Avaleht

Tiit Tuumalu

                                                                                                                                                                  Postimees 10.09.2011

 

Postimees palus 21 filmiga seotud inimesel – ajakirjanikel ja ametnikel, levitajatel ja tegijatel endil - nimetada 10 olulisemat Eesti filmi aastaist 1991-2011 nii filmiliigiti kui kõigi kolme liigi peale kokku. Olulisuse kriteerium ei olnud täpselt fikseeritud, lisaks (ja ainult) kunstiküpsusele võis arvestada teisigi faktoreid: kuidas mõjutas üks või teine teos filmisituatsiooni, kajas vastu ühiskonnas, ületas keelepiire... Soovituslik, kuid mitte kohustuslik oli filmid järjestada. Tulemuseks saime 11 pingerida ja 10 ex aequo´t - kuldse keskteena ei vormunud lõplik järjestus mitte keerulise punktisüsteemi, vaid lihtsalt nimetamise sageduse järgi. Küsitlusel osalesid Tiina Lokk, Jaan Ruus, Peep Puks, Ülo Pikkov, Jan Kaus, Arko Okk, Jaak Lõhmus, Peeter Urbla, Margit Tõnson, Marje Jurtšenko, Raimo Jõerand, Karlo Funk, Riho Västrik, Kristiina Davidjants, Ivo Felt, Jaak Kilmi, Mikk Rand, Sulev Teinemaa, Meelis Muhu, Kiur Aarma ja Tiit Tuumalu.

TIPP-10

1. «Sügisball» - 16 häält

Mängufilm kuuest üksteisega riivamisi kokku puutuvast magalaelanikust, keda ühendab üksindusetunne. Mati Undi romaani «Sügisball» ekraniseering. Süsimust komöödia üksindusest, ahastusest ja lootusetusest, on filmi iseloomustanud režissöör Veiko Õunpuu

Režissöör Veiko Õunpuu. Stsenarist Veiko Õunpuu. Operaator Mart Taniel. Helilooja Ülo Krigul. Osades Rain Tolk, Taavi Eelmaa, Tiina Tauraite, Juhan Ulfsak jt. Tootjad Kuukulgur Film ja Homeless Bob Production. Esilinastus 7. septembril 2007 Veneetsia filmifestivalil

Auhindu: Veneetsia festivali kõrvalvõistlusprogrammi «Horisondid» peapreemia, Thessaloniki ja Bratislava festivali parima režissööri auhind, Marrakechi festivali grand prix, Euroopa filmifestivali ESTROIL eriauhind, SRÜ ja Balti riikide filmifestivali Kinošokk parim mängufilm, PÖFFi eriauhind, Eesti Filmiajakirjanike Ühingu aasta parim film. Kokku osalenud ligemale 70 festivalil

«Film, mis ühendas 60. aastate põlvkonna elutunnetuse kaasaja omaga, olles ühtlasi mõistetav ka väljaspool Eestit.» (Raimo Jõerand) «Kurb suhetekomöödia, inimestel pole pinda jalge all. Eesti «Oodates Godot´d».» (Jaan Ruus)

2.-3. «1895» - 9 häält

Filmikunsti 100. sünnipäevale pühendatud animafilm, mis heidab valgust vendade August ja Louis Lumiere´i elu senitundmatutele seikadele ja näitab, kuidas sündis kinematograafia tegelikult.

Režissöörid Priit Pärn ja Janno Põldma. Stsenarist Priit Pärn. Kunstnikud Priit Pärn, Miljard Kilk, Krista Lepland ja Priit Tender. Operaatorid Ülle Laanemets, Ruth-Helene Kaasik ja Janno Põldma. Helilooja Olav Ehala. Tootja Eesti Joonisfilm. Esilinastus 6. mail 1995 Helsingis

«Sõnakunst joonistatuna. Kinoiroonia meistriteos. Igal ajal, igas meeleolus, igas keskkonnas uuesti vaadatav. Kõik ülejäänu samalt tegijalt on ettevalmistus või kordamine.» (Mikk Rand) «Suurejooneline müstifikatsioon kinematograafia tekkest, priitpärnalikult vaimukas absurd ja talle ainuomane kujutuslaad.» (Sulev Teinemaa).

2.-3. «Georgica» - 9 häält

Mängufilm vaikivast poisist, kes saadetakse 1960ndatel saar-polügooniline endise koloniaalmisjonäri Jakubi juurde, et see ta kõnelema paneks

Režissöör Sulev Keedus. Stsenaristid Sulev Keedus ja Madis Kõiv. Operaator Rein Kotov. Kunstnik Ronald Kolmann. Helilooja Ariel Lagle. Osades Evald Aavik, Mait Merekülski. Tootja Q Film. Esilinastus 5. veebruaril 1998 Rotterdami filmifestivalil

«Poeetiline, ilus ja valus. Kõigi aegade parimaid Eesti mängufilme.» (Ülo Pikkov) «Kuni selle hetkeni oli Eesti sõjajärgne lugu olnud faktide meenutamine, kordamine ja illustreerimine. «Georgica» oli esimesena võimeline esitama neid traumaatilisi kogemusi filmina.» (Karlo Funk)

4. «Somnambuul» - 8 häält

Mängufilm pöördelistest aastatest 1944-1945, kui ainsana tühja rannakülla jäänud vana majakavaht Gottfrid ja tema tütar Eetla üritavad põgeneda üha lootusetumaks muutuva reaalsuse eest

Režissöör Sulev Keedus. Stsenaristid Sulev Keedus ja Madis Kõiv. Operaator Rein Kotov. Kunstnik Ronald Kolmann. Helilooja Helena Tulve. Osades Katariina Lauk, Evald Aavik, Ivo Uukkivi. Tootja F-Seitse. Esilinastus 18. septembril 2003 Tallinnas

«Halastamatu ja lummav nägemus.» (Ivo Felt) «Tabab kõige paremini kinematograafia olemust.» (Margit Tõnson)

5.-7. «Hotell E» - 7 häält

Animafilm halli ja näotut massi esindavast Victorist, kes leiab seinas ukse, mille taga asub üks hoopis teistsugune, värviline maailm.

Režissöör Priit Pärn. Stsenarist Priit Pärn. Operaator Janno Põldma. Kunstnikud Priit Pärn, Valter Uusberg, Miljard Kilk, Ene Mänd ja Ivi Piho. Helilooja Olav Ehala. Tootja Tallinnfilm. Esilinastus 20. jaanuaril 1992 Tallinnas

«Mõistukõneline ja fantaasiarikas animamäng idaeurooplastest uude maailma astumise hetkel.» (Peeter Urbla) «Film, mis nägi tulevasi sündmusi ette: Euroopa Liit, NATO, euro, Herman Simm... Küsimus on ainult, millal saabuvad kärbsed?» (Ülo Pikkov)

5.-7. «In Paradisum» - 7 häält

Dokumentaalfilm, mis räägib korraga nii ühe naise armastusest sarimõrvari ja inimsööja vastu kui Eesti vanglate argipäevast.

Režissöör Sulev Keedus. Stsenarist Sulev Keedus. Operaator Sulev Keedus. Tootja Eesti Telefilm. Esilinastus 26. veebruaril 1993 Tallinnas

«Seda saab juhtuda ainult filmis, kus heli jutustab üht ja pilt teist, ent kokku kõlades moodustub ainulaadselt haarav, õudne ja lähedane maailm kaugelt ühiskonna äärealalt.» (Raimo Jõerand) «Uskumatu usaldus filmi tegija ja tegelase vahel.» (Ivo Felt)

5.-7. «Jonathan Austraaliast» - 7 häält

Dokumentaalfilm sellest, kuidas Saaremaal oodatakse valget laeva. See on film Eesti indiaanlastest, on ütelnud režissöör Sulev Keedus.

Režissöör Sulev Keedus. Stsenarist Sulev Keedus. Operaator Sulev Keedus. Tootja F-Seitse. Esilinastus 14. mail 2007 Tallinnas

«Delikaatselt tehtud masendav lugu kolmandast või neljandast Eestist. Väga alasti, kuid mitte porno.» (Riho Västrik) «Sunnib mõtlema ajatule küsimusele, kust me tuleme ja kuhu läheme.» (Margit Tõnson)

8.-9. «Disko ja tuumasõda» - 6 häält

Lavastatud dokumentaalfilm Soome televisiooni mõjust Nõukogude Eesti elule ja totalitaristliku võimu jõupingutustest seda infoakent sulgeda.

