Avaleht

1926–1984

Filmi-, teatri- ja telerežissöör ning lavapedagoog Grigori Kromanov sündis 8. märtsil 1926 Tallinnas teenistujate perekonnas. Lõpetas 1946 Tallinna 6. Keskkooli, õppis 1946–49 Eesti NSV Riiklikus Teatriinstituudis (ERTI); lahkus III kursuselt. 1953 lõpetas Kromanov Moskvas kiitusega A. Lunatšarski nimelise Riikliku Teatrikunstiinstituudi (GITIS) eesti stuudio. Töötas 1952–56 V. Kingissepa nimelises Tallinna Riiklikus Draamateatris näitlejana, oli 1956–61 Tallinna Televisioonistuudio režissöör (1962–63 ETV pearežissöör) ja 1963–81 Tallinnfilmi režissöör. Ta töötas 1966–84 (vaheaegadega) Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri erialaõppejõuna, olles 1981–82 ka Eesti NSV Riikliku Vene Draamateatri peanäitejuht. Grigori Kromanov suri 18. juulil 1984 Lahe külas Lääne-Virumaal (tollal veel Rakvere rajoonis) Eesti NSV Teatriühingu puhkekodus. Tema mälestusele on pühendatud Arvo Pärdi heliteos "Ein Wallfahrtslied" (1984), Irena Veisaité-Kromanova koostatud raamat "Lavastaja Grigori Kromanov: mälestused, artiklid, kirjad, päevikud" (1995) ja Jüri Sillarti dokumentaalfilm "Griša" (1996). Kromanov oli ENSV Teatriühingu (1953) ja Kinoliidu (1964) liige. Eesti NSV teeneline kunstitegelane (1975).

Kromanov oli 1950–56 abielus näitleja Eva Novekiga (s 1925), 1957–64 näitleja Ellu Puudistiga (nende poeg Igor Kromanov tegutses ajakirjaniku ja tõlkijana), 1964–75 kunstnik-grimeerija Silvia Reitel-Kromanovaga ja 1978. aastast leedu kirjandus- ja teatriteadlase Irena Veisaité-Kromanovaga (s 1928).

Esimesed lavastajatööd tegi Grigori Kromanov Tallinna Televisioonistuudios. Ta on lavastanud Draamateatris ja Noorsooteatris ning teinud telelavastusi. 11. märtsil 1956 oli eetris esimene informatsioonisaade "Aktuaalne Kaamera" ning 1957 valmisid ETV kroonika- ja olustikufilmid "Eesti revolutsionäärid Leningradis", "Oktoobripäevi meenutades" ja "Tallinna noorsoofestival". Populaarseks kujunes koostöös reporter Rein Karemäega varjatud kaameraga filmitud otsesaadete sari "Missugused me oleme?" (1965). Lühikese ajaga kujunes Kromanovist režissöör-lavastaja, kes oli suuteline töötama tipptasemel ühteviisi nii teleteatris, filmis, teatrijuhina kui andma pedagoogina edasi oma kogemusi TRK lavakunstikateedris.

Grigori Kromanovi kirjandusteostele tuginevad täispikad mängufilmid on põneva ja hoogsa tegevustikuga. Hästi võeti vastu juba tema esimene, Jüri Müüriga kahasse lavastatud "Põrgupõhja uus Vanapagan" (1964, aluseks Anton Hansen Tammsaare romaan). See on mõistulugu ühest Põrgupõhja talus elavast mehest, kes on küll kalevipoeglikult tugev, aga ka üksjagu juhm vägilane. Eduard Bornhöhe jutustuse järgi vändatud muusikaline seiklusfilm "Viimne reliikvia" (1969) on tänaseni üks Eesti kõigi aegade menukamaid kinolugusid, mis on linastunud enam kui 70 riigis. 1999. aasta tavatuks suvelavastuseks oli klassikafilmi eeskujul loodud Margus Kasterpalu, Ilmar Raagi ja Jüri Ehlvesti audiovisuaalne fantaasia "Viimne võttepäev" (vabaõhuetendust mängiti 23., 24. ja 25. juulil Põlvamaal Taevaskojas). Eesti Filmi Sihtasutuse ja Tallinnfilmi eestvõttel sai "Viimsest reliikviast" 2002. aastal esimene digitaalselt taastatud kodumaine ekraaniteos. 2009 restaureeriti Kromanovi teine kultusfilm "Hukkunud Alpinisti hotell" (1979). 2012. aasta augustis  mängitakse "Viimset võttepäeva" Ugala suveetendusena Viljandi lossimägedes, lavastajaks on Peeter Simm.

