Avaleht

1938–2017

Filmikriitik, -ajakirjanik ja -toimetaja Jaan Ruus sündis  23. novembril 1938. aastal Tallinnas. Tema isa Aarne Ruus oli kooliõpetaja, kellest peale Teatriinstituudi lõpetamist 1941 sai  näitleja, ema töötas vallavalitsuse sekretärina. Ruus õppis 1945-1952 Ambla 7-klassilises koolis, 1952-1954 Tallinna 2. ja 1954-1956 Tallinna 7. Keskkoolis. Edasiõppimisvõimalusena pärast keskkooli kaalus ta nii üleliidulist kinematograafiainstituuti Moskvas kui ka ajakirjanduse ning juura õpinguid Tartu Riiklikus Ülikoolis, valides lõpuks hoopis majandusteaduskonna, kus tudeeris aastatel 1956-1961, lõpetades majandusteadlasena.

Jaan Ruus töötas 1961–1966 Eesti Raadio noortesaadete ja seejärel (aastast 1965) meelelahutussaadete toimetajana, 1966-1973 stuudio Tallinnfilm dokumentaalfilmide ja 1979-1981 animafilmide toimetajana, 1973-1978 stuudio Eesti Telefilm toimetaja, stsenaariumide osakonna juhatajana ja oli ka aastast 1974 stsenaariumide toimetuskolleegiumi liige. 1978–1979 ajalehe Sirp ja Vasar filmitoimetaja. 1981. aastal sai tast vastloodud ajakirja Teater. Muusika. Kino filmiosakonna toimetaja. Selle ajakirja filmiosakonnas töötas ta aastatel 1981-1988 juhatajana ja 1991-1999 toimetajana. 1992–2015 nädalalehe Eesti Ekspress filmitoimetaja.

Jaan Ruus oli Eesti Kinoliidu liige 1971. aastast. 1988–1990 Eesti Kinoliidu juhatuse loomingusekretär ja aseesimees ning 1998–1999 juhatuse esimees, 1997-1999  Eesti Filmi Sihtasutuse nõukogu liige ja sihtasutuse ekspertkomisjoni esimees, Eesti Filmiajakirjanike Ühingu asutaja 1993 ning esimees 1993-1998 ja 1999-2015. Filmifestivali PÖFF võistlusprogrammi EurAasia juht aastail 2004-2014. Ta pälvis Kultuurkapitali (2005) ja PÖFFi elutööpreemia (2009) ning Valgetähe V klassi teenetemärgi (2001).

Jaan Ruus suri 30. jaanuaril 2017. aastal.

Abikaasa Viive-Riina Ruus on pedagoogikateadlane, kasvatusteaduste doktor. Tütred Riina (1956) ja Kertu-Pirgit (1977).

* * *

Diplomeeritud majandusteadlasest Ruusist ei saanudki majandusteadlast, käe ajakirjandusele andis ta juba ülikooli ajal. Pool sajandit on ta oma kirjatöödega populariseerinud filmikunsti, õpetanud vaatama ja eritlema, olnud publiku filmimaitse kultiveerija.

„Enda jaoks tõsise valiku ette sattusin alles ülikooli neljandal kursusel, mil sisuliselt loobusin majandusteadusest. Siiski, kui 1961. aastal, pärast diplomi saamist püüdis Uno Mereste asutada majandusajakirja, oleksin läinud sinna. Ent see olnuks samuti ajakirjandus. Arvatavasti on mind ajakirjandusse viinud intensiivne huvi maailma vastu ja soov elutegelasi vaadelda mitmel tasandil.“ (Vastab Jaan Ruus, TMK 10/1988)

Pärast ülikooli läks Jaan Ruus tööle Eesti Raadiosse, kus 1965. aastal koos Valdo Pandi ja Juhan Saarega pani aluse RAMETO raadiomängudele, tänaste televiktoriinide eelkäijatele. 1970ndatel osales ta televiktoriinide („Parem pääseb edasi”, „Targem annab järele” jt) tegemisel saatejuhina koos Toomas Uba ja Enn Eesmaaga.

Kui 1966. aastal pakkus Peedu Ojamaa Ruusile võimalust tulla tööle Tallinnfilmi dokumentaaalfilmide toimetajaks, nägi filmihuviline Ruus selles väljakutset stuudio iganenud ideoloogiliste raamide lammutamiseks. Oma esimese filmiartikli “Teine kivi seisvasse vette” kirjutas ta teisel töönädalal Õhtulehte. Kolleeg Valdeko Tobro oli nädal varem arvustanud Tallinnfilmi vaimuvaest olukorda pealkirjaga “Kivi seisvasse vette”. Oma filmitoimetajatööga Ruus seda seisvat vett ka liigutas - mitmed Ülo Tambeki, Andres Söödi, Peep Puksi jt dokumentaalfilmid said teoks tema asjatundliku ja osava kunstipoliitilise abi toel. Võib öelda, et Ruus soodustas ja kujundas eesti kunstilise dokumentaalfilmi tekkimist 1960-1970. aastatel. Üldse on ta toimetanud aastail 1966-2009 enam kui 80 filmi 44 režissöörile. Nende seas näiteks Ülo Tambeki „Eduard Viiralt“ (1968), „Tallinna saladused“ (1967), Andres Söödi „511 paremat fotot Marsist“ (1968), „Unenägu“ (1978), Rein Marani „Kindlus meres“ (1968), „Rabade vaikuses“ (1976), Jüri Müüri „Leelo“ (1969), Peep Puksi „A. H. Tammsaare“ I (1970), „A. H. Tammsaare“ II (1972), Vello Aruoja „Aedniku sünd“ (1979), Avo Paistiku „Välek Vibulane“ (1980), „Klaabu kosmoses“ (1981). Ta on kirjutanud ka dokumentaalfilmide stsenaariume: „Kivikasukas” (1969), kolm filmi eesti lenduritest koos Ülo Tambekiga ja katsetanud režissööriametit: „Teise looduse tegijad” (1976).

Paralleelselt filmitoimetajatööga tegutses Ruus kogu aeg ka filmikriitikuna. Tema asumisega 1981. aastal vastloodud ajakirja Teater. Muusika. Kino filmiosakonna juhataja kohale sai pandud alus meie professionaalse filmikriitika kontsentreeritud avaldamisele.

Aastast 1965 on Ruus avaldanud üle kahe tuhande filmikirjutise nii eesti kui maailmafilmist peamiselt nädalalehes Eesti Ekspress, aga ka ajalehtedes Sirp, Postimees ja ajakirjas Teater. Muusika. Kino. Tema iganädalased kirjutised Eesti ja Soome telekanalitel näidatavatele filmidele alates 1990ndatest ajalehes Eesti Ekspress on aidanud propageerida filmikunsti eesmärgiga süvendada selle mõistmist. Ruus võttis 1993. aastal esmakordselt Eestis kasutusele filmide hindamise punktisüsteemi, algul filmidele telekanalites, 1997. aastast ka Eestis näidatavatele kinofilmidele. Tema loodud on eestikeelsed terminid ”märulifilm” ja ”kobarkino”.