Režissöör Jaak Kilmi. Stsenaristid Jaak Kilmi ja Kiur Aarma. Operaator Manfred Vainokivi. Helilooja Ardo Ran Varres. Tootja Eetriüksus. Esilinastus 9. aprillil 2009 Tallinnas

«Võluv teos oma mängulises vormis ja sisulises lähenemisnurgas, mis sukeldub dokumentaalfilmis veel üsna katmata ajaperioodi.» (Marje Jurtšenko) «Mänguline länimineviku interpreteerimise katse, mis on korraga kerglane ja mõtlemapanev.» (Kristiina Davidjants)

8.-9. «Leiutajateküla Lotte» / Lotte-sari – 6 häält

Koeratüdruku Lotte ja tema sõprade elu ja seiklused, millest on vändatud juba kolm linateost: seriaal «Lotte» (ka pealkirja «Lotte reis lõunamaale» all) ja täispikad filmid «Leiutajateküla Lotte» ja «Lotte ja kuukivi saladus»

Režissöörid Janno Põldma ja Heiki Ernits. Stsenaristid Janno Põldma, Heiki Ernits ja Andrus Kivirähk. Peakunstnik Heiki Ernits. Heliloojad Sven Grünberg («Leiutajateküla Lotte» ja Lotte ja kuukivi saladus») ja Olav Ehala («Lotte reis lõunamaale»). Tootja Eesti Joonisfilm. Esilinastused 2000, 2006 ja 2011

«Küllusesarvest leide ning headust igale vaatajale, eale vaatamata.» (Peep Puks) «Kahju, et minu lapsepõlves Lottet ei olnud. Pidin kasvama «Oota sa´ga». See on jätnud jälje.» (Tiit Tuumalu)

10.-11. «Vali kord!» - 5 häält

Esto TV asutab profašistliku jäägripataljoni, mis hakkab praktikas rakendama Res Publica loosungit «Vali kord»

Režissöör Andres Maimik. Stsenaristid Andres Maimik, Juhan Ulfsak ja Rain Tolk. Tootja Kuukulgur Film. Esilinastus 2. aprillil 2004 Tallinnas

«Film, mille autorid sundisid poliitikuid õppima ära filmikeele alg- ja kesktaseme ning alustasid enda ümber PR-müüride ehitamist, et kaitsta end tulevaste «maimikute» ja «tolkide» eest.» (Meelis Muhu) «Maimik ja tema rünnakrühmlased suudavad varjamatult subjektiivsete dokumentalistidena nuhkida välja ühiskonna mahlamakad furunklid ja siis kaameraobjektiivi neisse suruda. Mõnikord pritsib sealt rohkem, mõnikord vähem, siin ikka rohkem. (Jan Kaus)

10.-11. «Taevalaul» - 5 häält

Sürrealistlik animafilm postiljon Rainist, kes käib ühe hingetõmbega ära Kuul.

Režissöör Mati Kütt. Stsenarist Mati Kütt. Kunstnik Mati Kütt. Operaator Urmas Jõemees. Helilooja Tõnu Kõrvits. Nukufilm. Esilinastus 19. novembril 2010

«Eesti filmisürrealismi tähtsaim peatükk.» (Jaak Lõhmus) «Sugereerivalt edasi antud inimese elutee – unenäoliselt painav, kuid ometigi edasikutsuv.» (Peeter Urbla)

Märkus: 4 häält kogus 4 filmi, 3 häält 9 filmi, 2 häält 15 filmi ja 1 hääle 36 filmi. 10 olulisemat filmi nimetas 20 vastajat

Mängufilmi 10

1. «Sügisball» (2007, Veiko Õunpuu) – 18 häält
2. «Georgica» (1998, Sulev Keedus) – 14
3.-4. «Need vanad armastuskirjad» (1992, Mati Põldre) – 11
3.-4. «Klass» (2007, Ilmar Raag) – 11
5.-6. «Agent Sinikael» (2002, Marko Raat) – 9
5.-6. «Tühirand» (2006, Veiko Õunpuu) – 9
7.-10. «Minu Leninid» (1997, Hardi Volmer) – 8
7.-10. «Nimed marmortahvlil» (2002, Elmo Nüganen) – 8
7.-10 «Somnambuul» (2003, Sulev Keedus) - 8
7.-10 «Magnus» (2007, Kadri Kõusaar) – 8

Märkus: 7 häält kogus 1 film, 6 häält kogusid 3 filmi, 5 häält 2 filmi, 4 häält 5 filmi, 3 häält 4 filmi, 2 häält 3 filmi ja 1 hääle 16 filmi. 10 olulisemat mängufilmi nimetas 20 vastajat

Dokumentaalfilmi 10

1. «In Paradisum» (1993, Sulev Keedus) – 15 häält
2. «Disko ja tuumasõda» (2009, Jaak Kilmi ja Kiur Aarma) – 13
3. «Jonathan Austraaliast» (2007, Sulev Keedus) – 11
4. «Vali kord!» / Esto TV (2004, Andres Maimik) – 10
5.-6. «Isa, poeg ja püha Toorum» (1997, Mark Soosaar) – 8
5.-6. «Autoportree emaga» (2000, Edvard Oja) – 8
7.-9. «Palju õnne» (2004, Urmas E. Liiv) – 7
7.-9. «Müümise kunst» (2006, Jaak Kilmi ja Andres Maimik) – 7
7.-9. «Vanamees ja põder» (2009, Joosep Matjus) - 7
10.-14. «Esteetilistel põhjustel» (1999, Marko Raat) - 6
«24 prelüüdi ühele fuugale» (2002, Dorian Supin) - 6
«Elav jõud» (2003, Andres Maimik ja Jaak Kilmi)
«Mees animatsoonist» (2005, Hardi Volmer) – 6
«Aja meistrid» (2008, Mait Laas) - 6

5 häält sai 1 film, 4 häält 1 film, 3 häält 5 filmi, 2 häält 11 filmi ja 1 hääle 35 filmi. 10 olulisemat dokumentaalfilmi nimetas 20 vastajat

Animafilmi 10

1. «1895» (1995, Priit Pärn ja Janno Põldma) – 16 häält
2. «Kapsapea» / Kapsapea-sari (1993-2000, Riho Unt) – 15
3. «Hotell E» (1992, Priit Pärn) - 12
4. «Leiutajateküla Lotte» / Lotte-sari (2000/2006/2011, Janno Põldma ja Heiki Ernits) - 11
5.-6. «Krokodill» (2009, Kaspar Jancis) - 10
5.-6. «Taevalaul» (2010, Mati Kütt) – 10
7.-11. «Porgandite öö» (1998, Priit Pärn) – 7
7.-11. «Teekond Nirvaanasse» (2000, Mait Laas) – 7
7.-11. «Frank ja Wendy» (2003, Kaspar Jancis, Ülo Pikkov ja Priit Tender) – 7
7.-11. «Une instituut» (2006, Mati Kütt) - 7
7.-11. «Tuukrid vihmas» (2010, Olga ja Priit Pärn) – 7

6 häält sai 2 filmi, 4 häält 3 filmi, 3 häält 5 filmi, 2 häält 10 filmi ja 1 hääle 14 filmi. 10 olulisemat animafilmi nimetas 18 vastajat

Filme hinnanud asjatundjate isiklikud kümned

Meelis Muhu
režissöör ja produtsent, kultuuriministeeriumi endine filminõunik

Järgnev on subjektiivne valik, mis võtab arvesse, millist mõju avaldas konkreetne film ühiskonnale ja ühiskond konkreetsele filmile ning millised olid ühe või teise filmi mõjud tulevastele filmidele. Kunstilised kriteeriumid ei ole selle juures kõige olulisemad.

TIPP-10

1. «Võlausaldajad» (1992, Jaan Kolberg)
Teadaolevalt esimene ainult Eesti erarahaga tehtud kunstiline film pärast taasiseseisvumist. 1993 aastal läks filmi rahastaja Lääne Eesti Pank ise pankrotti.

2. «Nimed marmortahvlil» (2002, Elmo Nüganen)
Just sellest filmist alates tõusis Eesti riigi toetus filmide tootmiseks hüppeliselt. 2002. aastal suurenes tootmisraha hulk 15 miljoni krooni võrra. Üheks oluliseks niiditõmbajaks selle poliitilise otsuse juures oli tollane peaminister Mart Laar, kes paljude arvates lunastas sellega minevikus tehtud otsused, mis olid eesti filmi vaenulikud. Nimelt käisid filmitegijad 1994. aasta kevadel Toompeal protestimas ja filmilinti põletamas, sest riigi toetus oli masendavalt väike. Peaministri toolil istus sellel ajal samuti Mart Laar, kes tegijaid kuulda ei võtnud ja kärpis sama aasta lõpus jõuliselt filmide riikliku toetusraha kasvu. «Nimed marmortahvlil» on ühtlasi taasiseseisvunud Eestis kõige enam kinokülastajaid kogunud kodumaine film.

3. «Georgica» (1998, Sulev Keedus)
Äärmiselt keerulise ja pika tootmisperioodiga film võeti osaliselt üles Tansaanias. Stsenaarium valmis aastal 1993 ja filmi esilinastus oli aastal 1998. See on film, mida peab nägema suurelt kinoekraanilt!

4. «Tappev Tartu» (1998, Ilmar Raag)
Vabast tahtest sündinud film, mis andis eeskuju järgmistele sarnastele üritustele («Malev», filmitalgud). Süstis filmitegijatele ja vaatajatele usku, et ka halbade filmide tegemisele võib leida põhjendusi.

5. «Tühirand» (2006, Veiko Õunpuu)
Pärast filmi linastust tekkis paljudel küsimus - kas tegemist on geniaalse kunstniku või kunstliku geeniusega eesti filmis. Veiko Õunpuu järgmised filmid tõestasid, et pigem on tegemist andeka filmiloojaga, kes suudab kui vaja ka filmilindi praagi filmikunstiks pöörata.

6. «Tulnukas» (2006, Rasmus Merivoo)
See on film, mis võttis kokku rullnokkade ja jõmmide elumõtte, et «kodulaenu abiga saab autole uued valuveljed». Kõige vaadatum eesti film interneti keskkonnas, umbes 210 000 korda.

7. «Magnus» (2007, Kadri Kõusaar)
Uuel eesti filmi ärkamisajal valminud linateos jõudis mainekale Cannes'i festivalile, kuid on esimene eesti film, mille näitamine Eestis on kohtu otsusega keelatud.

8. «Tom ja Fluffy» (1997, Janno Põldma, Heiki Ernits ja Leo Lätti)
Selles filmis kohtume esimest korda omapärase suhkrumasina leiutaja Oskariga. Kolme aasta pärast sünnib Oskari peresse tütar Lotte, kes tõestab kõigile emadele, isadele ja ärimeestele, et inimlaste kõige parem sõber on koer.

