Avaleht

Sipelgapesa (Vladimir Loginov, 83:00, 2015)

Vladimir Loginovi dokumentaalfilm on kogum lühinovelle meestest, kes tegutsevad Lasnamäe hiiglasliku nõukogudeaegse garaažikompleksi boksides. Lõputud spiraalikujulised sõidukoridorid täis masinaid ja inimesi meenutavad sipelgapesa. 1985. aastal ehitatud kolosseum on muutunud lihtsast garaažist utoopiliseks rajatiseks, kus leidub kõikvõimalikke asutusi. Kompleksis tegutseb saun, restoran ja isegi loomakliinik. Sipelgapesa on teiseks koduks ligi 700 mehele. Siin jagavad nad oma argimuresid ja unistusi, putitavad autosid ja põgenevad näägutavate naiste eest. Omamoodi salajases klubis saavad mehed elada endi kehtestatud reeglite järgi. Siin ei sega neid keegi.

Oskar (Karl-Jonatan Karits, 10:26, tudengifilm, 2014)

Lasnamäge võib jagada kaheks – tööstusrajooniks ning elamute piirkonnaks ehk magalaks. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli Lasnamäe linnaosas 108 042 elanikku, neist eestlasi 31 806 (29,44%). Oskar (18) on terve oma elu elanud Lasnamäel. Filmis jälgitakse Lasnamäe linnaosa Kivila rajooni noorte eestlaste pilkude läbi, mille keskmeks on Oskar, tema sõbrad ning ema. Noored räägivad Lasnamäel esinevatest tüüpprobleemidest – peksmised, joomised, Eesti-Vene kultuuri erinevustest tulenevad arusaamatused. Oskari ema unistab kolimisest, kuid noor Oskar on veel otsinguteel.

Poissmees ja Volga (Aljona Suržikova, 28:00, 2014)

Miša on 32 aastat vana ja elab Narvas. Miša on sündinud koomik, välimuselt veidi paksuke ja kohmakas, aga väga tark ja vaimukas. Ta on mudelautode kollektsionäär ja rokkmuusika fänn. Mehel on üks kirg: Miša unistab Volga ostmisest. Aga hetkel otsib ta endale naist. Kohtumised kohvikutes toimuvad erinevat tüüpi ja iseloomuga neidudega. Mees tahab väga oma perekonda, kuid teisest küljest on ta väga kriitiline kõige suhtes, mis tema ümber toimub. Poissmehe sõber annab talle lõbusaid nõuandeid. Aljona Suržikova dokumentaalse komöödia lõpus selgub, kas Miša leidis endale armastuse ja ostis ka Volga. Kas kõik unistused täituvad, kui seda tõesti tahta?  

Suur-Sõjamäe (Aljona Suržikova, 52:00, 2013)

Tallinna Lennujaama külje all aastakümneid toiminud aiakeste küla annab tegevust ja leivakõrvast sadadele Eesti venelastele, õigemini on koos palju rahvusi: venelasi, valgevenelasi, ukrainlasi, aserbaidžaanlasi. Rahvasuus pilpakülaks kutsutud asumis toimetavad agarad pensionärid varakevadest hilissügiseni. Suur-Sõjamäe suvemajade elanike hinges tiksub mineviku aeg, hoolimata pea kohal vihisevatest lennumasinatest. Suletud minevikuoaasil pole aga tulevikku. Inimestel tuleb maa vabastada, et lennujaama laiendusele ruumi teha.

Keelekümblejate kolm kevadet (Vahur Laiapea, 40:00, 2012)

2001. aastal alustas Tallinna Läänemere Gümnaasiumis tööd esimene keelekümblusklass, kus vene rahvustest õpilased hakkasid süvendatult õppima eesti keelt.  2003. aasta kevadel tehti kolmandat klassi lõpetavate laste elust dokumentaalsarja „Keelekümblejad“. 2007 läksid filmitegijad õpilaste juurde tagasi. Valmis dokumentaalfilm „Keelekümblejate kaks kevadet“. Kevadel 2012 ollakse taas jälgimas noor keelekümblejaid, kes on lõpetamas gümnaasiumi. Kokku saab film ühe põlvkonna kasvamisest ja arengust kahes keeleruumis.