Ruus on teinud Eesti Televisioonis filmivalgustuslikke saateid ”Staarid” (1974-75), ”Teised linnud, teised laulud” (1993-95), Raadio 2-s ”Eesti filminäitlejaid” (1994) ja ”Eesti filmilavastajaid” (1996), ülevaateid nädala kinoeeskavast Raadio Kukus (1994-2006) ja filmikommentaare ning intervjuusid Kanal 2-s.

Ta on kirjutanud teatmeteostele mitmeid ülevaateid eesti filmikunsti arenguteedest: „Eesti Nõukogude Entsüklopeedias“ (ENE) mitukümmend filmipersonaaliat, märksõnad Filmikunst (1970) ja Eesti NSV film (1970); ENE  uusväljaandes 1987 Eesti NSV film ja juba iseseisvusajal ilmunud „Eesti Entsüklopeedia“ (EE) 11. köites „Eesti üld“ märksõna Film ja kino (2002). Entsüklopeedilisse teatmeteosesse  „Nõukogude Eesti“ (1975, täiendatult 1978) kirjutanud märksõna Film. Sama entsüklopeediline teatmik avaldati 1979 venekeelsena („Sovetskaja Estonija“). Teatmeteosesse „Tallinn“ (lühientsüklopeedia, 1979), kirjutanud märksõna Filmielu ja uude entsüklopeediasse „Tallinn“ (2004) samuti märksõna Filmielu.

Kinoentsüklopeedias „Kinoslovarj“ (Moskva, 1986) märksõna Estonskoi SSR kinematografija. Koostanud aastaülevaated Eesti filmist Londonis ilmuvale rahvusvahelisele aastaraamatule Variety International Film Guide (1992-2012).

Eesti Filmi Sihtasutuse ekspertkomisjoni esimehena (1997-1999) oli Ruus riikliku filmirahastuse reeglite üks alusepanijaid. Eesti Filmiajakirjanike Ühingu algataja ja esimehena (1993-1998 ja 1999-2015) on ta koondanud Eesti filmiajakirjandust ja filmikriitikuid. Ühing annab aastast 1993 välja aasta filmi auhinda Neitsi Maali. Ruus on olnud rahvusvahelise filmikriitikute organisatsiooni FIPRESCI žüriis rahvusvahelistel filmifestivalidel Cannes'is, Berliinis, Karlovy Varys, Mannheimis, ta on hinnanud võistlusprogrammi filme festivali päevaajakirjas Screen International Cannes'i ja Berliini festivalidel. Pimedate Ööde Filmifestivali PÖFF võistlusprogrammi EurAasia juht aastail 2004-2014.

Vaata ka:
13. PÖFFi elutööpreemia laureaat on Jaan Ruus, http://2009.poff.ee/est/uudised/?newsID=8822

Filmograafia

2009    Seal, kus lõpeb luule (dokumentaalfilm), Acuba Film, toimetaja; režissöör Arko Okk

2007    Debora Vaarandi aeg (dokumentaalfilm), Content Providers, toimetaja; režissöör Katrin Laur 

2006    Eestlased Kremlis (dokumentaalfilm), Eesti Kultuurfilm, toimetaja; režissöör Toomas Lepp

2006    Meeletu (mängufilm), Taska Film, toimetaja; režisssöör Elmo Nüganen

2006    Ruudi (mängufilm), Allfilm, episoodiline roll: Iludusvõistluse žürii liige; režissöör Katrin Laur

2005    Mees animatsoonist (dokumentaalfilm), Acuba Film, toimetaja; režissöör Hardi Volmer

2003    Viimane öö (lühimängufilm), Parunid ja Vonid, roll: Prostituuti tülitav mees; režissöör Mart Arjukese

1998    Tappev Tartu (mängufilm), Tallinnfilm Produktsioon, roll: Jaan Suur; režissöör Ilmar Raag

1989/1968 Talupojad (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöörid Ülo Tambek ja Toomas Kirdelaht

1987    Liblikalend (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, toimetaja; režissöör Dorian Supin

1985    Raudrohutee (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, toimetaja; režissöör Hagi Šein

1984    29 minutit Ülo Õunaga (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, režissööri assistent (+ Peeter Siim); režissöör Arvo Iho

1984    Morni mehe monoloogid (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, toimetaja; režissöör Peet Väinastu-Peters

1983    Aedniku talv (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, toimetaja; režissöör Vello Aruoja

1983    Dialoog (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, toimetaja; režissöör Hagi Šein

1983    Vigursõit vanalinnas (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, toimetaja; režissöör Tiina Mägi

1982    Varastati auto (joonisfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Avo Paistik

1982    Kolmnurk (joonisfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Priit Pärn

1982    See on täiesti tõsine asi (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, toimetaja; režissöör Jaan Kolberg

1982    Šlaager (mängufilm), Tallinnfilm, episoodiline roll; režissöör Peeter Urbla

1981    Klaabu kosmoses (joonisfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Avo Paistik

1981    Nael II (nukufilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Heino Pars

1981    Paberileht (nukufilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Kalju Kivi

1981    Õunkimmel (nukufilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Elbert Tuganov

1981    Ära sega autojuhti (joonisfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Avo Paistik

1981    Doktor Seppo (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, toimetaja, stsenarist ja režissöör (+ Andres Sööt)

1981    Aedniku sügis (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, toimetaja; režissöör Vello Aruoja

1980    Episood (õppefilm), Tallinnfilm, stsenarist; režissöör Peep Puks

1980    Ärge laske mul surra! (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, toimetaja; režissöör Peep Puks

1980    Ohver (nukufilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Elbert Tuganov

1980    314 meetrit televisiooni (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, toimetaja; režissöörid Mati Põldre ja Kristjan Svirgsden

1980    Välek Vibulane (nukufilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Heino Pars

1980    Karsumm (nukufilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Aarne Ahi

1980    Aedniku suvi (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, toimetaja; režissöör Vello Aruoja

1980    Harjutusi iseseisvaks eluks (joonisfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Priit Pärn

1980    Kotermann (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, toimetaja; režissöör Hans Malmsten

1980    Ajaarvamine ei alga meist (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, toimetaja; režissöör Märt Müür

1979    Laulu sünd (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, toimetaja; režissöör Toomas Lepp

1979    Fantaasia C-duur (muusikafilm), Eesti Telefilm, toimetaja; režissöör Andres Sööt

1979    Aedniku kevad (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, toimetaja; režissöör Vello Aruoja

1979    31. osakonna hukk (mängufilm), Tallinnfilm, roll: Jan Schmidt; režissöör Peeter Urbla

1978    Dotsent Seppo aparaadid (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, toimetaja, stsenarist (+ Andres Sööt); režissöör Andres Sööt

1978    Imelugu (telemängufilm, muusikafilm), Eesti Telefilm, toimetaja; režissöör Irene Lään

1978    Arvo Pärt novembris 1978 (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, toimetaja; režissöör Andres Sööt