Filme Kromanovil teatavasti eriti teha ei lastud, seda peamiselt ideoloogilistel põhjustel. Juba "Meie Arturiga" (1968, dokumentaalfilm Artur Rinnest) kaotas ta keelajate-käskijate silmis usaldusväärsuse, muutus neile oma kompromissituses ebamugavaks. Hiljem avanes võimalus kaotatud mainet parandada, kui ta nõustus enda kinnitamisega algselt üksnes plaanitäitena mõeldud ajaloolise seikluspõneviku "Briljandid proletariaadi diktatuurile" (1975) režissööriks, Ent taas suutis ta tööd lõpetades kõikvõimalikke ametnikke ära pahandada, kuna inimlikustas neidki persoone, keda tulnuks kehtivate ettekirjutuste kohaselt näidata lausnegatiivses valguses. Samas kutsuti Kromanovi pidevalt õppejõuks lavakunstikateedrisse, kus ta aga ilmselt nii oma kärsitu loomuse tõttu kui ka tervislikel põhjustel kunagi korraga pikemalt ei püsinud. Teatris jõudis Kromanov teha ainult seitse lavastust, neist kaks olid lavakate diplomietendused ning üks (Galini "Retro" Vene Draamateatris) teise mehe poolelijäänud töö lõpetamine. Tosinkond telelavastust ei ole kuuldavasti säilinud. Viie täispika mängufilmi tase küünib üle eesti keskmise. Just filmis, kõigi nende väljastpoolt pealesurutud takistuste kiuste, suutis Grigori Kromanov ehk kõige enam oma loomingulisi taotlusi realiseerida.

Filmograafia

1996 Griša (dokumentaalfilm, portreefilm), Eesti Televisioon, portreteeritav; režissöör Jüri Sillart

1979 Hukkunud Alpinisti hotell (mängufilm), Tallinnfilm, režissöör  /digitaalselt taastatud 2009/

1975 Briljandid proletariaadi diktatuurile (mängufilm), Tallinnfilm, režissöör, näitleja (episoodiline osa: valgekaartlik polkovnik Golovkin)

1969 Viimne reliikvia (mängufilm), Tallinnfilm, režissöör  /digitaalselt taastatud 2002/

1968 Meie Artur (dokumentaalfilm, muusikaline portreefilm), Eesti Telefilm, režissöör (+ Mati Põldre), stsenarist (+ Mati Põldre)

1967 Must habe tahab teada (reklaamfilm, promofilm, revüüfilm), Eesti Telefilm, režissöör

1966 Mis juhtus Andres Lapeteusega? (mängufilm), Tallinnfilm, režissöör

1965 Me olime 18 aastased/ Me olime kaheksateistkümneaastased (mängufilm), Tallinnfilm, näitleja (roll: politseiagent); režissöör Kaljo Kiisk

1964 Põrgupõhja uus Vanapagan (mängufilm), Tallinnfilm, režissöör (+ Jüri Müür)

1962 Ühe küla mehed (mängufilm), Tallinna Kinostuudio, II režissöör; režissöör Jüri Müür

1960 Näitleja Joller (telemängufilm), Tallinna Televisoonistuudio, näitleja (episoodiline roll: kolleeg teatris); režissöör Virve Aruoja

Teatrilavastused

1981 Aleksandr Galin "Retro" (Vene Draamateater, oli lavastuse kunstiline juht, esietendus 27.10.1981)

1974 William Shakespeare "Suveöö unenägu" (TRK lavakunstikateedri VI lennu diplomilavastus, oli lavastaja-õppejõud, esietendus 07.03.1974 Draamateatris)

1973-74 Max Frisch "Santa Cruz" (Draamateater, esietendus 26.05.1973)

1972-75 Enn Vetemaa "Õhtusöök viiele" (Draamateater, esietendus 30.12.1972)

1971-74 Kazys Saja "Pühajärv" (Draamateater, esietendus 25.04.1971)

1968 Maksim Gorki "Põhjas" (TRK lavakunstikateedri III lennu diplomilavastus, oli lavastaja-õppejõud, esietendus 28.03.1968 Noorsooteatris)

