kuna pakub võimaluse näha eri aegade eluolu ja inimesi. Lisaks mängufilmide ja muu lavastusliku audiovisuaalsisu meelelahutuslik ja/või kunstiväärtus. Audiovisuaalpärandil on ka mitmekesisem uuskasutusväärtus. Videosisu teeb huvitavamaks enamiku koolide ainetunde, alates kirjandusest, loodusõppest ja geograafiast ning lõpetades muusikatundidega, rääkimata ajaloost. Tuletagem meelde, et äsja elutööpreemia saanud Peep Puksi üks intrigeerivamaid filme on Juhan Liivi luule tõlkimine filmikeelde filmis „Juhan Liivi lugu” (1975), mis algupäraselt oligi mõeldud õppefilmina kasutamiseks. Koolitundides saab sama hästi kasutada näiteks Rein Marani loodusfilme ja lõpuks enamikku dokumentaalfilme. Ka mängufilmid aitavad õpetada paljut, ennekõike inimeseks kasvamist, nagu ütleb tihti Eesti Filmi Andmebaasi peatoimetaja Hagi Šein.

Audiovisuaalpärandiga saab õppetöös veelgi edasi minna: filmide vaatamise kõrvale saab neid ka loovamalt kasutada. Tuleb süvendada arusaama kultuuripärandist kui ressursist, loomaks uusi väärtusi ja mõtestamaks maailma. Videomontaaži tarkvara on üha levinum ja kergemini käsitletav. Kujutlegem, et kogu Eesti audiovisuaalpärand – kõik need kümned tuhanded tunnid materjali – on kooliõpilastel käepärast, et nende abil etteantud teemal aeg-ajalt videoesseid meisterdada. See teeks õppeprotsessi tunduvalt huvitavamaks ja õpilaste suhe aineõppe teemadega oleks vahetum. Pärandi kaudu tutvutakse juba olnuga, ent see loob ka aluse uute lugude rääkimiseks. „Eesti lugude” üle võiks ühiskond rohujuuretasandil arutada iga päev. Ühiskonnas võiks kasvada lugude paljusus ja nende pinnalt peetav ühiskondlik dialoog. Mis peamine: dialoogid kasvavad välja kultuuri ajaloost, kus olevik ja tulevik on minevikuga orgaanilises „kõneluses”. Valdur Mikita eksib, kui väidab, et tehnoloogia lõikab meid juurte küljest ära. Pärandi digiteerimine loob võimaluse täpselt vastupidiseks. 

Digiteerimise oodatavat mõju võib pidada sotsiaalseks mõjuks. See muudab haridusinstitutsiooni toimimist, inimeste õppeprotsessi ja suhtlusdünaamikat. Lisaks oleks pärandil roll kohaliku suhtluse tihendaja või kohaiden­titeedi tugevdajana – pärand on lõpuks tihti just konkreetsete kohtade ja inimestega seotud tähenduslikult laetud materjal. 
Peale sotsiaalse dimensiooni saab esile tuua ka digiteerimise majandusliku kasuteguri. Eestil on selles osas omapärane eelis: eesti audiovisuaal­pärandi suhteline väiksus annab võimaluse peamise osa pärandist lähiaastail tõesti digiteerida. Pärast seda oleks Eestis digitaalseks andmetöötluseks käes pärandi täiskorpus. See omakorda loob võimaluse hakata selle tervikuga eksperimenteerima, ennekõike haridusvaldkonnas. Ajal, kui maailmas räägitakse palju videopõhise õppe plahvatuslikust kasvust, on suuri videokorpusi integreerivad õpilahendused maailmas veel jätkuvalt läbi proovimata ja Eesti hariduskirjastajatel, IT-ettevõtetel või audiovisuaalse materjali tootjatel on siin suur võimalus uuendusmeelseina kaasa mõelda. Pärandvideod saab kaasata ka mitmesugustesse interaktiivsetesse narratiividesse või mängudesse, olgu need siis haridusliku, meelelahutusliku, turundusliku või muu otstarbega. Tallinna ülikoolis proovime leida viise, kuidas kaasata audiovisuaalset ja fotopärandit asukohapõhistesse mobiilimängudesse, mis võimaldaksid ümbritsevat vaadelda teisel moel ja näidata aegadetaguseid olusid ja semantilisi kihistusi mobiiliekraanil. Sellised „tõsimängud” on veel avastamata valdkond, kus saab innovatiivselt tegutseda ja Eesti ristmeedia-ettevõtteil on siin üksjagu võimalusi, näiteks lähitulevikku on plaanitud Indrek Hargla Melchiori lugudega seonduv mobiilimäng Tallinna vanalinnas.