1978    Unenägu (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, toimetaja; režissöör Andres Sööt

1978    Tallinna mosaiik (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, toimetaja; režissöör Mati Põldre

1978    Meie Kreenholm (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, režissöör

1978    Kreenholm täna ja homme (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, režissöör

1978    Maarjamägi (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, toimetaja; režissöör Helle Murdmaa

1977    Maised ihad (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, toimetaja; režissöör Mark Soosaar

1977    Vana arm ei roosteta (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, toimetaja; režissöör Vello Aruoja

1977    Põrgupõhja uus Vanapagan (telemängufilm), Eesti Telefilm, toimetaja (+ Mari-Ann Pihlak); režissöör Jaan Tooming

1977    Meie – töölised (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, toimetaja; režissöör Mati Põldre

1977    Toompea (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, toimetaja; režissöör Valeri Blinov

1977    Tingimused on erinevad, eesmärgid üks (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, toimetaja; režissöör Arnold Altmäe

1976    Pärituult (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, toimetaja; režissöör Andres Sööt

1976    Foorum (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, toimetaja; režissöör Peeter Urbla

1976    Rabade vaikuses (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, toimetaja; režissöör Rein Maran

1976    Nende vastus (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, stsenarist (+Ülo Tambek); režissöör Ülo Tambek

1976    Kahevõitlus (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, toimetaja; režissöör Heiki Roots

1976    Teise looduse tegijad (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, režissöör

1976    Koolivennad (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, toimetaja; režissöör Irene Lään

1975    Inimene ja loodus (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, toimetaja; režissöör Rein Maran

1975    Jõmm (telemängufilm), Eesti Telefilm, toimetaja; režissöör Sulev Nõmmik

1974    Aja rütmid (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, režissöör

1974    Colas Breugnon (telemängufilm, muusikafilm), Eesti Telefilm, toimetaja; režissöörid Mati Põldre ja Irene Lään

1973    Esitamata arved (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Virve Aruoja

1973    Kunstnik Peeter Linzbach (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Semjon Školnikov

1973    Head teod (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Reet Kasesalu

1973    Raamaturiik (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Peep Puks

1972    A. H. Tammsaare II (õppefilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Peep Puks

1972    Sada aastat hiljem (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Harry Martinson

1972    Maa saadab (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Andres Sööt

1972    Sumbad meres (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, stsenarist (+Olev Leino, Maie Valt); režissöör Toivo Kuzmin

1972    Ettevaatust pimeduses (õppefilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Reet Kasesalu

1972    Aga kus on ema? (õppefilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Leida Laius

1972    Loomisrõõm (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Reet Kasesalu

1972    Tervise nimel (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Vitali Gorbunov

1972    Nõukogude Eesti (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, stsenarist; režissöör Andres Sööt

1972    Mees ja naine (telemängufilm), Eesti Telefilm, stsenarist (+ Mark Soosaar  ); režissöör Mark Soosaar

1971    Piima tööstusliku tootmise tehnoloogia (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Harry Martinson

1971    Läbinähtud nähtamatud (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöörid Jüri Müür ja Eugen Rozental

1971    Okaslinnus (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Rein Maran

1971    Eesti NSV (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, stsenarist; režissöör Andres Sööt

1971    Tühi aeg (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Harri Rehe

1971    Okkaline rada (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Vladimir Parvel

1971    Lõhestatud taevas (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, stsenarist (+Ülo Tambek); režissöör Ülo Tambek

1971    A. H. Tammsaare I (õppefilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Peep Puks

1971    Savikülast tsemendilinnaks (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Semjon Školnikov

1970    Plastmassid (reklaamfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Vitali Gorbunov

1970    Mis värvi on suvi (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Viivi Kraav

1970    Villu (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Valeria Anderson

1970    Esimesed viisnurgad (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, stsenarist (+Ülo Tambek ja Dimitri Zilmanovitš); režissöör Ülo Tambek

1970    Partei liige (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Valeria Anderson

1970    Teenindamine restoranis (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Reet Kasesalu

1970    Jääriik (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöörid Andres Sööt ja Mati Kask

1970    Elektrikarjus (reklaamfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Inessa Kozlova

1970    Veelinnurahvas (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja (+ Tõnu Seilenthal ja Mart Meri); režissöör Lennart Meri

1970    Puhkus (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Vitali Gorbunov

1969    Leelo (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Jüri Müür

1969    Üks öö (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Semjon Školnikov

1969    Kontinent kõigile (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöörid Andres Sööt ja Mati Kask

1969    Enderby valge maa (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöörid Andres Sööt ja Mati Kask

1969    Tere, Eesti! (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, stsenarist; režissöör Reet Kasesalu

1969    Laululeek (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Semjon Školnikov

1969    Päikese ja tuulte maal (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Semjon Školnikov

1969    Tuld kuningale (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Ülo Tambek

1969    Veel kord kevadest (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Ülo Tambek

1968    511 paremat fotot Marsist (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Andres Sööt

1968    Uuel teel (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Vitali Gorbunov

1968    Teatrivariatsioonid (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Vladimir Parvel

1968    Piirivalvurid (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Vitali Gorbunov

1968    Eduard Viiralt (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Ülo Tambek

1968    Kindlus meres (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Reet Kasesalu

1967    Projektid ja objektid (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Vladimir Maak

1967    Pärnu filminädal (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, režissöör

1967    Pill oll' helle (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Ülo Tambek

1967    Kodune collage (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, stsenarist (Virve Koppel ja Mati Põldre); režissöör Virve Koppel

1967    Tallinna saladused (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Ülo Tambek

1967    Suveniir Eestist (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Vitali Gorbunov

1967    Salvo aknahari (reklaamfilm), Tallinnfilm, stsenarist; režissöör Harri Rehe

1966    Memento! (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Ülo Tambek

1966    Maailmaparandajad (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Valeria Anderson

1966    Pikk tänav (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Hans Roosipuu

Auhinnad

2009 Filmifestivali PÖFF elutööpreemia

2008 Eesti Filmiajakirjanike Ühingu aasta filmikriitik

2005 Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse sihtkapitali elutööpreemia

2001 Valgetähe V klassi teenetemärk

2001 Eesti Filmiajakirjanike Ühingu aasta filmikriitik

1990 Ajakirja Teater. Muusika. Kino filmikriitika aastaauhind

1977 Eesti Kinoliidu kriitika aastaauhind

1976 Eesti Kinoliidu kriitika aastaauhind

Bibliograafiat

[bibliograafia koostamisel]

Raamatuid

Ruus, J. (2013). Eesti filmi täheatlas [Jaan Ruusi filmiintervjuud]. Tallinn: Hea Lugu.

Artiklid

2017

Koppel, A. (2017). Jaan Ruus oli ikka pildil [järelehüüe]. Eesti Päevaleht, 31. jaan, lk 10, ill.

Lokk, T. (2017). Mina olen filmimees. Kes oled sina? In memoriam Jaan Ruus 23. XI 1938–30. I 2017. Postimees, 31. jaan, lk 18, ill.