1966 Jerzy Broszkiewicz "Ma jutustan teile oma loo" (Noorsooteater, esietendus 27.11.1966)

1965 Edward Albee "Bessie Smithi surm" (Tallinna Televisioonistuudio, esietendus 25.01.1965)

1962 Krzysztof Gruszczyński "Suur Bobby" (Tallinna Televisioonistuudio; esietendus 05.11.1962)

1961 Alexis Parnis "Afrodite saar" (Tallinna Televisioonistuudio)

1960 Leon Kruczkowski "Vabaduse esimene päev" (Tallinna Televisioonistuudio)

1960 I. Konstantinovski "Pandora laegas" (Tallinna Televisioonistuudio)

1959 Ants Saar "Inimene otsis õnne" (Tallinna Televisioonistuudio)

1959 Friedrich Dürrenmatt "Avarii" (Tallinna Televisioonistuudio)

1959 Šolom Alejhin "Inimesed" (Tallinna Televisioonistuudio)

1959 Eduardo de Filippo "Varas paradiisis" (Tallinna Televisioonistuudio)

1958 Jaroslav Hašek "Satiirilisi miniatuure" (Tallinna Televisioonistuudio)

1958 Jüri Järvet "12 päeva puhkust" (Tallinna Televisioonistuudio)

1958 Maksim Gorki "Hirmud, õudused" (Tallinna Televisioonistuudio)

1954 Andrei Makajonok "Maksakivid (Vabandage väga)" (Draamateater, oli inspitsient, lavastajad Ilmar Tammur ja Kaljo Kiisk)

[Grigori Kromanovil jäigi realiseerimata kavatsus tuua lavale Georg Büchneri "Dantoni surm", William Shakespeare’i "Hamlet", Aleksandr Vampilovi "Pardijaht", Fjodor Dostojevski "Kuritöö ja karistus" ja "Tasane", Ingmar Bergmani "Stseenid ühest abielust", Mati Undi "Peaproov", Anton Tšehhovi "Kajakas", Jan Otčenášeki "Romeo, Julia ja pimedus" ja Jaan Krossi "Keisri hull".]

Teatrirollid

1958 osaline – Ivan Turgenev "Eelõhtul" (Tallinna Televisioonistuudio, lavastaja Ants Kivirähk)

1956 Glagolev, ekspert – Nikolai Pogodin "Kremli kellad" (Vene Draamateater, lavastaja Paul Varandi)

1955 M. A. Afremov – Lev Tolstoi "Elav laip" (Draamateater, lavastaja Ilmar Tammur)

1955 Arkadi, näitleja – Viktor Rozov "Õnn kaasa!" (Draamateater, lavastaja Vello Rummo)

1955 Aljoša Kustov, tehnik-konstruktor – Aleksei Arbuzov "Majake äärelinnas" (Draamateater, lavastaja Kaljo Kiisk)

1955 Menecrates – William Shakespeare "Antonius ja Kleopatra" (Draamateater, lavastaja Ilmar Tammur)

1954 major – Eduard Vilde "Mahtra sõda" (Draamateater, lavastaja Ilmar Tammur)

1954 kaabuga härra – August Jakobson "Kaotatud paradiis" (Draamateater, lavastaja Ilmar Tammur)

1954 mõisapoiss – Oskar Luts "Kevade" (Draamateater, lavastajad Kaljo Kiisk ja Kulno Süvalep)

1954 tundmatu – Mihhail Lermontov "Maskeraad" (Draamateater, lavastaja Ilmar Tammur)

1953 I baltimerelane – Aleksandr Korneitšuk "Eskaadri hukk" (Draamateater, lavastaja Ilmar Tammur)

1953 Samuel Kondor, arst – August Jakobson "Võitlus rindejooneta" (GITIS-e diplomilavastus Draamateatris, lavastaja Mihhail Tšistjakov)

1953 krahv Almaviva – Pierre Augustin Beaumarchais "Pöörane päev ehk Figaro pulm" (GITIS-e diplomilavastus Draamateatris, lavastajad Ossip Abdulov ja Boriss Dokutovitš)

1953 sõdur – Veniamin Kaverin "Kaks kaptenit" (GITIS-e diplomilavastus Draamateatris, lavastaja Aleksandr Anders)

1953 Tsõganov, insener – Maksim Gorki "Barbarid" (GITIS-e diplomilavastus Draamateatris, lavastajad Ilja Sudakov ja Jossif Rajevski)