9. «Esteetilistel põhjustel» (1999, Marko Raat)
Eesti Filmiajakirjanike Ühing valib just selle 29 minuti pikkuse dokumentaalfilmi 1999. aasta parimaks eesti filmiks. Tegemist oli filmipoliitilise otsusega, taheti näidata, et suurte kõrval on ka väikesed (filmi eelarve oli umbes 50 000 krooni). Võrdluseks: samal aastal linastusid näiteks Valentin Kuigi mängufilm «Lurjus», Arko Oki mängufilm «Ristumine peateega» ja filmikassett «Kass kukub käppadele» (Jaak Kilmi, Peter Herzog, Rainer Sarnet). Alates 2000. aastast algavad eesti filmis suured muutused.

10. «Vali kord» (2004, Andres Maimik ja Esto TV)
Film, mille autorid sundisid poliitikuid õppima ära filmikeele alg- ja kesktaseme ning alustasid enda ümber PR-müüride ehitamist, et kaitsta end tulevaste «maimikute» ja «tolkide» eest.

MÄNGUFILM

1.-10. «Võlausaldajad» (1992, Jaan Kolberg)
«Need vanad armastuskirjad» (1992, Mati Põldre)
«Georgica» (1998, Sulev Keedus)
«Tappev Tartu» (1998, Ilmar Raag)
«Nimed marmortahvlil» (2002, Elmo Nüganen)
«Tühirand» (2006, Veiko Õunpuu)
«Tulnukas» (2006, Rasmus Merivoo)
«Sügisball» (2007, Veiko Õunpuu)
«Klass» (2007, Ilmar Raag)
«Magnus» (2007, Kadri Kõusaar)

DOKUMENTAALFILM

1.-10. «In Paradisum» (1993, Sulev Keedus)
«Mina, Lennart Meri» (1993, Andres Sööt)
«Imet püüdmas» (1996, Enn Säde ja Hans Roosipuu)
«Esteetilistel põhjustel» (1999, Marko Raat)
«Autoportree emaga» (2000, Edvard Oja)
«Teine Arnold» (2002, Urmas E. Liiv)
«Elav jõud» (2003, Andres Maimik ja Jaak Kilmi
«Vali kord» (2004, Andres Maimik ja Esto TV)
«Aja meistrid» (2008, Mait Laas)
«Jonathan Austraaliast» (2007, Sulev Keedus)

ANIMAFILM

1.-10. «Kapsapea» (1993, Riho Unt)
«1895» (1995, Priit Pärn ja Janno Põldma)
«Tom ja Fluffy» (1997, Janno Põldma, Heiki Ernits ja Leo Lätti)
«Bermuda» (1998, Ülo Pikkov)
«Weitzenbergi tänav» (2002, Kaspar Jancis)
«Instinkt» (2003, Rao Heidmets)
«Generatsioon» (2005, Mait Laas)
«Leiutajateküla Lotte» (2006, Janno Põldma ja Heiki Ernits)
«Substantia Stellaris» (2007, Mati Küti film kogumikust «Must lagi»)
«Taevalaul» (2010, Mati Kütt)
 

Jaan Ruus
filmiajakirjanik (Eesti Ekspress)

TIPP-10

Suur- ja väikevorme on raske kõrvutada. Raskejõustikus jagatakse sportlased erinevatesse kaaludesse. «Sõda ja rahu» on raske kõrvutada Francois Villoni surmaeelse nelikvärsiga ja Jüri Üdi «Õnn tuli meie õuele» jääb teise kaalu kui Mats Traadi «Mingem üles mägedele». Sellepärast pole ka siin enam lühifilme. Igatahes võtavad alljärgnevad filmid kunstipäraselt kokku nii meie indiviidi kui meie ühiskonna elu. Ja Priit Pärn ja Andres Sööt tegid seda kohe meie taasiseseisvuse algul. «Kumb tee on umbtee?» küsib Pärn filmis «Hotell E» = «Hotell Euroopa» juba 1992.

Selles «superkategoorias» tõstaksin võrdselt esile esiviisiku.

1.-5. «Hotell E» (1992, Priit Pärn)
«Porgandite öö» (1998, Priit Pärn)
«Georgica» (1989, Sulev Keedus)
«Sügisball» (2007, Veiko Õunpuu)
«Hobuse aasta» (1991, Andres Sööt)
6. «Taevalaul» (2010, Mati Kütt)
7. «Müümise kunst» (2006, Jaak Kilmi ja Andres Maimik)
8. «Jonathan Austraaliast» (2007, Sulev Keedus)
9. «Püha Tõnu kiusamine» (2009, Veiko Õunpuu)
10. «Kirjad Inglile» (2011, Sulev Keedus)

MÄNGUFILM

Iseseisvuse esimene aasta 1991 algas lootusrikkalt: kuus täispikka filmi, neist kolm debüüti: Baskini «Rahu tänav», Virve «Surmatants», Kolbergi «Võlausaldajad». Andres Sööt oli Eesti poliitiliste sündmuste kroonika koos Toomas Kalli kongeniaalse tekstiga vormistanud «Hobuse aastaks». Aasta tagasi valminud Arvo Iho «Ainult hulludele...» sai nüüd Mannheimi festivalil peapreemia ja eelmisel aastal valminud Lintropide «Šurale» võitis parima dokumentaalina Tampere festivalil. 1991 aasta film oli täis vabanemise indu, finantseeriti seda aga endiselt riiklikult N. Liidu heldete tavade järgi, olgugi et Kinokomitee oli likvideeritud juba 1988. 1993. aastast alustatakse filmide rahastamist projektipõhiselt ja paberitesse ilmub uus amet – produtsent. Rahamahukas mängufilm hakkab kiratsema, peamiselt vahendite puudumisel.
Viimasele kahekümnele aastale pilku tagasi heites näeme Sulev Keeduse ja Veiko Õunpuu võimsat esiletõusu. Nende iga järgmine töö oleks väärt seisma alljärgnevas nimekirjas. Siiski on iseseisvusaastaid õigem vaadelda erinevate annete kaardina. Filmide paremusjärjekorda sättimine on muidugi alati kahtlane ettevõtmine. Kui, siis võiks eristada näiteks A ja B klassi filme. Ja isegi A klassis võiks teha alljaotusi. Allpool siiski allakirjutanu subjektiivne «pingerida».

1. «Georgica» (1998, Sulev Keedus) - kujundivõimas pilt Eestimaa elust okupatsiooni all
2. «Sügisball» (2007, Veiko Õunpuu) - kurb suhetekomöödia, inimestel pole pinda jalge all. Eesti «Oodates Godot’d»
3. «Noorelt õpitud» (1991, Jüri Sillart) - dramaatiline sümboolsuse taotlustega kooliõhustik pöördelisel ajal pärast Stalini surma
4. «Kohtumine tundmatuga» (2004, Jaak Kilmi) - süüdimatu pila nõuka-aja meedia üle, uue põlvkonna kompleksivaba mänglemine möödunu «pühade» märkidega
5. «Rahu tänav» (1991, Roman Baskin) - kafkalik mudeldraama Eesti okupeerimisest. Väino Laesile Euroopa Filmiakadeemia auhind parima kõrvalosa eest, seni ainus akadeemia auhind
6. «Klass» (2007, Ilmar Raag) - festivalidel enim esinenud Eesti film. Küll Gus Van Santi «Elevandi» jalajälgedes, on see tabanud õhus värelevaid koolipingeid
7. «Nimed marmortahvlil» (2002, Elmo Nüganen) - romantiline, Bornhöhe «Tasuja» tüüpi rahvafilm tõi eestlased jälle kinno, omamaist filmi vaatama
8. «Tulivesi» (1994, Hardi Volmer) - Eesti gangsterifilm, parafraas ameerika keeluseaduse filmidele
9. «Tulnukas» (2006, Rasmus Merivoo) - lühifilm, bemarite põlvkonna märk, heidab kõrvale rõveduse tabud ja levib internetis enama kui poole miljoni klõpsuga
10. «Merehaigus» (1994, Rainer Sarnet, 1994) - intensiivne lühifilm armukolmnurgast, üliõpilastöö täis vaimustumist filmikunsti väljendusvahendistest

DOKUMENTAALFILM

Paremad dokumentaalid annavad uue iseseisvusaja jooksul muutuvast eestlasest ja teda muutustele sundivast ajast küllalt reljeefse pildi. Ka nn portreefilmid asetavad inimese ühiskondlikule foonile. «Kihnu pulm/Kihnu kosjad» on üks väga väheseid südamlikke eestlasi portreteerivaid dokumentaale, kus saab ka laginal naerda. Väike «geriljafilm» «Esteetilistel põhjustel» küündis esile omas ajas. Seega, «pingereastatult»:

1. «Hobuse aasta» (1991, Andres Sööt)
2. «Müümise kunst» (2006, Jaak Kilmi ja Andres Maimik)
3. «Jonathan Austraaliast» (2007, Sulev Keedus)
4. «Laulev revolutsioon» (2006, Maureen Castle Tusty ja James Tusty)
5. «Aja meistrid» (2008, Mait Laas)
6. «Mees animatsioonist» (2005, Hardi Volmer)
7. «Kihnu pulm/Kihnu kosjad» (2009, Meelis Muhu)
8. «Elav jõud» (2003, Andres Maimik ja Jaak Kilmi)
9. «Isa, poeg ja püha Toorum» (1997, Mark Soosaar)
10. «Esteetilistel põhjustel» (1999, Marko Raat)

ANIMAFILM

Priit Pärn on selge suverään. Tema «Porgandite öö» (1998) ja väike geniaalne animaluuletus «Ma kuklas tunnen eluaegset kuuli...» Jüri Üdi tekstile (kassetis «Must lagi», 2007) võinuks samuti siin nimekirjas olla. Aga siis peaks mõni väikevormidega tuntud looja välja jääma ja Peep Pedmanson («Eesel heliredelil», 1993) on niigi jäänud. Riho Unt on sees «Kapsapea»-triloogiaga terviklikult. Ja kuhu asetada Rein Raamatu rajatud Stuudio-B-s tehtud 13-osaline teleseriaal «Ohtlikud lennud» (1992)? Stuudio kui institutsiooni roll eesti animatsiooni eluspüsimisel üleminekuajal aastatel 1989-1993 oli oluline.