Varesesaare venelased (Sulev Keedus, 73:00, 2012)

Narva jõel asuvale Varesesaarele 1857. aastal asutatud Kreenholmi Manufaktuur, oma hiilgeaegadel 13 000 inimesele tööd andnud tekstiilikombinaat suleti lõplikult 2010. aastal. Viimase paari aastakümne jooksul on töö kaotanud üle kümne tuhande kudumisvabriku töölise. Oma sünget elulugu jutustavad nooremapoolsed Narva venelased, kreenholmlaste põlvkonna järglased. Karmid monoloogid räägivad hüljatusest, tänavaelust, alkoholist, narkootikumidest ja vanglast. Enamike elusaatust on kujundanud lapsepõlve hingelised ja füüsilised traumad. Põhjakihti vajunud noortel inimestel pole jõudu, lootust ega tahtmistki elumülkast välja rabeleda.

Tuvid (Kadriann Kibus, 51:28, 2012)

Kodutu Nadežda ei suuda leppida oma abikaasa surmaga ja loodab, et ühel päeval viib Jumal nad jälle kokku. Turvamees Oleg on kaotanud töö ja tervise. Tähtsateks tegelasteks on linateoses ka tuvid, piibellikud sulelised, kellest tänapäeval on saanud prügilinnud. Millest ammutada jõudu, kui kõik oluline on kadunud? Kas usust? Usust küll, aga millesse? Kummalise pildina kerkib keset halli magalarajooni Lasnamäel traditsiooniline õigeusu kirik. Kiriku juurde tuleb palju inimesi, kuid Nadežda ja Oleg peavad leidma oma lootuse ja armastuse mujalt.

Pärand (Eeva Jäntti, 52:11, 2011)

Sillamäe salajase uraani rikastamise tehase rajamist alustati Stalini käsul 1946. aastal. Kaunist väikesest rannikulinnast kujundati nõukogude võimu ajal immigrantidest töölistega sõjatööstuse huvides töötav suletud venekeelne asum. Saladuseks jäi toodang, varjatud ohte kandis jäätmetehoidla. Uue aja tulekuga kadus senine elukorraldus, muutusid omandisuhted, algas võitlus ohtliku jäätmehoidla sulgemise eest. Eesti keel ja eesti meel ajavad usinalt juuri, kuid mängu tulevad ärihuvid. Kaunist looduskeskkonda ei julgeta siiski päriselt usaldada, napib eestlastest tulijaid. Radioaktiivsete jäätmete hoidla jääb Sillamäe igaveseks päranduseks.

Laulev Nadežda (Aljona Suržikova, 28:00, 2011)

Lugu Venemaalt Eestisse elama tulnud Nadeždast, kellel on kõige tähtsamad teda armastav mees ja üheksa last ning nendes ja ka kõiges muus ennast ilmutav Jumal. Laste isa Rustam on väga usklik inimene. Praegu pere tööl ei käi, nad tegelevad oma lastega. Naine, kelle laulud on äärmiselt südamlikud ja tulvil armastust Jumala vastu, teenib laule esitades Viru keskuse tunnelis lisaraha. Nadežda laulab oma lastest ja Eestimaast, armastusest ja Jumalast.

Kodus (Ivan Panasjuk, 17:52, tudengifilm, 2010)

Portreefilm päästja Pavel Miskovist. Kesklinna komando päästjate töine koduelu: tehakse voodeid üles, peetakse sünnipäeva, tutvustatakse ekskursioonile tulnud lastele maja, tehakse aja peale riietumist päästja täisvarustusesse, igareedeselt kontrollitakse tehnikat ja päästevarustust.

Töölise portree (Aljona Suržikova, 28:37, 2010)

Suures tehases töötavad koos eestlased, venelased, ukrainlased ja hiinlased. Eri rahvustest ja erineva kultuurilise taustaga inimesed on töökeskkonnas sarnased, ometi on neist igaühel oma lugu. Ka Viktor Bazarov ja Pjotr Mjagkov on sattunud töökoha otsingutel Eestisse, aga mõlema mehe hing igatseb kodumaale tagasi.