Kui lahata pärandi digiteerimise võimalikke mõjusid kultuurile, tuleb esmalt loota lihtsalt kodanikkonna mitmekesisele teadlikkusele nii Eesti filmikunsti ajaloost kui ka kultuuriloost laiemalt. Eeldada saab ka osaluskultuuri mõju kultuurimälu kureerimisele, sellele, kuidas filmipärandit uutel võrguplatvormidel esitletakse.

Siin on paslik sisse tuua nn remiksikultuuri mõiste. Kultuuri aegumatusest, mäluelementide pidevast kohalolekust meediakultuuris ja nende omavahelisest segunemisest on räägitud juba postmodernismi tekkest peale. Siis oli teooria alltoon pessimistlik: segunemised toovad kaasa eheda kultuuri kadumise, jääb vaid väheütlev märkide mäng meediareaalsuses. Praeguste remiksikultuuri-teoreetikute sõnum on hoopis optimistlikum: kultuuritraditsioonide remiksid mitte ainult ei ajakohasta pärandit, vaid avardavad ka selle mõtestamise võimalusi. Pärandmaterjali selline rekontekstualiseerimine igal ajahetkel uuesti loob võimaluse kultuurimälu dialoogiliseks lepitamiseks tänapäevaga – nõnda, et moodne rohujuuretasandil arenev kultuur ei ole pärandiga a priori konfliktis, vaid vastupidi – orgaanilises suhtes. Lastest, kes on õppinud koolipõlves kultuuripärandit uuteks lugudeks miksima, võib välja kasvada hoopis uus loojapõlvkond, kelle tegusid me täna hästi ei oska ette kujutadagi. 

Kultuuripärandi digiteerimine tähendab uut ajastut ka Eesti humanitaarteadusele. Digitaalhumanitaaria (digital humanities) ehk masinloetavate tekstikorpuste analüüsimine mitmesuguste tänapäevaste kvantitatiivsete meetoditega on Eestis küll veel lapsekingades, kuid arvestades plaani digiteerida lähiaastail „oluline osa” pärandist annab see ka sellele valdkonnale hea lähte. Terve kultuurivaldkonna digiteerimine annab võimaluse otsida kultuuriloost seni märkamata jäänud allhoovusi. Keele arengu uurijad analüüsivad juba rahvusraamatukogu digikorpust, mida saaks aga välja sõeluda Eesti elu audiovisuaalsetest esitlustest? 

Masinanalüüs eeldab kindlasti pärandi kvaliteetset metakirjeldamist, filmivaldkonnas teeb selles vallas väga head tööd Eesti Filmi Andmebaas. Nende töö tulemusena on tulevikus kogu Eesti filmipärand kaadri täpsusega otsitav ja leitav. See on tegelikult peaaegu kõigi eelkirjeldatud mõjude ja võimaluste teostumise üks eeldusi. Siinjuures teab iga kultuurisemiootik, et metakirjeldused fikseerivad kultuuri ja et metakirjeldus on alati ideoloogiline. Pärandi märksõnastamise loogika ei saa ka kunagi olla universaalne: ikka teenindatakse spetsiifilisi eelduslikke otsihuve ning jäetakse teenindamata sellised, mis tundmata või mida peetakse ebaoluliseks. Siin jõuame tagasi pärandi kureerimise ja vabakasutuse vahelise pinge juurde. Kuidas teha avalikkusele kättesaadavaks ka pärandi metakirjeldamine ja milline võiks olla selle reaalne tulemus? Kui süsteemne või kõikehõlmav saab olla iseorganiseeruv metakirjeldamine ja kuidas peaks seda toetama? Pärandi uuskasutuseks avamise seisukohast on tegemist keskse küsimusega. Pärandi metakirjeldamisest saab siin kultuuripoliitika uus pingeväli. 

Need on mõned uued võimalused, mõjud ja pinged, mis võivad kaasneda kultuuripärandi massdigiteerimisega. Kuigi tänased plaanid võivad tunduda idealistlikuna, on potentsiaal suur. Digiteeritud pärandi masskasutusega kaasnev kultuurimuutus võib osutuda radikaalseks.