1. «Hotell E» (1992, Priit Pärn)
2. «Porgandite öö» (1998, Priit Pärn)
3. «Taevalaul» (2010, Mati Kütt)
4. «Tuukrid vihmas» (2010, Priit ja Olga Pärn)
5. «Kapsapea» triloogia (1993-2000, Riho Unt)
6. «Frank ja Wendy» (2003, Kaspar Jancis, Ülo Pikkov ja Priit Tender)
7. «Leiutajateküla Lotte» (2006, Janno Põldma ja Heiki Ernits)
8. «Teekond Nirvaanasse» (2000, Mait Laas)
9. «Krokodill» (2009, Kaspar Jancis)
10. «Instinkt» (2003, Rao Heidmets)

Ülo Pikkov
animafilmirežissöör, õppejõud, kultuurkapitali audiovisuaalse sihtkapitali nõukogu esimees

TIPP-10

1.-10. «Hotell E» (1992, Priit Pärn) - film mis nägi kõiki tulevasi sündmusi ette: Euroopa Liit,
NATO, euro, Herman Simm… Küsimus on ainult, millal saabuvad kärbsed?

«Lammas all paremas nurgas» (1992, Lembit Ulfsak) - parim eesti lastefilm läbi aegade

«1895» (1995, Priit Pärn ja Janno Põldma) - parim komöödia, läbi aegade enim rahvusvahelisi auhindu saanud Eesti film

«Georgica» (1998, Sulev Keedus) - poeetiline, ilus ja valus. Kõigi aegade paremaid eesti mängufilme

«Nimed marmortahvlil» (2002, Elmo Nüganen) – film, mis tõi publiku ja andis tagasi usu eesti mängufilmi populaarsuse võimalikkusesse

«Nööbi odüsseia» (2002, Mati Kütt) - klassikaline süžee ja vanaisa pinsakult pärit nööp, tulemuseks on film, mida teab iga animagurmaan

«Kuhu lähed?» (2003, Kullar Viimne) - dokumentaalfilm oma eheduses ja erakordsuses, võrreldav UFO või ükssarviku filmimisega

«Leiutajateküla Lotte» (2006, Janno Põldma ja Heiki Ernits) - film, mis lõi Eestisse animatööstuse. Lotte kui tegelaskuju on vaieldamatult Eesti tuntuim filmitegelane. Lotte (filmid, raamatud, mängud-meened) on ka aktiivselt integreerimas muidu eraldi kasvavaid eesti ja vene laste kogukondi

«Elu ilma Gabriella Ferrita» (2008, Olga ja Priit Pärn) - täiuslik animafilm, kunstilise ja tehnilise teostuse absoluutne tipp

«Aeg on siin» (2010, Marje Jurtšenko) – film, kus hetk ja igavik saavad üheks, parim ajastu portree

MÄNGUFILM

1.-10. «Lammas all paremas nurgas» (1992, Lembit Ulfsak)
«Kallis härra Q» (1998, Rao Heidmets)
«Georgica» (1998, Sulev Keedus)
«Nimed marmortahvlil» (2002, Elmo Nüganen)
«Vanameeste paradiis» (2005, Ove Musting)
«Klass» (2007, Ilmar Raag)
«Sügisball» (2007, Veiko Õunpuu)
«Nuga» (2007, Marko Raat)
«Magnus» (2007, Kadri Kõusaar)
«Must Peeter» (2008, Priit Pääsuke)

DOKUMENTAALFILM

1.-10. «Isa, poeg ja Püha Toorum» (1997, Mark Soosaar)
«Kuhu lähed?» (2003, Kullar Viimne)
«Perekond» (2004, Sulev Keedus)
«Afganistani armid» (2006, Ivar Heinmaa)
«Müümise kunst» (2006, Jaak Kilmi ja Andres Maimik)
«Vanamees ja põder» (2009, Joosep Matjus)
«Seal, kus lõpeb luule» (2009, Arko Okk)
«Disko ja tuumasõda» (2009, Jaak Kilmi ja Kiur Aarma)
«Aeg on siin» (2010, Marje Jurtšenko)
«Kuku: mina jään ellu» (2011, Andres Maimik, Kaidi Kaasik, Martin Männik ja Arvo Kukumägi)

ANIMAFILM

1.-10. «Sprott võtmas päikest» (1992, Mati Kütt)
«Hotell E» (1992, Priit Pärn)
«Kapsapea» (1993, Riho Unt)
«1895» (1995, Priit Pärn ja Janno Põldma)
«Porgandite öö» (1998, Priit Pärn)
«Lepatriinude jõulud» (2001, Janno Põldma ja Heiki Ernits)
«Nööbi odüsseia» (2002, Mati Kütt)
«Frank ja Wendy» (2003, Kaspar Jancis, Ülo Pikkov ja Priit Tender)
«Leiutajateküla Lotte» (2006, Janno Põldma ja Heiki Ernits)
«Elu ilma Gabriella Ferrita» (2008, Olga ja Priit Pärn)

Arko Okk
filmioperaator, režissöör ja produtsent

TIPP-10

Narr oleks kunstiteoseid paremuse või tähtsuse järjekorras reastada, küll aga saab neid reastada kunstiküpsuse, õnnestumise ja olulisuse järgi Eesti kultuuriloos. Kui me räägime filmikunstist - asjast ja sõnast, mida näiteks Eesti filmi uus arengukava A.D. 2011 ei tunne, või räägime sellest, milliste filmide sündi on riigil üleüldse kohane toetada, siis need filmid on minu arusaamist mööda siin. Need on filmid, mille hingeks on olnud režissöör, mille puhul ei ole tegu filmilaadse tootega, kus lavastaja on vaid tellimustöö täitja. Et see piir nüüd 1991. aastast jookseb, teeb nn esikümne minu arusaamist mööda vähemalt viie filmi võrra vaesemaks – need on Jüri Sillarti «Äratus» (1990), Arvo Iho «Ainult hulludele ehk halastajaõde» (1990), Sulev Keeduse «Ainus pühapäev» (1990), Aare Tilga «Semm» (1990) ning Renita ja Hannes Lintropi «Šurale» (1990) – ja näitab, et õhus on enne taasiseseisvumist olnud paljutõotavat professionaalset ootust.

1. «Rahu tänav» (1991, Roman Baskin)
Nüüdisaegse Eesti filmikunsti tippsaavutus. Kafkalikult prohvetlik, kurblooline ja väga tänapäevane ehk teisisõnu - ajatu film. Ja tehtud taasiseseisvuseelsele kogemusele ja traditsioonile tuginedes. Kahetsusväärne, et Baskin nooremal e i o l e v õ i m a l d a t u d 20 taasiseseisvumisaasta jooksul oma järgmist filmi teha, kuigi soovi on tal tundunud olevat - on ta ju pidanud mingeid veidraid kõrvalisi teid pidi telefilmigi tegema. «Rahu tänav» on hea, sest selles sisaldub parim võimalik kombinatsioon Eesti filmile: Eesti professionaalse stsenaristi kirjutatud, Eesti professionaalsete näitlejate mängitud, Eesti professionaalse operaatori ülesvõetud ja Eesti professionaalse filmikunstniku stiliseeritud (Ja tähelepanu! Kui Eesti filmil on tugeva stiilitunnetusega kunstnik, siis on see eelduseks, et filmimaagia pääseb ka režissööri, operaatori, helilooja ja näitlejate kaudu ekraanile) ning see on teatrikogemusega Eesti professionaalse režissööri lavastatud, mis on näiteks Õie Orava arvates Eesti mängufilmi õnnestumise üheks eelduseks.

2. «1895» (1995, Priit Pärn ja Janno Põldma)
Kõik see, mis on Eesti mängufilmis alahinnatud ja osalt ka tabuteemaks kujunenud (näiteks alasti keha kujutamine või kõik, mis astub sotsialistliku realismi traditsioonist kõrvale), on Eesti animatsioonis hinnatud ja ülistatud. Priit Pärn on tõenäoliselt kõige stabiilsem ja viljakam kineast taasiseseisvunud Eesti Vabariigis ja üllatav küll, mis on jäänud kultuuriministeeriumil täiesti kahe silma vahele - keegi ei nõua Pärnalt vaatajanumbreid!

3. «Georgica» (1998, Sulev Keedus)
Keedus on stabiilselt väheproduktiivne ja see, mis sünnib fantaasiamaailmas kunstniku peas, vajab meeletut järjekindlust ja lõputut takistuste ületamist tegelikkuses, lausa üleloomulikku energiat lavastaja poolt oma ideede järjekindlaks elluviimiseks. Kui takistused filmitootmisel on lavastajast suuremad (olgu selleks tootmise pikk ajatelg, vähene eelarve või inimeste väsimine), siis on raske tervikut luua ja kontrollida. Leian, et Keedusel on kõige kiuste õnnestunud luua tervik just oma esimeses pikas filmis «Georgica» ja õnnestumine mängib filmikunstis olulist rolli.

4. «In Paradisum» (1993, Sulev Keedus)
Ajas juhtub asju ja Sulev Keedus teab seda. Aeg töötab Sulev Keeduse kasuks. Traagiline ja inimlik film, mis tõusis üldistuse tasemele, on uues ajas, teises kontekstis, taaskord üldistuseks möödunud ajaetapile. Keedus on minu silmis suutnud ennast seni ületada vaid eelmainitud «Georgicaga». Loodan vaid, et aeg parandab selle probleemi uute pikka aega töös olnud ajatute töödega.