Võõras omade seas (Aleksandr Kheyfets, Karin Reinberg, 29:00, 2009)

Piirilinna Narva rokkbändi AveNue muusikud tunnevad ennast piiri peal kõndijaina: nende laulud kõnelevad venelastest, kes on Eestile ikka veel võõrad, aga omadele juba võõrad. Bändi liikmed mõtisklevad eesti-vene identiteedi olemuse üle ja leiavad, et Eesti rahvuspoliitika peaks rohkem ühendama kui eristama, nägema venelastes eelkõige inimest, kellel on eestlastega sarnased mured, probleemid ja vajadused. Koos bändiga liigub film suurtel rokilavadel ja mitteametlikel köögipidudel, ringkondades, kus oma ainsaks kodumaaks peetakse Eestit, kuid mingil juhul ei olda nõus loobuma oma kultuurilisest identiteedist.

Generatsioon 0 (Aljona Suržikova, 27:20, 2008)

Üheksandas klassis õppiv Snežana elab juba pool aastat koos kutsekoolis käiva Vovaga. Internetitutvus on noored kokku viinud, peagi sünnib laps. Ent tavaliselt kipuvad lapsed kordama oma vanemate vigu. Snežana pole kunagi näinud oma isa ja enne sünnitust vaevab teda südametunnistus. Ta tahaks Vovale rääkida tõtt, kuid tõega kaasneksid sassis suhted ja segane tulevik.

Aljoša (Meelis Muhu, 67:00, 2008)

Pärast Eesti iseseisvumist 1991. aastal kõrvaldati enamus nõukogude võimu poolt püstitatud mälestusmärke. Pealinna keskel asetsev pronkssõdur jäi aga oma kohale. Rahvasuus Aljošaks nimetatud punaarmee mundris sõdurikuju püstitati 1947. aastal teises maailmasõjas hukkunud nõukogude sõjameeste mälestuseks. Eesti rahvuslaste jaoks sümboliseeris monument Nõukogude okupatsiooni. Paljudele vene keelt kõnelevatele inimestele oli pronkssõdur aga üks vähestest säilinud sümbolitest, mis ühendas neid Venemaa ja vene identiteediga. Arhiivikaadrid jutustavad monumendi ajalugu, aastatel 2005-2007 filmitu kirjeldab emotsioone, seiskukohti ja sündmusi, mis viisid pronkssõduri teisaldamiseni aprilliööl 2007 ning sellele järgnenud pronksiööd,  massirahutusi ja rüüstamisi Tallinnas.

Pronksiöö: vene mäss Tallinnas (Urmas E. Liiv, 45:00, 2007)

Eestlaste jaoks oli pronkssõduri monument Tallinnas Tõnismäel pool sajandit kestnud okupatsiooni sümboliks, kuid venekeelsele elanikkonnale tähistas see võitu fašismi üle. 2007. aasta aprillis otsustas Eesti vabariigi valitsus peaminister Andrus Ansipiga eesotsas teisaldada pingeallikaks muutunud pronksmehe kuju Tallinna kesklinnast sõjaväekalmistule. Selle tagajärjel vallandus pealinnas vägivaldne kaos. Kanal 2 dokumentaalfilmis antakse ülevaade viimase kahe aasta jooksul pronkssõduriga seotud sündmustest ja taaselustatakse ajalukku minevad purustavad pronksööd neis osalenud inimeste kommentaaride abiga.

Veebel, von ja Leetse mõis (Margit Kilumets, 27:06, 2006)

Baltisaksa juurtega tudeng Christian von Wistinghausen tuli 1995. aastal esimest korda oma esivanemate kodumaale Eestisse ja otsustas emotsioonide ajel osta ära varemeis Leetse mõisa, millest oli vanematelt nii palju kuulnud. Ta nägi selles vene sõjaväe ja hiljem kohalike hulkurite poolt lagastatud mõisas väljakutset, millele tema hammas ja rahakott peale hakkaksid. Appi tuli vene erusõjaväelane Viktor, kes samuti tahtis näha Leetset tuhast tõusmas. Nende kahe usk ja veendumus ning aja jooksul Christiani fanatismist tuld võtnud ülejäänud Wistinghausenid on trööstitu Paldiski vahetusse lähedusse tagasi toonud vanade aegade hinguse.