Puks, P. (2017). Jaan oli tõeline grand. Postimees, 31. jaan, lk 18.

Rattus, S. ja Aaliste, A. (2017). Hüvasti, härra Ruus! [Järelehüüdele lisatud Hardi Volmeri, Edith Sepa, Tiina Loki, Indrek Kasela ja Jaanus Kulli meenutused]. Õhtuleht, 31. jaan, esikaas + lk 10-11, ill.

Luik, H. H. (2017). Härra Ruus. Jaan Ruus 23. XI 1938–30. I 2017 in memoriam [mälestusi Jaan Ruusist jagavad: Jaak Lõhmus, Piret Tibbo-Hudgins, Raul Ranne, Tiina Lokk, Tiina Kaalep, Priit Hõbemägi, Siim Nestor, Hardi Volmer, Dannar Leitmaa, Kersti Trull, Villu Kangur, Indrek Kasela, Kadri Kõusaaar, Maria Ulfsak, Kadri Karro]. Eesti Ekspress: Areen, 1. veebr, lk 32-37, ill.

Jaan Ruus 23. XI 1938–30. I 2017 [järelehüüe] (2017). Sirp, 3. veebr, lk 37.

Priimägi, T. (2017). Jaan Ruus. Kriitik. Toimetaja. Ajakirjanik. Sirp, 3. veebr, lk 37, ill.

2014

Ajakirjanike valik: parima Eesti filmi tegi grusiin (2014). [Eesti filmiajakirjanike ühingu parima filmi auhinna Neitsi Maali võitis režissöör Zaza Urušadze mängufilm „Mandariinid“, parimaks filmiajakirjanikuks valiti Jaan Ruus]. Eesti Päevaleht, 9. jaan, lk 10, foto.

Mellik, J. (2014). Filmiauhinna Neitsi Maali võitis „Mandariinid“ [parimaks filmiajakirjanikuks valiti Jaan Ruus]. Õhtuleht, 9. jaan, lk 10-11, fotod.

Ruus, J. (2014). Kui ülikooli kinoklubis uksed paukusid [Jaan Ruusi mälestuskilde oma elust].
Õpetajate Leht, 31. jaan, lk 23.

Ruus, J. (2014). Vana hea Cannes anno 2014 [Jaan Ruusi muljeid äsjalõppenud Cannes'i filmifestivalilt]. Eesti Ekspress, 28. mai, lk 42-43, ill.

2013

Laasik, A. (2013). Jaan Ruus: et vanade vastu mässata, peab noor neid teadma [intervjuu "Eesti filmi täheatlase" koostaja Jaan Ruusiga]. Eesti Päevaleht, 28. okt, lk 14, foto.

Teder, T. (2013). Võtmed Jaan Ruusi juurde. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 117-123, ill.

Ranne, R. (2013). Härra Ruus [intervjuu, milles Jaan Ruus räägib pikemalt filmiajakirjaniku tööst]. Eesti Ekspress: Areen, 21. nov, lk 39-41, fotod.

Kulli, J. (2013). Filmikorüfee Jaan Ruus: "Nooruses unistasin hoopis operetikoomiku karjäärist". Õhtuleht, 30. nov, lk 14-15.

2009

Ruus, J. (2009). Kriitikud valisid Mait Laasi "Aja meistrid" ja Jaan Ruusi / Jaan Ruus; intervjueerinud SIRP. Sirp, 9. jaan, lk 19. Eesti Filmiajakirjanike Ühing kuulutas AastaFilm 2008 laureaadiks Mait Laasi dokumentaalfilmi "Aja meistrid" (produtsendid Anneli Ahven, Arvo Nuut) ning aasta parimaks filmikriitikuks Jaan Ruusi. Intervjuu J. Ruusiga.

Teinemaa, S. (2009). Euroopa filmiaasta lõpp-peatus on PÖFF [Pimedate Ööde Filmifestivalist ja selle alafestivalidest. PÖFFi elutööpreemia sai filmiajakirjanik Jaan Ruus]. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 3.

2008

Filmiseletaja Jaan Ruus 70 [filmikriitiku juubeli puhul 23. nov]. Eesti Ekspress, 20. nov, lk A7.

Davidjants, K. (2008). Jaan Ruus - elegantselt vaimukas filmikorüfee [filmikriitiku 70. juubeli puhul. Lisatud Rein Lauksi sõbralik šarž]. Eesti Päevaleht: laupäev, 22. nov, lk 16, ill.

Maimik, A. (2008). Jaan Ruus - filmikriitika vabadusesammas [filmikriitiku 70. juubeli puhul]. Postimees: AK, 22. nov, lk 14, ill.

2007

Reinolt, D. (2007). Jaan Ruus [filmikriitik endast ja Eesti filmist]. Muusa, nr 9, dets, lk 56-60, ill.

1996

Teder, T. (1996). Filmikriitik on nagu raisakull. Jaan Ruus: kino on inimeste jaoks maailma avastamine. Eesti Päevaleht, 26. okt, lk 8.

1988

Vastab Jaan Ruus [küsitlevad endised TMK kolleegid] (1988). Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 4-15, ill.

1987

Ruus, J. (1987). Filmiharrastajate elust. Intervjuu Joan Francese Ainau´ga. Teater, Muusika, Kino, nr. 8, lk 40-41, foto.

1986

Ruus, J. (1986). Auhinnafilme vaadates [Ülevaade UNICA´86 auhinnafilmidest]. Kultuur ja Elu, nr 11, lk 8-10, fotod.

* * *

Intervjuu Jaan Ruusiga ajakirjas Muusa:

Dagmar Reinolt: Kelleks tahtsite väiksena saada?

Väiksena ei tahtnud kellekski saada. Tahtsin lihtsalt olla. Kuna isa oli näitleja, andsid õpetajad koolinäitemängudes mulle väikesi rolle. Aga ei arva, et mängisin teistest paremini. Ka keskkooli abituurimumis ei teadnud veel, kelleks tahan saada. Aga lõpetamisel tuli otsustada.

Mõni lahe mälestus lapsepõlvest? Kus te kasvasite? Millega tegelesid vanemad?

Olin kolmeaastane, kui saksa sõdurid 1941. aastal jõudsid Ambla alevisse, kus emaga elasin. Isa oli emast lahku läinud ja õppis siis Tallinnas lavakunstikoolis. Tulime emaga keldrist välja, kus mitmed pered end varjasid, ja mäletan, esimene tegevus, kui sõdurid meieni jõudsid, panid nad püssid hakki ja hakkasid end – vööni paljad – pesema.

Minu ema korteris elasid sõja ajal leitnant Huhn ja tema ordonnants (?) reamees  Hahn. Siis leitnant Kana ja teener Kukk. Kui sakslased lahkusid, loopisid nad meile šokolaadi.