5. «Hotell E» (1992, Priit Pärn)
«Hotell E» on eksistentsialistlik ja ajatu film. Pärnal, kes on avalikult deklareeinud, et praktiliselt iga tema film on ka viimane, õnnestub pea alati ennast järgneva filmiga ületada. Asi on selles, ja see on tänamatu töö seda seletada, et proffidel ei saagi olla halbu filme, sest nende maitseeelistused ja arusaamad elust-kunstist on niivõrd välja kujunenud, et iga teemapüstitus on isikupärane ja teostus virtuoosne. Aga virtuoossus on alati nauditav ja virtuoosid hinnatud.

6. «Porgandite öö» (1998, Priit Pärn)
Tõsimeelsus tapab ja on praktiliselt tapnud Eesti filmikunsti. Täpsemalt siis huumorimeele puudumine. Pärn hoiab Eesti filmikunsti elusana ja läheb ise ajas paremaks. Kõik see, mis pole võimalik tootmismahukas Eesti mängufilmis, on võimalik Priit Pärna peas ja joonistuslaual. Mis Pärnal veel puudu on, see on täispikk autorifilm.

7. «Magnus» (2007, Kadri Kõusaar)
Kus on Kõusaare järgmine mängufilm? Halb või hea, aga kus on järgmine film? Kui meil on filmipoliitika, siis on see vastutustundetu. «Magnus» on tänapäeva Eestis üks olulisemaid filme - tahtejõu, erakapitali ja järjekindluse triumf. 2007. aasta lühike edulugu põhineb paljuski riikliku filmitoetussüsteemivälistele ponnistustele. Ei mingit EFSA-t filmitegijat ruineerimas.

8. «Teekond Nirvaanasse» (2000, Mait Laas)
«Teekond Nirvaanasse» on selles mõtttes oluline teos, et see on esimene verstapost noorele kunstnikule, kes on ka oma järgnevate töödega tõestanud oma headust, isikupära ning arenguvõimet.

9. «Sügisball» (2007, Veiko Õunpuu)
«Sügisball» murrab välja Eesti filmi sissetallatud rajalt, vabaneb igipõlisest Eesti filmi krambist, kus üks peategelane suhtleb iseendaga ja kus kaks inimest ekraanil on juba kunstiline liialdus. Õnnestunud katse ekraanitegelasi elavate inimestena kujutada, veidi abitu, aga seetõttu ka siiras ja usutav. Vähem tsitaate, rohkem Veikot, tahaks Veikole hüüda!

10. «Sigade revolutsioon» (2004, Jaak Kilmi ja Rene Reinumägi)
No comments!

MÄNGUFILM

1. «Rahu tänav» (1991, Roman Baskin)
2. «Georgica» (1998, Sulev Keedus)
3. «Magnus» (2007, Kadri Kõusaar)
4. «Sügisball» (2007, Veiko Õunpuu)
5. «Sigade revolutsioon» (2004, Jaak Kilmi ja Rene Reinumägi)
6. «Agent Sinikael» (2002, Marko Raat)
7. «Tappev Tartu» (1998, Ilmar Raag)
8. «Need vanad armastuskirjad» (1992, Mati Põldre)
9. «Tulnukas» (2007, Rasmus Merivoo)
10. «Tulivesi» (1994, Hardi Volmer)

DOKUMENTAALFILM

1. «In Paradisum» (1993, Sulev Keedus)
2. «24 prelüüdi fuugale» (2002, Dorian Supin)
3. «Jumalaga» (2004, Kullar Viimne)
4. «Tõrjutud mälestused» (2005, Imbi Paju)
5. «Buss» (2004, Laila Pakalnina)
6. «Palju õnne» (2004, Urmas E. Liiv)
7. «Hing» (2011, Kullar Viimne)
8. «Vanamees ja põder» (2009, Joosep Matjus)
9. «Mees animatsoonist» (2005, Hardi Volmer)
10. «Erkki-Sven Tüür: 7 etüüdi piltides» (2010, Marianne Kõrver)

ANIMAFILM

1. «1895» (1995, Priit Pärn ja Janno Põldma)
2. «Hotell E» (1992, Priit Pärn)
3. «Porgandite öö» (1998, Priit Pärn)
4. «Teekond Nirvaanasse» (2000, Mait Laas)
5. «Instinkt» (2003, Rao Heidmets)
6. «Kapsapea» (1993, Riho Unt)
7. «Sprott võtmas päikest» (1992, Mati Kütt)
8. «Generatsioon» (2005, Mait Laas)
9. «Nööbi odüsseia» (2002, Mati Kütt)
10. «Karl ja Marilyn» (2003, Priit Pärn)

Karlo Funk
Eesti Filmi Sihtasutuse peaekspert

TIPP-10

1. «Sügisball» (2007, Veiko Õunpuu)
Ei vaja seletamist.

2. «Georgica» (1998, Sulev Keedus)
Kuni selle hetkeni oli Eesti sõjajärgne lugu olnud faktide meenutamine, kordamine ja illustreerimine. «Georgica» oli esimesena võimeline esitama neid traumaatilisi kogemusi filmina. Pakkudes läbisegi usku ja eskapismi, eelistades visuaalset vaikust argisele suhtlemisele, suutis film kuidagi järeleaimamatult seda traumat ületada. Õnneks ainult hetkeks, sest muidu poleks meil välismaailmale millestki rääkida.

3. «1895» (1995, Priit Pärn ja Janno Põldma)
Ajaloost on kujunenud Eesti filmi lemmikteema. Pärna ajalooarusaam muudab suhteliseks need konventsioonid, millele me aja/loo mõistmisel toetume. Ent eelkõige on «1895» tormiliselt vaimukas käsitlus millegi uue sünnist ja seda saatvatest legendidest.

4. «In Paradisum» (1993, Sulev Keedus)
Väärtuslik meenutus kahe ajastu piirilt. Üks Eestit vapustanud kuritegudeseeria on taustaks portreefilmile, kus pole filmitud ainsatki peategelase portreeplaani. Troostitu lugu näitab ilmekalt analoogiaid kannibalismi kalduva sarimõrvari ja nõukogude süsteemi vahel.

5. «Magnus» (2007, Kadri Kõusaar)
«Magnus» tuli eikusagilt ja suubus eikuhugi. Nagu mitmed olulised kultuurinähtused Eestis, sähvatas see mujal ja jäi Eestis sünkroonselt mõistmata (vrd Pärt, Viiralt), muutudes hiljem kui mitte farsiks, siis kohtuprotsessiks. Kogu ebavajaliku müra all on tegemist väikese sümpaatse filmiga mõistmisest ja surmast, mis tahtnuks öelda, et keegi ei ole süüdi.

6. «Armastuse võimalikkusest» (1999, Janno Põldma)
Vastus «Magnusele», mida polnud veel tehtud. Animafilmi hästiunustatud pärlite seas paistab «Armastuse võimalikkusest» silma botticelliliku joone ja sooja absurdiga. Janno Põldma loob tervikliku ja omanäolise maailma, kus kurjade põrandaaluste ja hoolitseva perekonna kiuste toimub tavaline ootamatu elu.

7. «Karu süda» (2001, Arvo Iho)
Arvo Iho film on üks neid harvu näiteid, kus visuaalne maailm hakkab tööle stsenaariumi näilistele puudustele vaatamata. Teekond naisega võrdsustatud looduseni viib vaataja tsivilisatsiooni tõekspidamiste juurest põlisrahva maailmapildi sügavusse. Filmi idee-looline vektor on täpselt vastupidine Trieri «Antikristusele» ja seda inimlikum.

8. «Autoportree emaga» (2000, Edvard Oja)
Tõelise eesti mehe martüüriumi ei kehasta «Püha Tõnu kiusamine». Filmitegija Edvard Oja võttis ette pretsedenditu ja ausa teekonna rannakülade süvakihtidesse ja sealsesse mõttemaailma. Üleliigsetest sotsiaalsetest üldistustest ja «dokumentalismist» vaba film mõjub nagu minoorne dokuversioon Jaan Toominga «Lõppematust päevast» («...milline mees ma olen»).

9. «Jan Uuspõld läheb Tartusse» (2007, Andres Maimik ja Rain Tolk)
Need, kes nutavad taga filmi «Mehed ei nuta», peaksid vaatama peeglisse. Ja sealt paistavad juba lugematud «Jan Uuspõllu...» kõrvaltegelased. Paiguti ei saa aru, kas tegemist on filmi või diagnoosiga.

10. «Vennad Karusüdamed» (2005, Riho Unt)
Lugu kolmest vennast, kes uuendavad Euroopa kujutavat kunsti, oleks haarav hüpotees isegi siis, kui tegemist ei oleks karudega. «Kapsapea» rustikaalse huumori juurest jõudis Riho Unt ajaloo leidliku ümberkirjutamiseni; tegemist olnuks nagu Hollywoodi versiooniga «1895st».