Rollid kuuldemängudes

1960 Griša – Rudolf Aller "Brigaadi poeg" (režissöör Leo Martin)

1957 osaleja – katkendeid Pierre Augustin Beaumarchais' komöödiast "Figaro pulm"

1956 Johnny Miller – Mark Twain "Tom Sawyer" (režissöör Aarne Ruus)

1955 osaline – William Shakespeare "Antonius ja Kleopatra" (lavastaja Ilmar Tammur, näitejuht raadios Kaarel Toom)

1955 osaline – Eduard Bornhöhe/ Enn Toona "Vürst Gabriel" (režissöör Leo Martin)

1954 Katku Villu – A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees" (vene keeles; režissöör Leo Martin)

Auhinnad

2012 Eesti filmi sajandiauhind - "Viimne reliikvia" pärjati laureaadiks kahes kategoorias: Sajandi filmikild - "Meie reliikvia on vabadus!" ("Viimne reliikvia") ja Sajandi filmilaul - "Viimse reliikvia" laulud (Uno Naissoo/Paul-Eerik Rummo)

1980 Hõbedane Asteroid, XVIII rahvusvaheline fantastikafilmide festival, Trieste, Itaalia – filmi "Hukkunud Alpinisti hotell" eest

1975 Eesti NSV teeneline kunstitegelane

1972 Eesti NSV Teatriühingu aastapreemia – lavastuse "Õhtusöök viiele" eest

1971 Eesti NSV Teatriühingu aastapreemia – lavastuse "Pühajärv" eest

1969 Parima režii diplom, IX Balti vabariikide, Valgevene ja Moldaavia filmifestival Minskis – filmi "Meie Artur" eest

1967 žürii eripreemia, VII Balti vabariiikide, Valgevene ja Moldaavia filmifestival Kišinjovis – filmi "Mis juhtus Andres Lapeteusega?" eest

1964 Suur Merevaik ja NSV Liidu Kinoliidu diplom, IV Balti vabariikide, Valgevene ja Moldaavia filmifestival Tallinnas – filmi "Põrgupõhja uus Vanapagan" eest

Valikbibliograafia

Raamatud, monograafiad

Kangur, P. (2011). Viimne reliikvia: Pilk legendi taha. Tallinn: AS Ajakirjade Kirjastus.

Lepik, I., Tuuling, A. (koost.) (2011). GITIS: Eesti stuudio Moskvas 1948–1953. Tallinn: Eesti Teatriliit.

Veisaité-Kromanova, I. (koost.) (1995). Lavastaja Grigori Kromanov: mälestused, artiklid, kirjad, päevikud. Tallinn: Eesti Raamat.

Artiklid

2013

Nurka,M. (2013). Elu nagu filmis. Viimne võttepäev [Jüri Ehlvesti, Margus Kasterpalu ja Ilmar Raagi näidend "Viimne võttepäev" Peeter Simmi lavastuses Ugalas]. Eesti Päevaleht, 14. aug, lk 12, fotod.

Peegel, M. (2013). Peeter Simm lavastab filmitegemisest teatritükki. Eesti Päevaleht, 9. mai.

Laasik, A. (2013). Vanapagana õndsuseotsing lõpeb apokalüptilise tulega [mängufilmist "Põrgupõhja uus Vanapagan"]. Eesti Päevaleht, 11. jaan.

2012

Märka, V. (2012). Kõik rongijuhid on piilupardid: 10 huvitavamat eesti rongifilmi Peter von Baghi raamatu innustusel. Sirp, 21. dets.

Kotta, K. (2012). Viis viimset reliikviat: Süžee dünaamika mängufilmi tootmisprotsessis ["Viimse reliikvia" stsenaariumivariandid ja nende kontseptsioonid]. Akadeemia, nr 9, lk 1661-1684, ill.

Virve, T. (2012). Inspireeriv eesti film [Kirjandusmuuseumis peetud konverentsist "Tagasi Hukkunud Alpinisti hotelli"]. Sirp, 14. sept.

Arb, K. (2012). 33 aastat "Hukkunud alpinisti" hotellis. Postimees, 28. aug.

Luhats, L. (2012). "Viimse reliikvia" laulusõnad sündisid tankimürina saatel. Postimees: AK: arvamus, kultuur, 5. mai.

Davidjants, K. (2012). "Hukkunud Alpinisti hotell" – romaanist kultuslinateoseks. Eesti Päevaleht, 4. mai.