Ja kui venelased olid sisse tulemas, sõitsime emaga ühte metsatallu. Sinna tuli Eesti leegioni poisse, kes värvisid suures katlas oma mundreid mustaks. Amblasse naasnult leidsime ukse püssipäraga puruks löödult (poleks tohtinud lukku panna, ütles naaber, kes jättiski ukse lahti). Võetud polnud aga muud kui lõhnaõlipudel.

Lasteaias, hiljem, mäletan, jagas kasvataja meile valgest paberist lõigatud suuri liblikaid ja käskis need päris liblikateks värvida. Pärast kirjutas nimed taha ja riputas seinale.

Enda oma tundis ära vaid poiss, kes oli liblika teinud triibulise. Kõik teised, ka mina, olime need teinud täpilisteks.

See juhtum  kui originaalsuse õppetund on mulle eluks ajaks meelde jäänud.

Milline oli esimene film, mida mäletate ja mida sealt mäletate?

Vapper poolakas võitleb sakslastega armutult romantilises vene seiklusfilmis “Zigmund Kolosowsky” (1946).

Ameerika film “Ahvinimene Tarzan” (1932) ja “Tarzan leiab poja” (1939) Johnny Weismülleriga ja Maureen O’Sullivaniga. N Liidu armee oli need röövinud Berliinist ja neid näidati tiitriga: see film on saadud pärast fašistlike röövvallutajate purustamist trofeena.

Sama teed pidi oli tulnud põnevik ameerika gangsteritest -“katusetegijatest” “The Roaring Twenties” (1939) James Cagneyga ja Humphrey Borgartiga. Ei mäleta tollast venelaste pandud pealkirja.

Tšehhi romantilises filmis “Metsik Ba´ra” (1949) nägin esimest alastistseeni. Kuna neiu ujus järves paljalt, oli film “alla 16-aasta keelatud”. Üks neist alla 16-aastastest pissis kohe pärast filmi alustamist elektrigeneraatorit käivitava mootori bensiinipaaki (rändkinol oli oma kaasaskantav jõujaam), ja me lipsasime saali.

Nagu näete, tüüpilised koolipoisi mälestused.

Millal tundsite esmakordselt, et tahate just filmindusega tegeleda, seda õppida?

Alles pärast keskkooli lõputunnistuse kättesaamist. Ülikooli edasiminek oli endastmõistetav. Aga mida õppida? Käisin isegi Tallinna Polütehnilise Instituudi (nüüd Tallinna Tehnikaülikool) ettevalmistuskursustel, aga leidsin, et pole ikka reaalala inimene.

Mõtlesin Moskva kinoinstituudi peale, aga see tundus olevat nii kauge ja võõras. Siis Tartu ülikool? Juura? Pelgasime seda teaduskonda liiga “luftiks”. Et see võiks tulevikus lõpetanuid tuua tegutsema ka võimupoliitikas, sellele me ei mõelnud.

Ajakirjandus? Seda õpetati esimestel kursustel koos tulevaste eesti keele õpetajatega ja ma ei tahtnud saada kooliõpetajaks. Siis otsustasingi paberite sisseandmise viimasel päeval endalegi ootamatult, et lähen õppima majandust. Nii olengi diplomeeritud majandusteadlane. See eriala on ka diplomi peale kirjutatud.

Ülikooli ajal hakkasin kaastööd tegema raadiole. Esimeseks kirjutiseks oli “Tartu Riiklik Ülikool eksamite eel”. Ettepaneku tegi mulle hea sõber Andres Vihalem (hilisem “Hososkoobi” saatejuht televisioonis), kuna ta ise tähistas just edukat eksamit.

Nii läksingi pärast ülikooli tööle raadiosse. Kuidas lahti sain riiklikust suunamisest majatarvete hulgibaasi Esthoztorg, on omaette jutt.

Milline oli esimene film, mille tegemisega, kritiseerimisega, toimetamisega kokku puutusite?

“Tallinnfilm” võttis 1966. aastal juurde uusi toimetajaid. Peedu Ojamaa, hilisem “Eesti Reklaamfilmi” looja, tegi mulle ettepaneku tulla filmitoimetajaks tema juhitavasse dokumentaalfilmide toimetusse. Seal töötasid ka Valdeko Tobro ja Peep Puks. Olin siis just raadio (tollal oligi üks radio – Eesti Raadio) meelelahutussaadetes RAMETO noore toimetaja ujedusest jätnud arvustamata Ojamaa kirjutatud naljatuid följetone. Mõtlen tänini, et kui oleksin oma arvamuse täiel häälel välja öelnud, kas ta iseenda kui ülemuse suhtes nii kriitilist persooni oleks enda alluvaks tahtnudki. Kritiseerija peab alati arvestama võimalike tagajärgedega.

Minu teisel töönädalal kirjutasin esimese artikli “Õhtulehte” –  “Teine kivi seisvasse vette”. Valdeko Tobro, minu hea kolleeg vastaslaua taga, oli nädal varem arvustanud “Tallinnfilmi” vaimuvaest olukorda pealkirjaga “Kivi seisvasse vette”.

Olin siis 27-aastane ja läksin stuudiosse tööle, et sealsed eesti kultuuri kammitsevad vaenulikud paesed müürid maha lõhkuda.

Võtsin tõsiselt nelja filmi toimetamist.

Andres Söödi “511 paremat fotot Marsist”: kohvikusistujate portreegalerii Artur Alliksaare luule saatel;
“Leelo”: Jüri Müüri monteeritud reportaaž juubelilaulupeost;
“Eduard Viiralt”: ÜloTambeki püüd anda kunstniku elulugu tema tööde kaudu, ilma tekstita;
“Talupojad”: pildistus tollaset maaelust, stsenaristiks Hando Runnel. “Talupojad” pandi riiulile ja oli ainus studio “riiulifilm”. Näidati esmakordselt 1990 (?).

Kas film on kogu teie elu? Mida olete teinud või teete veel peale toimetamise?

Tagantjärele selgub, et olen seostanud kõik keskkooliaegsed valikud, mille vahel ristteel kõhklesin: filmi, advokaadiameti (toimetaja pidi vene ajal olema lausa demagoogiline advokaat), ajakirjanduse (kriitik on ühtlasi ajakirjanik) ja majanduse (mida on olnud vaja just iseseivas Eestis, olles näiteks Eesti Filmi Sihtasutuse ekspertkomisjoni esimees).

Millistest asjadest veel huvitute? Mida teete peale filmikriitika?

Marke korjasin algkoolis. Minu permanentne huvi on õieti “mina” ja “maailma” vahekord. Arvan, et uudishimu on vabadusiha kõrval peamisi maailma liikuma panevaid jõude. Eks arvatavasti tundsin filmi vastu huvi ka sellepärast, et seal sain näha erinevaid maailmu, ja veel meeleliselt.

Kas filmiga tegelev inimene võiks olla seotud rohkem kultuuriteooria ja humanitaar valdkonnaga või siis pigem reaalaine valdkondadega? Miks?