MÄNGUFILM

1. «Sügisball» (2007, Veiko Õunpuu)
2. «Georgica» (1998, Sulev Keedus)
3. «Magnus» (2007, Kadri Kõusaar)
4. «Karu süda» (2001, Arvo Iho)
5. «Jan Uuspõld läheb Tartusse» (2007, Andres Maimik ja Rain Tolk)
6. «Tühirand» (2006, Veiko Õunpuu)
7. «Somnambuul» (2003, Sulev Keedus)
8. «Tulnukas» (2006, Rasmus Merivoo)
9. «Mina olin siin» (2008, Rene Vilbre)
10. «Georg» (2007, Peeter Simm)

DOKUMENTAALFILM

1. «In Paradisum» (1993, Sulev Keedus)
2. «Autoportree emaga» (2000, Edvard Oja)
3. «24 prelüüdi ühele fuugale» (2002, Dorian Supin)
4. «Vali kord!» (2004, Andres Maimik ja Esto TV)
5. «Meeleavaldaja» (2003, Meelis Muhu)
6. «Müümise kunst» (2006, Andres Maimik ja Jaak Kilmi)
7. «Esteetilistel põhjustel» (1999, Marko Raat)
8. «Kuku: mina jään ellu» (2011, Andres Maimik, Kaidi Kaasik, Martin Männik ja Arvo
Kukumägi)
9. «Nelli ja Elmar» (1998, Enn Säde)
10. «Tõrjutud mälestused» (2005, Imbi Paju)

ANIMAFILM

1. «1895» (1995, Priit Pärn ja Janno Põldma)
2. «Armastuse võimalikkusest» (1999, Janno Põldma)
3. «Vennad Karusüdamed» (2005, Riho Unt)
4. «Kapsapea» (1993, Riho Unt)
5. «Viola» (1999, Priit Tender)
6. «Porgandite öö» (1998, Priit Pärn)
7. «Une instituut» (2006, Mati Kütt)
8. «Teekond Nirvaanasse» (2000, Mait Laas)
9. «Krokodill» (2009, Kaspar Jancis)
10. «Rebasenaine» (2002, Priit Tender)

Tiina Lokk
PÖFFi juht, õppejõud ja kriitik

TIPP-10

1.-10. «Rahu tänav» (1991, Roman Baskin) - suurepärane allegooria. Oma ajastu märk. Väga head karakterijoonised
«Need vanad armastuskirjad» (1992, Mati Põldre) - lihtsalt jutustatud lugu, mis läheb hinge, klassikaliselt puhas teostus. Põldre unistuste film
«Sprott võtmas päikest» (1992, Mati Kütt) – milline julgus nihutada žanrilisi ja  filmistilistilisi piire!
«In Paradisum» (1993, Sulev Keedus) – ausus ja delikaatsus raske teema käsitlemisel räägivad autori hingelisest küpsusest. Keeduse filmides on olemas inimlikkuse lai mõõde, mis puudub kahjuks väga paljudes meie dokumentaalfilmides ja siit ka põhjus, miks nad
kiirelt aegade hämarusse kaovad
«Lend» (1995, Valentin Kuik) – võimas käsitlus identiteedist
Priit Pärn kui nähtus, kui eraldi, siis «Hotell E»
«Georgica» (1998, Sulev Keedus) – fenomenaalselt jutustatud lugu elu mõttest
«Sügisball» (2007, Veiko Õunpuu) - Mati Unti ei suuda keegi rikkuda. Hea dramaturgia on hea dramaturgia. Väga hea režii ja kunstnikutöö. Kõik on siin väga täpselt paigas
Lotte-filmid (2000/2006/2011, Janno Põldma ja Heiki Ernits) - läbi aegade parimad kodumaised lastefilmid
«Disko ja tuumasõda» (2009, Jaak Kilmi ja Kiur Aarma) - vaimukas mokumentarlik tagasivaade tervele ajastule

MÄNGUFILM

1.-10. «Rahu tänav» (1991, Roman Baskin)
«Need vanad armastuskirjad» (1992, Mati Põldre)
«Luukas» (1992, Tõnu Virve)
«Suflöör» (1993, Kaljo Kiisk)
«Georgica» (1998, Sulev Keedus)
«Nimed marmortahvlil» (2002, Elmo Nüganen)
«Sügisball» (2007, Veiko Õunpuu)
«Magnus» (2007, Kadri Kõusaar)
«Klass» (2007, Ilmar Raag)
«Kirjad inglile» (2011, Sulev Keedus)

Eraldi ka lühimängufilmid, mis väärinuks oma kümmet: «Libarebased ja kooljad» (1998, Rainer Sarnet), «Kõrbekuu» (1999, Ervin Õunapuu), «Armas tuss 50 aastat hiljem» (2000, Rene Vilbre), «Ferdinand» (2002, Andri Luup), «Vanameeste paradiis» (2005, Ove Musting), «Tulnukas» (2006, Rasmus Merivoo), «Tühirand» (2006, Veiko Õunpuu), «Must Peeter» (2008, Priit Pääsuke), «Pihv» (2009, Mihkel Ulk)

DOKUMENTAALFILM

1.-10. «In Paradisum» (1993, Sulev Keedus)
«Lend» (1995, Valentin Kuik)
«Kristuse dilemma» (1995, Olav Neuland)
«Autoportree emaga» (2000, Edvard Oja)
«24 prelüüdi ühele fuugale» (2002, Dorian Supin)
Esto TV kui fenomen
«Palju õnne» (2004, Urmas E. Liiv)
«Vaikeleu naisega» (2006, Kersti Uibo)
«Disko ja tuumasõda» (2009, Jaak Kilmi ja Kiur Aarma)
Rein Raamatu portreefilmid kunstnikest

ANIMAFILM

1.-10. «Kapsapea» (1993, Riho Unt)
Priit Pärn kui fenomen, kui eraldi, siis «Hotell E», «1895», «Porgandite öö» ja «Tuukrid vihmas»
Mati Kütt kui fenomen, kui eraldi, siis «Sprott võtmas päikest», «Põrandaalune» ja «Taevalaul»
«Teekond Nirvaanasse» (2000, Mait Laas)
Lotte kui fenomen

Jan Kaus
kirjanik ja kriitik

TIPP-10

1. «Püha Tõnu kiusamine» (2009, Veiko Õunpuu)
2. «Sügisball» (2007, Veiko Õunpuu)
Ei oskagi muud öelda, kui et Veiko Õunpuu oskab kinematograafiliselt mõelda – olgu siis psühholoogilisel või sotsiaalsel tasandil. Eelistan pisut-pisut «Püha Tõnu kiusamist», sest see on ühtaegu väga kujundlik ja teisalt pisarateni vihane. Väga selge film.

3. «Substantia stellaris» (2007, Mati Küti film kogumikust «Must lagi»)
Mati Kütt on mu absoluutne lemmik meie niigi tugevas animatsioonis. See lühike visuaalsete vinjettide kogum Ilmar Laabani luulele on võimas – tehniliselt nutikas, aga samas täiesti imetabaseid metafüüsilisi maastikke esilemanav. Kui mul rohkem raha oleks, täidaksin oma toa seinad maalidega, siis oleks tunne, et elan ühtaegu vee all, kosmoses ja unenäos.

4. «Jonathan Austraaliast» (2007, Sulev Keedus)
Mitmekülgse Keeduse puhul jäid sõelale tema dokid. Eelistan seda Saaremaa-lugu «In Paradisumile», kuna see asub meie igapäevasele elule sammukese lähemal. Kõik need turistid majandusmullis ja ääremaa eestlased, rääkimata sellest, et film kirjeldab väga tabavalt alkoholismi iseloomu.

5. «Tabamata ime» (2006, Andres Maimiku kogumikust «Tabamata ime»)
Maimik oskab žanreid segada, aga siin filmis lõikab tema õel pilk ehk kõige ehedamalt. Õnneks kaasnevad õela pilguga täpsed diagnoosid ja vürtsikas eneseiroonia. Kasutaksin selle filmi kirjeldamiseks väljendit, mida telekavad «Pulp Fictioni» kohta: põrgulikult naljakas. Ekstra-punktid Juhan Ulfsakile Vellbaumi rollis.

6. «Kapsapea» (1993, Riho Unt)
Riho Unt on üks vaikselt tegutsev imemees, kes on teinud portsu väga häid animafilme, kusjuures väga erinevaid. Tegelikult on Undi-suguste annete pagasist raske üht teost välja valida, mulle on näiteks alati meeldinud Julia Maria Pihlakuga kahasse valminud «Pingviinide paraad» (2002). Oleksin tegelikult võinud valida välja kõik kolm pöörast Saamuel Pliuhkami lugu, aga esimene mõjub siiani teistest värskemalt.

7. «Need vanad armastuskirjad» (1992, Mati Põldre)
«Kuri kriitik» võiks sellele romantilisele loole nii üht kui teist ette heita, aga filmi kannab siiras ja vaoshoitud nukrus, millel on samas jõudu ka skeptilisest vaatajast takistuseta läbi hoovata. Põldre teost saab vaadata lihtsalt ühe andeka inimese allakäiguloona. Aga võib-olla mulle lihtsalt meeldivad portreefilmid. Rain Simmul on oma rollis väga sisendusjõuline.

8. «Vali kord!» (2004, Andres Maimik ja Esto TV)
Maimik ja tema rünnakrühmlased suudavad varjamatult subjektiivsete dokumentalistidena nuhkida välja ühiskonna mahlamakad furunklid ja siis kaameraobjektiivi neisse suruda. Mõnikord pritsib sealt rohkem, mõnikord vähem, siin ikka rohkem.

9. «Keegi veel» (1996, Hardi Volmer ja Mait Laas)
Laas ja Volmer on mõlemad jällegi väga andekad animatsioonimeistrid, kelle loomingust oli samuti raske kõige paremat välja valida. «Keegi veel» on tehniliselt põnev (piksillatsiooni ja nukufilmi miksimine) ja samas sisuliselt nutikas – tore ja omajagu ootamatu sõpruslugu, mida rikastab tõeline horror-moment ja mille taust omajagu murelik – looduse hävimine ja vaesus. Sobib nii vanematele kui lastele.

10. «Lepatriinude jõulud» (2001, Janno Põldma ja Heiki Ernits)
«Lepatriinude jõulud» on nagu Ernitsa ja Põldma koostööd ikka – siin on hoogu, nalja ja südamlikkust. Helgust. Ning selle filmi kangelastest pole saanud kaubamärke, kes müüvad meile teisi kaubamärke. Nemad on ikka seal kusagil lumises metsas, jõuluvana labakul.