Laasik, A. (2012). "Viimset reliikviat" muudeti mitu korda. Eesti Päevaleht, 20. apr.

Märka, V. (2012). "Püüa veel kedagi aidata, siis oled ise täiega kuses" [karjäärinõustamise episoodid Eesti filmides]. Eesti Ekspress, 16. veebr, lk 42-43.

2011

Näripea, E. (2011). Film, ruum ja narratiiv: "Mis juhtus Andres Lapeteusega?" ning "Viini postmark". Estonian cinescapes: spaces, places and sites in Soviet Estonian cinema (and beyond) = Eesti filmimaastikud. Ruumid, kohad ja paigad Nõukogude Eesti filmis (ning edaspidi) (Dissertationes Academiae Artium Estoniae 6), lk 101-120.

Palli, I. (2011c). Ita Ever – naiselik kommunist filmis Andres Lapeteusest. Maaleht, 8. dets.

Orav, Õ. (2011b). Mis siis juhtus Andres Lapeteusega? Maaleht, 31. märts.

Palli, I. (2011b). Ada Lundver: pidin seal mängima jubedat elukat [osalemisest mängufilmis "Mis juhtus Andres Lapeteusega?"]. Maaleht, 31. märts.

Orav, Õ. (2011a). Tähendusrikas ja mastaapne teos ["Põrgupõhja uus Vanapagan"]. Maaleht, 10. veebr.

Palli, I. (2011a). Astrid Lepa: seda filmi ei osatud monteerida [osalemisest Jüri Müüri ja Grigori Kromanovi mängufilmis "Põrgupõhja uus Vanapagan"]. Maaleht, 10. veebr.

2010

Kärk. L. (2010). "Viimne reliikvia" ja "Valgus Koordis": žanrifilmist žanrifilmini. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 114-123; nr 2, lk 106-117, ill.

2009

Korjus, H. [2009). Grigori Kromanov ja Aleksandrs Leimanis – Griša ja Ottovitš [kultusfilmide režissööride Kromanovi ja Leimanise loometee]. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 119-122.

Erik, A. (2009c). Vanapagan tegutses Suure-Jaani ümbruses [mängufilmi "Põrgupõhja uus Vanapagan" välisvõtetest Suur-Jaani lähistel ja Kabala metskonna Tõrvaaugu näidismetsa rajatud Põrgupõhja filmitalu saatusest]. Sakala, 9. dets.

Laasik, A. (2009). Lumeväli hiilgab "Hukkunud Alpinisti hotellis" nüüd eredamalt. Eesti Päevaleht, 16. nov.

Ala, J. (2009a). Eikuhugi viiv tee [mängufilm "Hukkunud Alpinisti hotell" digitaalselt restaureeritud]. Postimees: AK: arvamus, kultuur, 14. nov.

Ala, J. (2009b). Rongis sündinud muusika [intervjuu mängufilmi "Hukkunud Alpinisti hotell" helilooja Sven Grünbergiga]. Postimees: AK: arvamus, kultuur, 14. nov.

Ala, J. (2009). Tõnu Virve salasõnum suletud maailmast [intervjuu mängufilmi "Hukkunud Alpinisti hotell" kunstnikuga]. Postimees: AK: arvamus, kultuur, 14. nov.

Kiwa [= Kivaste, J.] (2009). "Hukkunud Alpinisti hotelli" maagiast ja müstikast. Postimees: AK: arvamus, kultuur, 14. nov.

Teinemaa, S. (2009). Kultusfilmi igav hingamine [mängufilmist "Hukkunud Alpinisti hotell"]. Postimees: AK: arvamus, kultuur, 14. nov.

Kerge, R. (2009). Tõnu Virve: tänapäeval ehitatakse maju nii nagu varem dekoratsioone [filmist "Hukkunud Alpinisti hotell"]. Õhtuleht, 13. nov.

Koppel, A. (2009). "Hukkunud Alpinisti hotell" – kolmkümmend aastat hiljem. Sirp, 13. nov.

Ruus, J. (2009b). Mängitsemine ulmeilmas [retsensioon pärineb ajalehest "Sirp ja Vasar", 28. IX 1979]. Sirp, 13. nov.

Lõhmus, J. (2009). "Hukkunud Alpinisti hotell" – 30 aastat varem. Eesti Ekspress: Areen. 12. nov.