Reaalalad arendavad loogilist mõtlemist ja abstraheerimist. Ja kui selliselt kultiveeritud vaimuga  isiksus tuleb režissuuri, miks ka mitte (Zanussi, Abdrašitov). Lõpuks on kinokäsitöö õpitav. Aga kunstitunnetus ja kunstnikuanne on loomuomane nähtus.

Humanitaarerialade tundmine kuulub üldhariduse juurde ja sellesse süvenemisest on kunstitegijal ainult kasu. Filmioperaator näiteks peab peale kaamera ja filmilindi võimaluste tundmise (mis on ju n-ö ju tehnilised erialad) oskama “lahti võtta” ka erinevate aegade kunstnike töid.

Kas vastab tõele, et selleks, et kritiseerida filmi, pead ise osalema vähemalt ühe filmi võtetel? Olema osa asja tegemisest, et seda mõista?

Ei pea..Aga see oleneb natuurist. On võimalik analüüsida kunstiteksti, teadmata selle tegemise tehnoloogiat. Oluline on näha asju distantsilt. Kunstimaitset peab ka olema. On see geenides või tuleb kaasa kodust, ei tea, arvatavasti mõlemast.

Kas Eestis on üldse proffe filmikriitikuid? Kes?

Sunnite minema isiklikuks? Mis ülesandeid peab täitma filmikriitika? On kunstiteos, on vaataja ja on vahendaja. Viimane ongi kriitiku roll. Ta  on nagu kahenäoline väravate (ka hea alguse) kaitsja Janus, üks nägu publiku, teine kunstniku poole. Ennekõike on ta publiku esindaja, kuid ta peab muidugi kunstist aru saama.

Olen ise alati püüdnud selle poole, et režissöör saaks minu arvustusest teada midagi, mille peale ta ise poleks tulnud.  Ja et ta need mõtted ka omaks võtaks.

Alati tuleb muidugi arvustda kunstiteksti, mitte kunagi olla isiklik.

Et kas meil on head filmikriitikud?

Oleme Eesti Filmiajakirjanike Ühingus kümmekond aastat välja andnud aasta parima kriitiku auhinda – omavahelisel lahtisel hääletusel – ja igal aastal on laureaadiks saanud uus mees või naine. Ju siis on meil häid kriitikuid kogu aeg peale tulnud. Kahel viimasel aastal pärjati selle tiitliga Andres Laasikut “Eesti Päevalehest” ja Margit Tõnsonit “Eesti Ekspressist”.

Aga kirjutada võib igat moodi. Assotsiatiivbarokselt nagu Tarmo Teder “Sirbist” või groteskispiraalides nagu Andres Maimik või kickpoksides nagu Vaapo Vaher. Või tundelisfilosoofiliselt  kombates  nagu Jan Kaus.

Võib kirjutada semiootliselt või freudistlikult lähtekohalt, aga ei tohi ära unustada kunstiteksti ennast.

Loen naudinguga Valdeko Tobro selgeid ja loogilisi analüüse.

Mida endast kujutab filmikriitik, filmiteoreetik? Kes ta on, mida ta teeb, analüüsib?

Filmiteoreetik on teadlane. Semiootik Peeter Torop näiteks. Vanasti kirjutas Mihhail Lotman aastas Teater. Muusika. Kinosse ühe pika analüüsi ja sai selle eest alati ajakirja ühe aastapreemia. Linnar Priimäe pikad kirjutised põhinevad erialasel eruditsioonil ja kunstimõistmisel.  Pikemate filmikäsitluste koht on aga teadusajakirjandus. Kümmekond aastat tagasi vallandas inglise leht “Financial Times” ühe oma kriitiku põhjendusega “overqualified”, kui see pärast Jaapani komandeerigut asus kirjutama pikki käsitlusi jaapani 1920-30ndate filmidest.

Filmikriitika on ajakirjandusžanr. Laiendatud teave lehelugejale. Piirajaks on siin maht, “formaat”, nagu ütlevad ajakirjanikud ise.

Kus koolis õppiste? Mõni tore mälestus kooliajast? Kellega lävisite, paegustest/ endistest filmitegijatest eestis?

Õppisin Tallinna 7. keskkoolis (praeguse Inglise Kolledži eelkäija). Istusime klassis kolmekesi keskmises reas: minust paremal Atso Kiršfeldt, ta lõpetas Tallinna Tehnikaülikooli, ja vasakul pool Aarne Üksküla. Et Aarnest näitleja saab, ei osanud prognoosida.

Atsoga mängisime sageli tunni ajal kaartidega kahtekümmend ühte ja ikka raha peale, summad polnud muidugi suured. Aga kasiinokülastajat minust ei saanud. Ju elasin nooruses välja.

Tartu ülikooli läksin õppima Hruštšovi ajal. Oli aeglaselt vabamaks mineku aeg, rehabiliteeriti just džässi, kuigi võim ei andnud midagi käest ilma võitluseta. Kui ühiskondlikku karjääri ei tahtnud teha, oli võimalik elada poliitikavaba elu ja päevi mööda saata bridžimänguga ja veinijoomisega muretus seltskonnas.

Eksamid olid heaks mälutreeninguks. Mäletan kolmanda kursuse kaubatundmsie eksamit. Piletis oli kolm punkti: 1. Õlu, 2. Munad, 3. Jalatsi pealsete talla külge kinnitamise viisid.

Aga enam ei pidanud eksamil vastama, et “õlu on vene vana rahvuslik jook…” nagu Stalini ajal.

Ehk andis see aine oma tõsiasasjaliku maailma nägemisega ka mulle tõuget minna hiljem just raadio meelelahutussaadete toimetusse.

Kuivõrd praegune filmiharidus siin erineb sellest, mis oli siis, kui teie õppisite?
Kvaliteet on läinud paremaks, asjad on muutunud kätte saadavamaks ja võimalusi on justkui rohkem, aga kas samas see muudab inimesed pealiskaudsemaks? Kuidas teile tundub? Kas on nii, et sama kiiresti kui huvi tärkab, ta ka kaob ja tekib uus, inimesed tegelevad saja asjaga! Mis te arvate?

Minu ajal oli õppimine kerge. Mul oli ka hea mälu. Mäletan, polemiseerisin poliitökonoomia õppejõuga ja tõestasin Marxi abiga, et N Liidus pole mingit sotsialismi, vaid on feodaal-asiaatlik militaristlik riigikapitalism. Arvan seda tänini. Tollal enam selliste asjade pärast kinni ei pandud. Muidugi pidid aga vahel ka demagoog olema.

Küsimus on selles, kui palju tollest haridusest ka kasu oli ja on.

Vene aja hariduses oli väga palju kasutut ja poliitilised ained (kompartei ajalugu, nn. sotsialismi poliitökonoomia) neelasid palju aega. Aga peamine: maailm oli suletud. Välismaine värske teooria oli kättesaamatu. Vormiliselt võisid tellida teooriaraamatu (kui see polnud keelatud raamatute nimekirjas ja seetõttu erifondis) isegi rahvusvahelise raamatukogude võrgu kaudu. Kuid kui sellest kasvõi ükski eksemplar oli mingis N Liidu raamatukogus, siis pidid end läbi Moskva kirjutama järjekorda ja said kätte – kui said – paari aasta pärast.