MÄNGUFILM

1. «Püha Tõnu kiusamine» (2009, Veiko Õunpuu)
2. «Sügisball» (2007, Veiko Õunpuu)
3. «Tabamata ime» (2006, Andres Maimiku filmi kogumikust «Tabamata ime»)
4. «Need vanad armastuskirjad» (1992, Mati Põldre)
5. «Minu Leninid» (1997, Hardi Volmer)
6. «Agent Sinikael» (2002, Marko Raat)
7. «Ristumine peateega» (1999, Arko Okk)
8. «Georg» (2007, Peeter Simm)
9. «Nuga» (2007, Marko Raat)
10. «Tühirand» (2006, Veiko Õunpuu)

DOKUMENTAALFILM

1. «Jonathan Austraaliast» (2007. Sulev Keedus)
2. «Vali kord!» (2004, Andres Maimik ja Esto TV)
3. «Esteetilistel põhjustel» (1999, Marko Raat)
4. «Disko ja tuumasõda» (2009, Jaak Kilmi ja Kiur Aarma)
5. «Kuku: mina jään ellu» (2010, Andres Maimik, Kaidi Kaasik, Martin Männik ja Arvo
Kukumägi) )
6. «Lotmani maailm» (2008, Agne Nelk)
7. «In Paradisum» (1993, Sulev Keedus)
8. «Uku Masingu maastikud» (2000-2006, Vallo Kepp)
9. «Söerikastaja» (2004, Peeter Simm)
10. «Elav jõud» (2003, Andres Maimik ja Jaak Kilmi)

ANIMAFILM

1. «Substantia stellaris» (2007, Mati Küti film kogumikust «Must lagi»)
2. «Kapsapea» (1993, Riho Unt)
3. «Keegi veel» (1996, Hardi Volmer ja Mait Laas)
4. «Lepatriinude jõulud» (2001, Janno Põldma ja Heiki Ernits)
5. «Une instituut» (2006, Mati Kütt)
6. «Generatsioon» (2005, Mait Laas)
7. «1895» (1995, Priit Pärn ja Janno Põldma)
8. «Vares ja hiired» (1998, Mikk Rand ja Priit Tender)
9. «Primavera» (1998, Riho Unt ja Hardi Volmer)
10. «Barbarid» (2003, Hardi Volmer)

Anima- ja dokfilmide osas tundsin selgelt, et esikümnest jääb väheks. Kuigi näiteks animatabelisse ei mahtunud Pikkovi, Jancise ja Girlini-Bassovskaja filmid või Pärtel Talli porgandi-lood – või Tenderi imeilus «Mont Blanc» –, siis see ei tähenda, et tegu poleks tähelepanuväärse loominguga

Margit Tõnson
filmiajakirjanik, Eesti Ekspressi filmitoimetaja

TIPP-10

Lõppkümne ülesehitus kõneleb muidugi rohkem selle koostajast kui Eesti filmi seisust, aga eks räägivad ju Eesti filmidki enamasti tegijate endi painetest ja lahendamata probleemidest. Sellest ka too madala kõnetatavuse teema, millega kogu iseseisvusaja on rinda pistetud. Kõige suurem probleem ongi autorifilmi kõrval professionaalse filmitööstuse puudumine – kõik on siin ju autorid - stsenarist solvub ja kaebab režissööri/produtsendi kohtusse, kui tema stsenaariumit töö käigus muudetakse, operaatoril on lavastaja ambitsioonid jne.
Üheksakümnendate filme üle vaadates süvenes tunne, et peaaegu kõik Eesti mängufilmid on eksperimentaalfilmid - ja seda sõna otseses mõttes: tegijad ei tea, mis sellest filmist lõpuks välja tuleb ja vaataja ei tea ka kunagi, mida konkreetsest filmist oodata. Reklaamitakse rahvaliku komöödiana – tegelikult aga vaatab ekraanilt vastu pretensioonikas nišifilm. Mine ja võta siis kinni, kus see kommunikatsiooniviga tehti.
Dokumentalistikaga näikse olevat kõige paremini - tegijaid on palju, kasvanud on filmide eelarved ja tehniline kvaliteet, julgetakse ka enam endale aega võtta ja teemasse süveneda, on ka tõsiste teemade käsitlemist eneseiroonia ja huumori võtmes, mis alati leevendab tõsielufilmiga paratamatult kaasnevat kõrgenenud aukartust.
Animatsiooni valdkonnas oleme vabaduse aastatel ilmselt ära harjunud, et seal «pannakse kunsti nii mis tolmab» ning keegi ei ootagi väga, et animafilmid oleksid poliitilised või kuidagi ühiskondlikult olulised ja kaalukad. See on muidugi sügav eksiarvamus. Küsimus aga jääb, kuidas viia lühikesed animafilmid võimalikult suure hulga vaatajateni, leida nende esitlemiseks parim võimalik platvorm.

PS. Muidugi oleksin tahtnud anima-kümne hulka panna ühele reale «kõik Pärna filmid» ja järgmisele «kõik Jancise filmid», aga reeglid ei lubanud. Väänasin neid niigi - ei ole ju võimalik pidada üht «Lotte»-filmi olulisemaks sarjast. Aga nii see juba kord on nende edetabelite koostamisega.

1. «Sügisball» (2007, Veiko Õunpuu) - peegeldab kõige paremini vabaks saanud eestlase sisemisi
kammitsaid
2. «Somnambuul» (2003, Sulev Keedus) - tabab kõige paremini kinematograafia olemust
3. «Jonathan Austraaliast» (2007, Sulev Keedus) - sunnib mõtlema ajatule küsimusele, kust me
tuleme ja kuhu läheme
4. «Müümise kunst» (2006, Andres Maimik ja Jaak Kilmi) – valgustab moraliseerimata uue aja
uusi inimesi
5. «Vali kord!» (2004, Andres Maimik ja Esto TV) - avab eesriide poliitmängude arsenalilt:
demagoogia ja populismi õpituba
6. «In Paradisum» (1993, Sulev Keedus) - empaatilise loojutustamise meistriklass
7. «Frank ja Wendy» (2003, Kaspar Jancis, Ülo Pikkov ja Priit Tender) - nõuab järge,
mahamagatud «rahvusvahelistumise» võimalus
8. «Lotte»-sari (2000/2006/2011, Janno Põldma ja Heiki Ernits) - evib enim potentsiaali «rahvusvahelistumise» vallas
9. «Hotell E» (1992, Priit Pärn) – viimane sild n-ö ridade vahel ja sümbolite kaudu ütlemise ajastuga. (Kui see sundus ära kadus, oldi kultuuri- ja kunstivaldkonnas mõneks ajaks justkui  pea kaotanud. Suurem osa vanema põlvkonna mängufilmilavastajatest pole sellest
(pea)traumast veel tänaseni paranenud.)
10. «Krokodill» (2009, Kaspar Jancis) - igavikuline armastuslugu, mille järele on alati nõudlus

MÄNGUFILM

1. «Sügisball» (2007, Veiko Õunpuu)
2. «Somnambuul» (2003, Sulev Keedus)
3. «Kirjad Inglile» (2011, Sulev Keedus)
4. «Tühirand» (2006, Veiko Õunpuu)
5. «Ma olen väsinud vihkamast» (1995, Renita ja Hannes Lintrop)
6. «Magnus» (2007, Kadri Kõusaar)
7. «Malev» (2005, Kaaren Kaer ja Õ-Fraktsioon)
8. «Minu Leninid» (1997, Hardi Volmer)
9. «Need vanad armastuskirjad» (1992, Mati Põldre)
10. «Agent Sinikael» (2002, Marko Raat)

DOKUMENTAALFILM

1. «Jonathan Austraaliast» (2007, Sulev Keedus)
2. «Müümise kunst» (2006, Andres Maimik ja Jaak Kilmi)
3. «Vali kord!» (2004, Andres Maimik ja Esto TV)
4. «In Paradisum» (1993, Sulev Keedus)
5. «Mängija» (2008, Kaupo Kruusiauk)
6. «Isa, poeg ja püha Toorum» (1997, Mark Soosaar)
7. «Vaikelu naisega» (2006, Kersti Uibo)
8. «Vanamees ja põder» (2009, Joosep Matjus)
9. «Aljoša» (2008, Meelis Muhu)
10. «Disko ja tuumasõda» (2009, Jaak Kilmi ja Kiur Aarma)

ANIMAFILM

1. «Frank ja Wendy» (2003, Kaspar Jancis, Ülo Pikkov ja Priit Tender)
2. «Lotte»-sari (2000/2006/2011, Janno Põldma ja Heiki Ernits)
3. «Hotell E» (1992, Priit Pärn)
4. «Krokodill» (2009, Kaspar Jancis)
5. «Tuukrid vihmas» (2010, Olga ja Priit Pärn)
6. «1895» (1995, Priit Pärn ja Janno Põldma)
7. «Miriami»-sari (2003-2009, stuudio Nukufilm)
8. «Generatsioon» (2005, Mait Laas)
9. «Kapsapea»-sari (1993/1997/2000, Riho Unt)
10. «Une instituut» (2006, Mati Kütt)

Riho Västrik
režissöör ja produtsent

TIPP-10

1. «Kirjad Inglile» (2011, Sulev Keedus)
Ma olin juba «Somnambuulist» vaimustuses, sest see lõi filmikeeles täiesti oma maailma, umbes nagu August Gailitil õnnestus kirjanduses. «Kirjad Inglile» on meisterlikkuses sammuke veelgi edasi – üle vindi keeratud, kuid samas kandes selgesti tunnetatavat maailmavalu.

2. «Somnambuul» (2003, Sulev Keedus)
Meisterlikult esitatud filmilugu ülekohtust ja masendusest. Vaatamata kohatisele absurdile on sõnum selge ja lõigatakse vaataja ajju – inimene on inimesele hunt.