Nestor, S. (2009). Koristage see Pink Floyd ära! [intervjuu restaureeritud Eesti filmi "Hukkunud Alpinisti Hotell" helilooja Sven Grünbergiga]. Eesti Ekspress: Areen, 12. nov.

Rajamets, T. (2009). Glebsky arvutimängus. Eesti Ekspress: Areen, 12. nov.

Tõnson, M. (2009). Jupi-jumala läbikatsumine [restaureerituna kinno naasvast Eesti ainsast kultusfilmist "Hukkunud Alpinisti hotell"]. Eesti Ekspress: Areen, 12. nov.

Ruus, J. (2009a). Hukkunud Alpinisti hotell. Eesti Ekspress: TV Ekspress, 12. nov.

Erik, A. (2009a). "Viimse reliikvia" radadel [mängufilmi saamisloost]. Koit, 13. aug.

Erik, A. (2009b). Kes valis "Viimse reliikvia" võttekohad? [kunstnik Rein Raamat ja teise režissöörina tegutsenud Kalju Komissarov valisid mängufilmi võttekohti, lähemalt Ahja jõe ürgoru võttekohtadest]. Koit, 13. aug.

2008

Kärk, L. (2008). The Last Relic: from a genre film to a genre film. Rmt: Via Transversa: Lost Cinema of the Former Eastern Bloc (Koht ja paik = Place and location: studies in environmental aesthetics and semiotics 7). Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, lk 177-189.

Teiter, K. (2008). Vabadusvõitleja Ivo Schenkenberg [kuidas eesti rahvuskangelasest Ivo Schenkenbergist sai menufilmis "Viimne reliikvia" alatu kaabakas]. Nädal, 28. apr.

Laasik, A. (2008). Kuidas Lennart Meri "Viimset reliikviat" tegi [Lennart Meri kui toimetaja roll mängufilmi "Viimne reliikvia" valmimisel]. Eesti Päevaleht: Laupäev: Kultuur, 29. märts.

2007

Õun, A. (2007). Südasuvise idülli negatiiv – "Hukkunud alpinisti hotell". Muusa, nr 3, apr, lk 64-66, ill.

2006

Näripea, E. (2006). Film, ruum ja narratiiv: "Mis juhtus Andres Lapeteusega?" ning "Viini postmark". Kogumik: Fiktsioon ja film (Kunstiteaduslikke Uurimusi = Studies on Art and Architecture = Studien für Kunstwissenschaft 4[15]), lk 55-76.

Paas, K. (2006). Kultusfilmi lavastaja poeg hukkus rongi all [tõlkija Igor Kromanovil oli päritud autoriõigus "Viimse reliikvia" kaubamärgile]. SL Õhtuleht, 21. märts.

2005

Näripea, E. (2005]. Sotsrealistlik keskaeg. Tallinna vanalinn ENSV mängufilmis 1969-1972. Kogumik: Kohanevad tekstid. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 303-322.

2004

Näripea, E. (2004). Medieval Socialist Realism. Representations of Tallinn Old Town in Soviet Estonian Feature Films, 1969-1972. Kogumik: Koht ja paik = Place and location: studies in environmental aesthetics and semiotics IV. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia/ Eesti Kirjandusmuuseum, lk 121-144.

2003

Remsu, O. (2003b). Kinokool: miks usume võimatut? [filmistsenaariumist, selle ülesehitusest; seiklusfilmi kompositsioonist "Viimse reliikvia" näitel]. Nädal, nr 12, 24. märts.

Remsu, O. (2003a). Inimlikud kontrad [mängufilmist "Briljandid proletariaadi diktatuurile"]. Nädal, nr 7, 17. veebr.

2002

Ruus, J. (2002). Vanapagana kaasaegsed [mängufilmist "Põrgupõhja uus Vanapagan"]. Eesti Ekspress: TV Ekspress, nr 43, 24. okt.

Piller, M. (2002). Kinoreliikvia ["Viimse reliikvia" restaureerimisega seotud probleemidest räägivad Digital Film Finlandi tootejuht Petri Siitonen ja projektijuht Hillar Parkja]. Eesti Ekspress: Edison, nr 3, 2. mai, lk 10-11, ill.

Torop, P. (2002). "Viimne reliikvia": intersemiootilise tõlke ideoloogiline juhtum. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 80-88; nr 5, lk 72-76, ill.

Kapstas, M. (2002). Agnes ja Gabriel 33 aastat hiljem. Kroonika, nr 12, lk 8-11, ill.