Praegused probleemid on täiesti teised. Elamine (ja elu) oli vene ajal odav, aega palju, elu hall ja reglementeeritud. “Kasarmukommunism”  on selle aja iseloomustamiseks vale sõna, sest kasarm oli, kommunismi aga mitte.

Tänapäev on tuhandete võimaluste maa, aga see toob kaasa valikuraskused. Elukallidus kasvab, töö kõrvalt õppimine nõuab tohutuid pingutusi. Internet on teatmeallikana universaalne, kuid süvenemist ei soodusta.  Kapitalism on toonud tormamise uudsuse poole ja uute asjade järele, see on juba selle ühiskonnakorra loomus. Elu killustub ja segmenteerub. Lihtsalt tuleb vahel seisma jääda ja enda umber vaadata. Teate seda prantsuse vanasõna: il faut reculer pour mieux sauter. Tuleb taganeda, et kaugemale hüpata.

Aga ennekõike tuleb midagi tahta, kangesti ja kõvasti tahta, ja siis hakata liikuma selles suunas.

Kas praeguses Eestis on hea võimalus saada filmiharidust? Ja kas see annab võimaluse olla inimesel andekas? Kas seda vastavat haridust üldse on vaja? (Kui me võtame Tolgi ja Õunpuu, siis võid olla ükskõik kes, et teha filme).

On erineva ametid. Filmioperaator peab olema erialaselt haritud. Nagu näiteks keemik ja proviisor. Režissöör? Temaga on nagu kirjanikuga. Võime muidugi öelda, et kirjanikke hakatakse kasvatama esimesest klassist peale, lugema ja kirjutama õpetades. Režissöör õpib ameti ära ka esimeste töödega, kui tema kõrval on erialaste oskustega ja teda toetav meeskond. Näiteks Õunpuu. Aga Õunpuu oli enne oma kunstnikuks saamise valusa teekonna juba läbi käinud. Lugege tema elulugu.

Filmiteadlasele soovitan vaadata nii palju filme kui võimalik. Ka filmivaatamist saab õppida, kui sead endale küsimused ette. Orson Welles, teatrist tulnud tohutu energiaga mees, vaatas”Kodanik Kane’i” tegemise ajal lausa sadu kordi John Fordi “Postitõlda” ja õppis sellest iga kord. Aga tema kõrval oli ka operator-geenius Gregg Toland.

Filmiteadlane peaks saama süstemaatilise erialase hariduse, see tuleb ainult kasuks ja on isegi hädavajalik. Minu filmihariduse on andnud arvukad erialased seminarid N Liidu Kinematografistide Liiduloomemajas Bolševos Moskva lähistel ja seal nähtud välismaised filmid. Ning muidugi ka Soome televisioon, mis näitas (ja näitab) filme kogu maailmast. Muidugi erialased raamatud (ka tõlked), mida  vene keeles avaldati. Filmikultuur N Liidus siiski eksisteeris.

Arvan, et kui valid juba mingi eriala, siis tuleb see endale ka selgeks teha. Kui millegagi tegeled, tuleks seda teha niihästi kui suudad.

Milline oli eesti film 20 aastat tagasi ja milline on ta nüüd? Mis on muutunud ja kuidas?

Kakskümmend aastat tagasi, see on siis viimastel punastel aastatel. Hääletasime viis aastat tagasi Eesti filmi Top 10-ne. 1960ndaist oli selles neli filmi, 1970ndaist kaks, 1980ndaist kolm ja 1990ndaist neli.

1980ndail üritasid eesti filmid, nagu ka kõik vene aja tööd, olla kujundipingelised ja püüdlesid iga hinna eest metafoorsuse ja tinglikkuse poole. Asju ei saanud otse välja öelda. Läks aastaid, enne kui õpiti lavastama harilikku elu meie umber. Elu on praegu täiesti teine kui kakskümmend aastat tagasi. Seda on raske võrrelda. Aga kiirete muutuste mõtestamiseks on vaja ajalist distantsi. Pidi sündima isegi uus põlvkond. 2007. a. filmide lavastajatest on seitse sündinud 1970ndail, kaks on aasta-paar nooremad ja 1950ndal sündinu tundub juba veteranina.

Milline on eesti filmi keel?

Praegu? Videokaamera on sünnitanud olukorra, kus praktiliselt igaüks saab olla režissöör. Selle kasutamine on aga teinud kaadrid hooletuks ja vähe läbikomponeerituks.

Dokumentaalfilmis on siiski loobutud “rääkivate peade” hulgilaadast ja hakatud taotlema pildi kujundlikku ilmekust.

Animafilmides domineerib särav vorm. Tundub siiski, et vaimukad režissöörid teevad vaid ennast imetlevaid absurdimänge. Priit Pärn ja Mati Kütt on muidugi suveräänid.

Mängufilmides on Sulev Keedus vaimustav oma valusas kujundikuhjamises. Üldiselt: ei osata mängima panna näitlejaid, lavastajad ei tea, mida neilt tahta. Aga kuidas filmis näitlejaid juhtida, on muidugi omaette kunst.

Sageli on hakatud rääkima filmi identiteedist, soome film, eesti film, saksa film, hispaania film jne. Kas see asi on üldse olemas? Mis loob filmi identiteedi? Kes selle kujundab? Milline on eesti filmi identiteet?
See on õieti eelmise küsimuse jätk. Ega eesti film ei erine põhimõtteliselt soome või rootsi filmist, või kui, siis vähese läbimõtlemise poolest. Aasia filmidest küll, neil pole narratiivsust meie mõistes.

“Klass” ja “Sügisball” on eesti filmid. Vaoshoitud (“Sügisball”), aga otsekohesed (“Klass”).  “Tagasihoitus ja summutatud sarmikus” – hindas kunagi Moskva kriitik Sergei Assenin Elbert Tuganovi nukufilme. Eesti Tuganov oli verelt osseet, ja kasvas üles Saksamaal.

Eesti film on alles välja kujunemas. Ehk on veel vara kõnelda rahvuslikust omapärast. Aga kujunemine toimub kohalikus kontekstis ja mitte eesmärgiga saada auhindu kusagil festivalil.

Kes on praegu eesti parimad filmitegiad?

Olid: kunstnik par excellence, nüüd poliitik  Mark Soosaar,  ja meie elust tõetruid pilte üles võtnud Andres Sööt.
On. Üksinduses süvamõtisklusi tegev Sulev Keedus. Ilmar Raag ja Andres Maimik kultuuriheerostena.

Mida arvatakse eesti filmist mujal maailmas?

Minu festivalikogemused näitavad, et kui on ikka hea film, siis hindavad seda ühtemoodi kriitikud (küll erinevatelt kultuurialustelt ja erinevalt aktsenteerides) nii New Yorgis, Sidneys, Delhis, Amsterdamis ja Tallinnas.

