Avaleht

                                                                                                                                       
                                                                                                                                               Postimees, 8. juuni 2011

Tuleb välja, et jaanuaris kultuuriministeeriumi filminõuniku toolile istunud Edith Seppa on peaaegu võimatu kabineti telefonil tabada – mis on hea märk. Tähendab, suhtleb kohapeal, töötab allikatega, nagu meie, ajakirjanikud, ütleme. Just tema taganttorkimisel on hoogu üles võtmas eesti filmi arengukava kokkupanek – asi, mis pole seniajani ühegi nipiga õnnestunud.

Esimene asi, mida nõunikuks saades lubasite, oli seesama eesti filmi arengukava. Eesti filmil puudub visioon, sellised olid teie sõnad. Mina olen jälle aru saanud, et peamine, mis eesti filmil puudub, on raha, vähemalt tootjate arvates. Kui nii, siis on film ju suisa käpuli, pole ei ühte ega teist. Kui hull on asi tegelikult?

Eesti filmil puudub valdkonda haarav visioon, see on tõsi. Inimesed tegutsevad eraldi, nende eesmärgid on individuaalsed, killustatus omakorda on viinud selleni, et valdkonna kuvand ühiskonnas on nõrk.

Lisaks on probleem selles, et puudub rahvusvahelistumise tasand. Üksnes Eestis tegutsedes ja lokaalselt mõeldes ei ole võimalik kodumaise filmivaldkonna arengut loota – see puudutab koolitamist, tootmist, digitaliseerimist, arhiveerimist, levitamist, filmide näitamist jne. Aga ka inimeste maitset ja eelistusi.

Mis rahasse puutub, siis selle juurdesaamine ei ole eesmärk omaette. Raha on vahend, et oleks olemas hea eesti film, mida vaadataks nii Eestis kui väljaspool seda. Hea eesti film on omakorda universaalne lugu, mis toob tootmisjärgus kasu meie majandusele ja äratab valminuna huvi maailma filmilevis (festivalidel, aga ka teistes nüüdisaegsetes levikanalites). Et aga selleni jõuda, on vaja koostööd, eelkõige omavahelist koostööd valdkonna sees.

Kõik varasemad katsed midagi sellist kokku panna, olgu siis lihtsalt arengukava või koguni filmiseaduse eelnõu nimetuse all, on lõppenud tulemuseta. Miks peaks see õnnestuma nüüd?

Tundub, et midagi on muutunud filmitegijate endi seas. Arengukava idee tuli ju ikka nendelt. Filmiseadus oleks igati normaalne areng, aga samas ei saa see olla eesmärk omaette ja mainimine siinkohal on ajast etteruttamine.

Ma ei tea midagi muusika või teatri arengukavast, küll aga teatrite või Eesti Filmi Sihtasutuse või ka kultuuriministeeriumi arengukavast. Kas filmi valdkond on oma arengus teistest nii palju maha jäänud, et vajab eraldi strateegiat, või vastupidi, hoopis ees, selles mõttes, et näitab teed?

Arengukava on nagu moes olev järjekordne kampaania, see on vaid sõna. Ehk pole vaja seda üldse kasutada, asi on pigem oma tegevuse lühema- ja pikemaajalises planeerimises, omavahelises selgeks rääkimises.

Kunstialad vist ei kulge järjekorras, selles mõttes pole keegi ees ega taga, rohkem nagu hõljuvad  ühiskonna kohal.

Filmivaldkonnas on lihtsalt tekkinud vajadus olukord selgeks teha, prioriteedid üle vaadata ja välja töötada tegevusplaan tulevikuks. Pealegi ei saa väljaspool filmiringkonda seisvad inimesed tihtipeale valdkonna spetsiifikast aru, kuna soovid pole sõnastatud. Ka eesmärk on abstraktne.

Ikkagi, kui me selle visiooni lõpuks saame, siis mis saab rahast? Kultuuripoliitikat tehakse rahaga, kui meenutada Margus Allikmaa sententsi, öelduna aastaid tagasi veel kultuuriministeeriumi kantslerina.

Tahan siiralt loota, et raha kogus filmivaldkonnas suureneb, aga mitte ainult riigi toetustena. Film on tihedalt seotud majandusega, praegu aga nähakse filmitootmist kui ainult kunsti.