Vedler, S. (2002). Põgene, vaba laps! [mängufilmi "Viimne reliikvia" stsenaariumitest]. Eesti Ekspress, 28. märts.

Kivirähk, A. (2002). Nädala nägu: eestlaste reliikvia. Eesti Päevaleht, 23. märts.

Kärk, L. (2002). Reliikviast, millest muust. Postimees: Arter, 23. märts.

Vaiksoo, J. (2002). Eduard Bornhöhe igihaljas reliikvia. Eesti Päevaleht, 22. märts, lk 14-15.

Tali, P. (2002). Reliikvia 33 aastat hiljem. Eesti Päevaleht, 18. märts.

Urmet, J. (2002). Rahvalik ja rahvuslik [mängufilmi "Viimne reliikvia" mõjust tänasele eesti vaatajale]. Eesti Päevaleht, 18. märts.

Kallas, T. (2002). Põgene, vaba laps. Postimees, 18. märts.

Tuumalu, T. (2002b). Meri hindab "Reliikvia" laule [intervjuu Lennart Meriga]. Postimees, 18. märts.

Rooväli, K. (2002). "Viimse reliikvia" taassünd. Postimees, 16. märts.

Linnap, P. (2002). Igiviimane reliikvia XXI sajandis. Postimees: Arter, 16. märts.

Vainküla, K. (2002). Peeter Jakobi sai Ivoks juhuse tõttu. SL Õhtuleht, 15. märts.

Tuumalu, T. (2002a). Grigori Kromanov oli romantik [intervjuu Kalju Komissaroviga]. Postimees, 14. märts.

Valton, A. (2002). Stsenaarium sündis läbi valu ja vaeva ["Viimse reliikvia" stsenaristi meenutus]. Postimees, 14. märts.

Digitaalne reliikvia  (2002). [Digital Film Finland OY laboratooriumis Soomes restaureeriti eesti menufilm "Viimne reliikvia"]. Postimees, 14. märts.

2001

Teinemaa, S. (2001). "Viimne relikvia" kolmkümmend aastat hiljem. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 68-69, ill.

Funk, K. (2001). Ainus reliikvia ja leige masin. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 70-74, ill.

Raag, I. (2001). Viimset reliikviat otsides: Siim on kloostri taga metsas. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 75-78, ill.

1999

Teinemaa, S. (1999). Reliikvia 30: Üle õla tagasi vaadates. Nädal, nr 31, 9. aug, lk 6-7.

Kressa, J. (1999a). Grigori ja Irena Kromanov kui Balti kett kunstis [Irena Veisaité- Kromanovi raamatust "Lavastaja Grigori Kromanov"]. Sakala, 30. juuli.

Kressa, J. (1999b). Peeter Jakobi on "Viimse reliikvia" viimne reliikvia ["Viimne reliikvia" Taevaskojas]. Sakala, 30. juuli.

Hallik, A. (1999). Valton kergitas reliikvia kaant. Maaleht, 29. juuli.

Märka, V. (1999). "Viimsest reliikviast" esimese kultusfilmini. Võrumaa Teataja, 29. juuli.

Kasper, K. (1999). "Viimne võttepäev" Taevaskojas. Nädal, nr 29, 26. juuli, lk 6-8, ill.

Somelar, E. (1999). Kuidas 30 aastat tagasi eesti mehest leedulase asemel Ivo Schenkenberg sai [intervjuu näitleja Peeter Jakobiga]. Eesti Ekspress: Areen, 15. juuli.

Tamm, B. (1999). Eelviimane reliikvia ["Viimne võttepäev" Taevaskojas]. KesKus, juuli, lk 13.

Kirt, L. (1999). Ingrid sai piitsutamise eest šokolaadikarbi ["Viimne reliikvia" 30 aastat hiljem, meenutavad näitlejad Eve Kivi, Peeter Jakobi ja Raivo Trass]. Eesti Ekspress: TV-Nädal, nr 22, 3. juuni, lk 6-8, ill.

Kallas, T. (1999). Aisopos ja telefilm [telefilmist "Must Habe tahab teada"]. Postimees, 14. apr.

1996

Ehasalu, T. (1996). Tõrjutud ja rehabiliteeritud Kromanov [Jüri Sillarti filmist "Griša"]. Postimees, 15. nov.