Festivalide žüriide ja kriitikute hinnangud aga ei lähe kokku. Žüriides on filmitegijad-produtsendid-näitlejad, nemad teevad filmipoliitikat, kriitikud tegutsevad kunstiliste ekspertidena.

Kes on läbi aegade eesti parim filmirežissöör?

Eesti parim filmirežissöör on siis teinud ka parima eesti filmi?

Arvata võib?
Milline on eesti kõige parem film? Või on neid mitu?

“Eine murul” (1987), pooletunnine joonisfilm, autoriks Priit Pärn. Hämmastavalt vaimukalt on selles koos  traagika ja koomika. Naerad, ent naer on valus, aga ka vabastav. 0,6-geniaalne film. Ümardad, saad geniaalsust 1,0. Eesti ainus geniaalne film senini siis.
Mida soovitate inimesele, kes tahab hakata tegelema filmindusega praegu? Saada selliseks legendiks nagu teie?

Aprioorset huvi ja uudishimu maailma vastu. Olla maailmale lahtine ja avatud. Legendid on alati kunstlikult loodud, kuigi nad rahuldavad teatud vajadusi.

Võiks püüda olla teistest targem , aga mitte seda alati välja näidata. Ovidiuse medio tutissimus tibi (kesktee on ohutuim) pole kunstis hea nõuanne. Aga Rooma keiser Lothari tempora mutantur et nos mutamur in illis (ajad muutuvad ja meie koos nendega) paneb juba mõtlema. Tuleb muutuda, et endaks jääda, on vist parim nõuanne.

Paljud muusikud räägivad, et muusika tegemine ei ole kätes ega peas, vaid ennekõike peab olema süda õiges kohas ja muusika südames. Kuidas filmi kriitikaga lood on? Või filmi tegemisega? Kus se film olema peab?

Muusikud tunnetavad, mida räägivad. Eks ikka südames. Armastus kunsti vastu ja aprioorne armastus filmi vastu on see, mis kannab. Kirjutistest on aru saada, kas armastad ainest või mitte, ka siis, kui ütled halvasti (eeldan, et kui ütled halvasti halva filmi kohta, pole sinu arvamus see ainus, ainult sa ütled selle välja, see on sinu amet ja kohus).

Kas kriitik peab olema karm või hea? Miks?

See pole õige skaala. Ennekõike aus ja kui võimalik, siis heatahtlik. Kriitiku roll on anda tagasiside tegijale, kuid ta on suunatud publikule. Ta ei tohi publikule valetada ja publikut segadusse ajada.

Kriitik loob kliimat, ta on ökokunstnik avaliku arvamuse disainimisel. Püsin tänini romantilisel arvamusel, et kunstiviha on niisama püha kui vaimustus. Mäletan, Kaljo Kiisk kunagi päris ehmatas, kui talle selle ette ladusin. Sest vahel on kriitik, jah, päris raisakull, kes veel looma luukeregi taevasse tõstab, et seda siis lasta maha langeda ja luutükikestest üdi kätte saada. Aga raisakullid ja kotkad on ka looduse sanitarid. Mõelge, kui väga vajalik ja kui must ning halvasti tasustav töö. Tuleb meelde, kui haiglas olete olnud? Kriitikud on kunsti sanitarid. Ehk ka siit tuleb põhjus, miks on nii palju häid kunstnikke ja nii vähe häid kriitikuid. Ju see on ikka paganama raske amet, mis peab sisaldama paljusid omadusi. Kui režissöör peab ühendama endas luuletaja ja veltveebli, siis kriitik julmusega piirneva otsekohesuse viisaka taktitundega, vaimuka säravuse sisu äratabamisega, asjakohase eruditsiooni selle sobiva rakendusega. Olema motiveeritud arbiter elegantiarum. Hea kriitik on vilunud köielkõndija. Köietantsija, jah. Mitte fakiir ja mitte mustkunstnik. See on kunstniku roll.

Kas teil on ka meeliskriitikuid?

Kaks tšikaagolast. Roger Ebert “Chicago Sun-Times’ist” ja Jonathan Rosenbaum “Chicago Reader’ist”. Esimene on kirjaniku kombel ladusalt kirjutav, ta on läbi vaadanud määratu hulga filme. Sa ei loe retsensiooni, vaid ladusat elulist hinnangulist vestet. Ebert viib nähtu kokku teiste filmidega ja tegeliku eluga. Rosenbaum on enam teadlasenatuur. Ka Peter Bradshaw inglise ajalehest “The Guardian” analüüsib filme teraselt.

Jätsin midagi küsimat?

Muidugi. Seda, mida märkas Alexander Dumas: cherchez la femme.

Aga milline on maailma parim film ja miks?

Nii ei saa küsida. Võrdluseks – kui teilt küsitaks: kumb on parem kirjanik: Luts või Tammsaare, mis te vastaksite?

Inglise filmiajakiri “Sight and Sound” korraldab iga kümne aasta järel küsitelu maailma kõigi aegade paremate filmide kohta. Osalesin selles 2005. aastal. Tuli nimetada kümme filmi – võrdselt - ühtainsat on võimatu nimetada. Üle maailma 145 vastanud kriitiku hinnnagud siis summeeriti.

Minu omad olid tähestiku järjekorras alljärgnevad. Arvestasin ka filmide tähendust meie kultuuriregioonile. Sellepärast pole nimekirjas ka “Vertigo’d”, “Otsijaid” (Searchers) ega “Tokio lugu”.
Atalante, 1934, Vigo
Inimene filmikaameraga, 1929, Vertov
8 1/2, 1963, Fellini
Kodanik Kane, 1941, Welles
Mängureeglid, 1939, Renoir
Persona, 1966, Bergman
Rashomon, 1950, Kurosawa
Soomuslaev Potjomkin, 1925, Eisenstein
Tuul kannab meid, 1999, Kiarostami
Viimsel hingetõmbel, 1959, Godard

Kõigi 145 kriitiku koondnimekiri aga nägi välja selline (lõpus on äramärkimiste arv):

1. Kodanik Kane, 1941, Welles, 46
2. Vertigo, 1958, Hitchcock , 41
3. Mängureeglid, 1939, Renoir, 30
4. Ristiisa, 1972 ja Ristiisa 2, 1974, Coppola 23
5. Tokio lugu, 1953, Ozu 22
6. 2001: kosmoseodüsseia, 1968, Kubrick 21
7. Soomuslaev Potjomkin, 1925, Eisenstein 19
8. Päikesetõus, 1927, Murnau, 19
9. 8 1/2, 1963 Fellini, 18
10. Lauldes vihmas, 1951, Kelly, Donen 17

Mida jõuluvanalt tahaksite?

Ma ei tea. Tervist võiks küsida. Geene ja elukombeid jõuluvana ju ei too. Ehk sooviksin senise elu kordumist. Aga paluge temalt hoopis filmiõpikut koolidesse.

Reinolt, D. (2007). Jaan Ruus. Muusa, nr 9, dets, lk 56-60.