Eesti suuremad filmifirmad elavad lisaks filmitootmisele reklaamist ja kaastootmisfilmidest. Üks kaastootmisfilm võib Eestile, mitte produtsendile, sisse tuua mitu miljonit. Produtsent Riina Sildose sõnul jättis «Polli päevikud» Eestisse paar miljonit eurot. Miks ei võiks sellist tegevust arendada planeeritult, luues näiteks eesti filmi ekspordiagentuuri?

Sellest saaks kasu kogu Eesti majandus, toimuks regionaalne areng, inimesed leiaksid tööd huvitavas keskkonnas, lisaks kasvaks meie filmitegijate konkurentsivõime. Juurde tuleks kvalifitseeritud tegijaid, kes siis omakorda osaleksid Eesti omatoodangu arendamises. Enamik Euroopa riike tegeleb ekspordiga sihikindlalt ja keegi ei kurda, et film ei tasu ennast ära.

Teine teema on filmitehnoloogiad. Eestil on hea võimalus luua filmitehnoloogia inkubaatorid – vennad Kallased tegelevad oma firmas Digitaalne Sputnik juba praegu uute filmitehnoloogiate väljatöötamise ja juurutamisega. Miks peaksid nad oma tegevuse Poola üle viima, nagu praegu on osaliselt juba juhtunud?

Kolmas teema on finantsstiimulite sisseviimine. Euroopa maades, kus tegeletakse filmitootmisega, on välja töötatud tootmist ja välisprojektide toetust stimuleerivad paketid, nn regionaalfondid. Miks ei võiks seda teha ka meil?

Jah, kultuuri tehaksegi rahaga, nagu endine kantsler ütles, aga teed selle rahani võivad olla vägagi erinevad.

Veel rahast, nimetagem seda siis lihtsalt vahendiks. Ka kultuuriministeeriumi strateegilised arengukavad ei saa sellest üle ega ümber. Näiteks 2008.–2011. aasta oma ütleb – ja õigesti teeb –, et filmide tootmiseks mõeldud riigieelarvelisi vahendeid tuleks 2011. aastaks kahekordistada, 2009.–2012. aasta oma lisab üldsõnalisemalt, et rahvusliku filmitööstuse arengut tuleks soodustada ja suurendada tootmiseks eraldatud vahendeid. Tolku pole sellest paraku siginenud, kuigi arengukavad peaksid olema aluseks riigi eelarvestrateegia koostamisel. 2010.–2013. aasta arengukavast on vastav lause koguni ära koristatud. Ei ärata ju usaldust? Suudab üks arengukava siin midagi üldse muuta, ja mitte ainult finantse silmas pidades?

Tõepoolest, hea valdkondlik arengukava peaks olema aluseks kultuuriministeeriumi arengukavale, samas laiem kui riigi toetus ja hõlmama valdkonda tervikuna.

Praegu tundub, et räägime filmist nii, nagu vana Euroopa räägib Aafrikast: teemaks on see, kuidas aidata rahasüstide kaudu. Kui räägime rahasumma suurendamisest, muutuvad ka võimalused suuremaks, kui aga loome võimaluse ise summasid suurendada, näiteks Aafrikale Euroopa turgu avades, on vastuseks vaikus. Heategevus on mugavam tee, võib-olla aga ka sellise jaanalinnu tee, kes loodab, et raskused kaovad iseenesest.

Suhtumist tuleb muuta ja asi ei ole ainult selles, et võidelda paari miljoni juurdesaamise pärast. Luua tuleb süsteem, mille kaudu Eesti filmitegijad saavad osaleda väga tihedas konkurentsis. Teema on ikka rahvusvahelistumises ja rahvusvahelises turus. Teema on hea ja tugev filmikultuur. Ka teised riigid ei soosi filmimajandust ainult toetusprogrammide kaudu, tegemist on enamasti väga ulatusliku ja filmisõbraliku süsteemiga, mis Eestis on praegu puudu.

Konkreetsemalt, millist vilja on esimesed töötoad kandnud? Mida näidanud või õpetanud?

Inimestel on, millest rääkida. Tegelikult saavad filmitegijad asjadest ühtemoodi aru, ­ainult et probleem on formuleerimises. Filmiinimesed on emotsionaalsed ja peavadki olema, sest kunst sünnib kirega, ise olen samasugune. Nüüd oleks koos vaja leida see kuldne kesktee, kuidas kokku leppida. Ja esimesed kokkusaamised on näidanud, et see on võimalik.

