Avaleht

                                                                                                                                                                   Postimees, 20.09.2011

Mõtiskelu selle üle, kas eesti film on liiga melanhoolne, suisa depressiivne või hoopistükkis saast, nagu kumab läbi lugejate vastukajast meie küsitlusele «20 aastat. Film», on õigustatud ja pädev siis, kui mõtisklejatel on siinsele filmipärandile vaba juurdepääs. Kahjuks ei ole!

Ja ei saagi olla, sest eesti film, iseäranis selle vähegi eakam osa, või mis eakam, ainuüksi lähiminevik, segased 1990ndad või koguni 2000ndate esimene pool – ja kõige rohkem dokumentalistika, paradoksaalselt filmikunsti kõige tõsielulisem liik – suigub nagu Lumivalgeke endiselt arhiiviriiulil või autorite eneste tagatubades, toites üldrahvalikku müüti, et kodumaine film ei kõlba kusagile või et see puhkes õitsele alles 2007. aastal pärast suurt «plahvatust» ja enne ei olnud midagi, või kui, siis 1960ndate lõpus ja 1980ndate alguses.

Mõne «vanakese» nopib küll üles ETV, iseäranis ETV2, tõelist entusiasti aitab vahel Balti Filmi- ja Meediakooli videoteek ning seda, kes söandab kehastuda uurijaks, ka filmiarhiiv, aga... lihtsaks juurdepääsuks eesti filmile seda tavalise huvilise jaoks siiski pidada ei saa. Hea, et vähemasti meie nuku- ja joonisfilm on suurema osa 1990.–2000. aastate toodangust DVDdeks pressinud.

Kes nägi viimati aga Roman Baskini «Rahu tänavat» või Hardi Volmeri «Tulivett» Kes mäletab üldse Kaljo Kiisa «Suflööri» või Tõnu Virve «Luukast» – mängufilme «unustatud» 1990ndatest? Kust on võimalik saada kadunud Jüri Sillarti dokumentalistikat? Valentin Kuigi kõnekaid soome-ugri filme? Renita ja Hannes Lintropi vaimustavaid portreedokke? Enn Säde «Nellit ja Elmarit», Mati Põldre «Antslat. Sügist 1993» või Edvard Oja «Autoportreed emaga», mis ennetas kõigi huulil olevat Kuku-filmi kümme aastat?

Manalamehe Olav Neulandi imposantset, tervet 20. sajandit kokku võtvat dokumentaalmüsteeriumit «Kristuse dilemma» ajasin taga päevi, enne kui see ühe võttegrupi liikme käest oma positsiooni ära kasutades hankida õnnestus.

See kõik on üks nukker, paraku üsna pika habemega lugu – nagu ka filmide taastamine –, mis ei räägi sellest, et riik oma kultuuripärandist kuigivõrd hooliks. Eesti film peaks olemas olema vähemalt kesksetes raamatukogudes, seda peaks saama laenutada nagu ükskõik millist kirjandusteost, parem osa sellest tuleks teha kättesaadavaks (Elioni) digitaalses videolaenutuses – tühine osa on – või minu pärast kas või vabalt internetis, nagu Mosfilm on seda omatoodanguga juba aukartustäratavas koguses teinud.

Alles seejärel oleks meil õigust haarata sulg ja väita, et eesti film on seda või teist.