Afanassi (Liina Triškina, 35:30, 2005)

50 aastat Eestis elanud Afanassi ja tema lapselaps Liina istuvad rongi, et sõita Moskvasse ja sealt edasi Tambovi oblastisse vanaisa lapsepõlvekoju. Kas kahe lähedase, kuid teineteisest kaugele jäänud inimese ühine teekond ühelt kodumaalt teisele saab ka teekonnaks tagasi teineteise juurde?

Perekond (Sulev Keedus, 57:20, 2004)

Film on pühendatud Idale, Tallinn-Moskva-Tallinn ekspressrongi brigadirile, Nataša ja Larissa emale, Fjodor Vassiljevitši abikaasale. Kolme aasta jooksul jälgitakse laiali paisatud perekonda: üks tütar elab Peterburis, teine pendeldab Riia ja Tallinna vahet, erusõjaväelasest isa üksindust leevendab koer. Venemaa avarustest pärit kaunis Ida, suure südamega naine ihkab ja jagab armastust. Perekonna naised, ema ja tütred on avatud, emotsionaalsed, ektsentrilised. Kolme naise rõõmsa oleku varjus peitub aga igatsus ja valu. Ida sureb kopsupõletikku, ta ei näe noorima tütre laulatust, kahe järgmise lapselapse sündi ega temast  ja ta perekonnast valminud filmi.

Meeleavaldaja (Meelis Muhu, 54:05, 2003)

Aakirjanikud kirjutavad, poliitikud värisevad, eestlased kiruvad ja kaitsepolitsei jälgib – seda kõike põhjustab energiast pakatav pensionär Esja Šur oma meeleavalduste, nõudmiste ja märgukirjadega. Kõigi nende ettevõtmiste kasutegur on nullilähedane, kuid vanaproua ei heitu. Esja naudib mängu ilu ja tema huumorisoon lööb eriliselt särama olukordades, kus tema vastasmängijad kohmetust tunnevad. Kõike kroonib kohtuasi, mis on alanud väikselt, kuid lõppeda tõotab suurelt.

Olen uhke, et olen Eesti venelane (Reijo Nikkilä, 58:43, 1998)
 

Griša (Jüri Sillart, 82:35, 1996)

Jüri Sillart on loonud Grigori Kromanovi (1926 - 1984) lähedaste, kursusekaaslaste, sõprade ja kolleegide, vastaste ja kaasvõitlejate intervjuudest ning filmikatkenditest vastuolulise ja pidevalt oma kohta otsiva filmi- ja teatrilavastaja loomingulise ja psühholoogilise portree. Meenutustest joonistub pilt andekast, inimlikust, hellast, ausast, püsimatust ja kompromissitust inimesest, kui kahe kultuuri vahele jäänud vangist, kelle süda kuulub ometi ainult ühele neist.
 

Unenäod kodumaast (Dorian Supin, 44:00, 1994)

Tundeline teekond läbi erinevate inimsaatuste, eluvaadete ja iseloomude, mida kokkuvõtteks võiks ka nimetada meil elavate muust rahvusest inimeste koondportreeks. Nende inimeste juured on nii Venes kui ka Eestis. Nad kõik võiksid saada lähedasemaks, kui mõlemad pooled oma enesekesksusest lahti saaks ning aastatega sissejuurdunud mõttemallidest vabaneks - on ju meie kõigi probleemid lõpuks samasugused nagu teistelgi inimestel siin maailmas. Filmi võtmelauludeks on Pärnus elanud luuletaja David Samoilovi sõnadele kirjutatud meloodiad.

Aaria (Dorian Supin,  40:00, 1992)

Portreefilm eesti tuntumast vitraažikunstnikust Dolores Hoffmannist, kes arutleb vaimust ja võimust, kunstniku ja ühiskonna suhetest. Dolores Hoffmann peab end käsitööliseks, nii nagu seda ametit keskajal võeti. Ta arvab, et end kunstnikuks nimetada ei ole tal veel õigust. See, kas ta on kunstnik, näitavat alles aeg.

Meie venelased (Peeter Simm, 28:24, 1991)

See film on inimestest, kes elavad meie, eestlaste, kõrval. Osa neist on sattunud Eestimaale vaid mõned aastad tagasi, teiste esivanemad on elanud