Üllatuseks on see, et meil on tegelikult nii palju teadmisi ja ideid, mis kõik kusagil ringlevad ja kasutamist ootavad. Eesti film ei ole üldse käpuli, vaja on lihtsalt jõulisemalt edasi areneda ja selle nimel oskuslikult tööd teha.

Kui aktiivne on olnud tagasiside Facebookis, kus teil on oma nurgake?

Tundub, et aktiivne, neid, kes ettepanekuid on teinud, on kümmekond. Facebook on jällegi üks osa üliolulisest protsessist: võimalusest asjade üle arutleda. Neid kanaleid, kust me tagasidet kogume, on tegelikult rohkem. Töötubades arutatu riputame üles filmi sihtasutuse interneti kodulehele, palvega seda täiendada, postitame otse hulgaliselt e-kirju ja küsime arvamust võimalikult laialt filmiinimeste ja -institutsioonide ringilt. Võtame hinnanguid ka välisekspertidelt. Lõpuks peaks kõigil olema võimalus sõna sekka öelda – see on meie printsiip

Kui arengukava on teie esimene asi, siis millest saab teine asi? Millele pihta annate?

Arengukava peaks looma soodsa keskkonna, mille põhjal sünnib tulevikus ehk koguni uus filmi katusorganisatsioon ja mille alla on kogunenud selle kõik lülid. Filmivaldkond ei koosne ainult tootmisest ja kogu raha ei saa minna filmide tootmisele. Kui meil ei ole teadust, siis kust need filmid tulevad, mis muudavad maailma ja jõuavad mainekate festivalide võistlusprogrammidesse? Kui ei ole arhiivi, siis kust me teame, kes me oleme, kust tuleme? Mis filmitegemine on ilma koolita?

Arengukava on ikka ainult tee näitamine ja teoreetiline osake suurest valdkondlikust arengust. Töö algab ikka pärast seda, kui plaan koos. Loodetavasti juhtub see juba sel sügisel.

Jõudu selleks!

Seda läheb vaja tõesti, tegu on ju ikkagi kunstiinimestega!

Valik probleeme

•    Puuduvad ressursid filmiettevõtete arendamiseks
•    Riik ei ole investeerinud filmitootmisbaasi
•    Puudub filmitootmise sihtfinantseerimismehhanism
•    Puudub süsteem investeeringute kaasamiseks erasektorilt
•    Ei toetata filmitehnoloogia arendamist, puudub filmitehnika inkubaator
•    Puudub filmivaldkonna kujundamise eest vastutust kandev institutsioon
•    Filmi sihtasutuse rahastamispõhimõtted ei ole nüüdisaegsed, läbipaistvad ega toeta eesti filmi arengut
•    Filmiarhiiv pole tulenevalt oma organisatsioonilisest kuuluvusest rahvusvaheliste toetuste jaoks kõlblik
•    Kinovõrk väljaspool Tallinna ja Tartut on puudulik, kinod vajavad tehniliselt nüüdisajastamist (digitaliseerimine)
•    Filmide turundus on nõrk ega arvesta tarbimisharjumustega
•    Lugude (mitte tingimata filmide) kvaliteet on halb: autoritel puudub vaatajatunnetus
•    Puudub süsteem Eesti müümiseks võttekohana
•    Filmipärand on ebapiisavalt kättesaadav
•    Üldhariduskoolis ei õpetata filmikunsti ega Eesti filmiajalugu
Kokku nimetati 28 probleemi, positiivseid asju saadi kokku 12. 1. töötoas osalesid Tiina Lokk, Karlo Funk, Jaan Ruus, Edith Sepp, Mait Mäekivi, Piret Tibbo-Hudgins ja Priit Pärn ning PwC esindajatena Jüri Etverk ja Moonika Olju.

Filmi arengukava valmib oktoobriks

•    Arengukava kokkupanek kestab 23. maist 18. oktoobrini
•    Nõustab rahvusvaheline konsultatsioonifirma PwC ehk endine PriceWaterhouseCoopers
•    Neli valdkonna ekspertidest koosnevat töörühma arutlevad kõigepealt eesti filmi visiooni, rahvusvahelistumise ja turunduse, filmitootmise finantseerimise ja infrastruktuuri üle
•    Valmivale arengukavale kogutakse jooksvalt tagasisidet ja täiendatakse seda, arutelu on võimalik jälgida ja ettepanekuid teha filmi sihtasutuse interneti kodulehe või Facebooki vahendusel