Remsu, O. (1996). Karge ja fikseeriv headus [Jüri Sillarti "Griša" ja Peeter Simmi "Eesti Draamateater 75 ehk teatrijuubel"]. Kultuurimaa, 13. nov.

Raudam, T. (1996). Inimene oli ise Grigori Kromanov [Jüri Sillarti filmist "Griša"]. Postimees, 11. nov.

Kapstas, M. (1996). Kellele Mozart, kellele Salieri... [I. Veisaité-Kromanova koostatud raamatust "Lavastaja Grigori Kromanov"]. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 36-41, ill.

Kärk, L. (1996). Lavastaja raamatukaante vahel [I. Veisaité-Kromanova koostatud raamatust "Lavastaja Grigori Kromanov"]. Postimees, 9. jaan.

1995

Tonts, Ü. (1995). Tõde võib ainult otsida [raamatust "Lavastaja Grigori Kromanov. Mälestused. Artiklid. Kirjad. Päevikud"]. Eesti Aeg, 22. nov.

Seero, T. (1995). Grigori Kromanov üksteist aastat hiljem [raamatust "Lavastaja Grigori Kromanov"]. Sõnumileht, 18. nov.

1993

Ehasalu, T. (1993). Koduloom, Tasuja ja Vanapagan [kahest "Põrgupõhja uue Vanapagana" filmist (1964 ja 1977)]. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 45-57, ill.

1987

Elmanovitš, T. (1987). Grigori Kromanovi filmid. Looming, nr 7, lk 947-958.

1984

Kromanov, G. (1984). Vastas Grigori Kromanov [viimane intervjuu režissööriga; üles kirjutanud Maris Balbat]. Teater. Muusika. Kino, nr 9, lk 5-11, ill.

1979

Ruus, J. (1979). Mängitsemine ulmeilmas [mängufilmist "Hukkunud Alpinisti hotell"]. Sirp ja Vasar, 28. sept.

Paas, V. (1979). Mõtteid filmi ""Hukkunud Alpinisti" hotell" vaadates. Rahva Hääl, 26. sept.

Siimer, E. (1979). Inimesed ja robotid [mängufilmist "Hukkunud Alpinisti hotell"; autor kasutas pseudonüümi Enn Kalda]. Õhtuleht, 18. sept.

1975

Karasjov, V. (1975). Kas me oskame kasutada briljante? (Mõtteid Grigori Kromanovi uue filmi puhul). Sirp ja Vasar, 14. nov.

Elmanovitš, T. (1975). Vaimu ja vääriskivi hind [mängufilmist "Briljandid proletariaadi diktatuurile"]. Noorte Hääl, 12. nov.

1970

Link E. (1970). Vaatemängulisus, ei enam [mängufilmist "Viimne reliikvia"]. Sirp ja Vasar, 10. apr.

Hallik, A.-M. (1970). Mõtteid "Viimset reliikviat" vaadates. Rahva Hääl, 5. apr.

Tobro, V. (1970). Seiklusfilm ja tema püünised [mängufilmist "Viimne reliikvia"]. Noorte Hääl, 29. märts.

1969

Ruus, J. (1969). Mõtisklusi "Meie Arturi" ümber. Sirp ja Vasar, 17. jaan.

Kosenkranius, I. (1966). Uue filmi puhul. "Mis juhtus Andres Lapeteusega?". Kodumaa, 13. apr.

1966

Saul, J. (1966). Lapeteus ekraanil. Sirp ja Vasar, 1. apr.

Unt, M. (1966). Romaan ja film ehk mis juhtus Andres Lapeteusega. Edasi, 26. märts.

Tobro, V. (1966). "Mis juhtus Andres Lapeteusega?". Noorte Hääl, 24. märts.

1964

Jõgi, O. (1964). Kirjanik, stiil, "Põrgupõhja". Looming, nr 7, lk 1079-1087.

Tobro, V. (1964). Alus on rajatud. Mõttemõlgutusi esimese Tammsaare-filmi puhul [mängufilmist "Põrgupõhja uus Vanapagan"]. Edasi, 28. juuni.

Link, E. (1964). Klassika ekraanil [mängufilmist "Põrgupõhja uus Vanapagan"]. Sirp ja Vasar, 26. juuni.

Luik, H. (1964). Elamust pakkuv film [mängufilmist "Põrgupõhja uus Vanapagan"]. Õhtuleht, 24. juuni.

Ojamaa, P. (1964). Kui ehitati "Põrgupõhjat". Noorte Hääl, 17. juuni.