3. «Jonathan Austraaliast» (2007, Sulev Keedus)
Delikaatselt tehtud masendav lugu kolmandast või neljandast Eestist. Väga alasti, kuid mitte porno. Vaevalt, et selle nägemine kainestas filmi peategelasi, küll aga mõnda vaatama sattunud, seni silmaklappe kandnud väikekodanlast.

4. «Klass» (2007, Ilmar Raag)
Dokumentaalses stiilis, mittenäitlejatega lavastatud filmilugu, milles ei pea hetkekski häbenema ekraanil nähtava pärast ja mis kannab väga tõsist ühiskondlikku sõnumit. Mina isiklikult ei ole selle filmi lõpplahenduse fänn, seetõttu ka esimesena medalikolmikust välja.

5. «Disko ja tuumasõda» (2009, Jaak Kilmi)
Lahe, mänguline filmilugu, milles on kiiksuga point (N. Liit lagunes tänu Soome TV-le) ja väga haruldane dokumentaalkaader – viimane intervjuu Eestist pagenud Karl Vainoga. Hea leid, mis annab kogu filmile tõepärasuse maigu.

6. «Vastutuulesaal» (2007, Priit Valkna)
Võimas vaatlev dokumentaalfilm läbi viie aasta. Materjal sisaldab eestlaslikku jonni 21. sajandi kontekstis. Ülitugev peategelane, hea montaažirežissöör ja kaasahaarav lugu, millel on happy end.

7. «Sügisball» (2007, Veiko Õunpuu)
Esteetiline, omapärane, suurepärane, tume ja ka heledam. Selge klassikalise narratiivita, kuid ometi terviklik.

8. «Agent Sinikael» (2002, Marko Raat)
Mänguline agendilugu, laheda absurdi ja mõningase eneseirooniaga. Meeldib Arko Oki kaameratöö.

9. «Vali kord!» (2004, Andres Maimik ja Esto TV)
Provotseerivatest dokumentaalfilmidest kõige kaugemale läinud teos, mis mõjus kui herilase pessa visatud tulekera. Tegijatel oli julgust ja pealehakkamist. Meeldib, et sisse jäeti kaader, kus Maimik ise saab vastu nina ja on sellest väga erutunud. Samas kui Keni ja Tolgi tampimine mutta on «tavapärane protseduur».

10. «Nimed marmortahvlil» (2002, Elmo Nüganen)
Vajalik film, vaatamata sellele, mida kurjad keeled selle kohta räägivad. Keegi pidi selle lõpuks ära tegema ja tulemus pole sugugi nii kehv, nagu kadedad väidavad.

MÄNGUFILM

1. «Kirjad Inglile» (2011, Sulev Keedus)
2. «Somnambuul» (2003, Sulev Keedus)
3. «Klass» (2007, Ilmar Raag)
4. «Sügisball» (2007, Veiko Õunpuu)
5. «Agent Sinikael» (2002, Marko Raat)
6. «Nimed marmortahvlil» (2002, Elmo Nüganen)
7. «Georgica» (1998, Sulev Keedus)
8. «Jan Uuspõld läheb Tartusse» (2007, Andres Maimik ja Rain Tolk)
Kui võtta selle järgi, missuguseid komöödiaid tsiteeritakse, siis esimesena meenub igihaljas «Siin me oleme». Kahe viimase kümnendi komöödiatest tsiteerin mina isiklikult vaieldamatult kõige enam «Jan Uuspõldu».
9. «Must Peeter» (2008, Priit Pääsuke)
Lahe ja mänguline absurd, mille sisu minu vastuvõtjas väga hästi resoneerus.
10. «Vahetus» (2010, Anu Aun)
Tõeline lühifilm, mis pole lühikeseks lõigatud pikk teos, vaid kohe algusest peale kavandatud lühivormina. Selge sõnum, hea teostus – tulemuseks auhinnasadu festivalidelt.

DOKUMENTAALFILM

1. «Jonathan Austraaliast» (2007, Sulev Keedus)
2. «Disko ja tuumasõda» (2009, Jaak Kilmi ja Kiur Aarma)
3. «Vastutuulesaal» (2007, Priit Valkna)
4. «Vali kord!» (2004, Andres Maimik ja Esto TV)
5. «Vanamees ja põder» (2009, Joosep Matjus)
Dokumentaalne muinasjutt, millesarnast Eestis tehtud ei ole. Stiilne, esteetiline ja kaasahaarav.
6. «Müümise kunst» (2006, Andres Maimik ja Jaak Kilmi)
7. «Kaheksa päeva nädalas» (2003, Ago Ruus)
Taas üks film eesti jonnist. Seekord peategelaseks lihtne inimene (kes, tõsi küll, hiljem sai Riigikogu liikmeks). Selliseid inimesi on vähe ja nende olemasolu on teistelegi innustav.
8. «Jätkusõja viimased sõdurid» (2002, Enn Säde)
Parim ajaloofilm, mis neil aastatel tehtud. Tehtud aga on väga palju ajaloofilme.
9. «Süütu» (2009, Kullar Viimne)
Ülikõva film inimeseks olemise piiridest.
10. «Maria teatri fantoomid» (2006, Marianna Kaat)
Soe, humoorikas lugu fanaatikutest – balletifanaatikutest. Kombinatsioon kunstist, huumorist ja inimlikkusest. Viib vaataja tõeliste gurmaanide maailma.

Märkus: animafilmi kümmet ei nimetanud

Kristiina Davidjants
režissöör ja filmiajakirjanik

TIPP-10

1.-10. «Rahu tänav» (1991, Roman Baskin)
«Öine navigatsioon» (1998, Marko Raat) - film, mille fluidum on täis tabamatut maagiat,
realismi ja atmosfääri
«Tabamata ime» (2006, Andres Maimiku film kogumikust «Tabamata ime») - film, kuhu Andres Maimik on võtnud kaasa parima oma oskusest dokumentalistina ja ehitanud Eduard Vilde abil naljaka ja valusa ühiskonna minimudeli
«Tulnukas» (2006, Rasmus Merivoo) - tudengifilm küll, kuid tabas ajavaimu kujutamisel 100% rohkem märki, kui kellegi teise «täiskasvanu» teos, pakkudes küll mõtlemisainet
kõrgelaubalistele, küll uhket samastumishetke prototüüpidele
«Tühirand» (2006, Veiko Õunpuu) - kaugel täiuslikkusest, kuid Eesti filmiajaloos täiesti kordumatu
«Mängija» (2008, Kaupo Kruusiauk) - fenomenaalselt valus lugu lapseea valikute olulisusest täiskasvanuks olemisel
«Kuku: mina jään ellu» (2011, Andres Maimik, Kaidi Kaasik, Martin Männik ja Arvo Kukumägi) - alkohoolik on oma kaitsetuses filmitegijale kerge saak, kuid vähesed
filmitegijad suudavad hoiduda tavalämisemise eksponeerimisest ja jõuda kunstiliste üldistusteni
«Autoportree emaga» (2000, Edvard Oja) - vaata «Kuku»-filmi kommentaari
«Must lagi» (2007, Mati Kütt, Heiki Ernits, Kaspar Jancis, Ülo Pikkov, Janno Põldma, Priit Pärn, Olga Martšenko ja Priit Tender) - ajal, kui kõik filmitegijad ponnistavad
originaalseid ideid ilmale tuua, on Joonisfilmi stuudio autorid loonud poeetide abiga oma luulelise sünergia
«Disko ja tuumasõda» (2009, Jaak Kilmi ja Kiur Aarma) - mänguline lähimineviku interpreetrimise katse, mis on korraga kerglane ja mõtlemapanev

MÄNGUFILM

1.-10. «Rahu tänav» (1991, Roman Baskin)
«Need vanad armastuskirjad» (1992, Mati Põldre)
«Georgica» (1998, Sulev Keedus)
«Öine navigatsioon» (1998, Marko Raat)
«Ristumine peateega» (1998, Arko Okk)
«Tulnukas» (2006, Rasmus Merivoo)
«Tabamata ime» (2006, Andres Maimiku film kogumikust «Tabamata ime»)
«Tühirand» (2006, Veiko Õunpuu)
«Mina olin siin» (2008, Rene Vilbre)
«Malev» (2008, Rene Vilbre)

DOKUMENTAALFILM

1.-10. «In Paradisum» (1993, Sulev Keedus)
«Autoportree emaga» (2000, Edvard Oja)
«Teine Arnold» (2002, Urmas E. Liiv)
«Palju õnne» (2004, Urmas E. Liiv)
«Mees animatsoonist» (2005, Hardi Volmer)
«Vaikelu naisega» (2006, Kersti Uibo)
«Jonathan Austraaliast» (2007, Sulev Keedus)
«Mängija» (2008, Kaupo Kruusiauk)
«Disko ja tuumasõda» (2009, Jaak Kilmi ja Kiur Aarma)
«Kuku: mina jään ellu» (2011, Andres Maimik, Kaidi Kaasik, Martin Männik ja Arvo Kukumägi)

ANIMAFILM

1.-10. «Hotell E» (1992, Priit Pärn)
«1985» (1995, Priit Pärn ja Janno Põldma)
«Armastuse võimalikkusest» (1999, Janno Põldma)
«Bermuda» (1998, Ülo Pikkov)
«Generatsioon» (2005, Mait Laas)
«Une instituut» (2006, Mati Kütt)
«Must lagi» ((2007, Mati Kütt, Heiki Ernits, Kaspar Jancis, Ülo Pikkov, Janno Põldma,
Priit Pärn, Olga Martšenko ja Priit Tender)
«Krokodill» (2009, Kaspar Jancis)
«Tuukrid vihmas» (2010, Olga ja Priit Pärn)
«Lotte»-sari (2000/2006/2011, Janno Põldma ja Heiki Ernits)

Raimo Jõerand
Eesti Filmi Sihtasutuse filmiekspert

TIPP-10

1. «Sügisball» (2007, Veiko Õunpuu)
Film, mis ühendas 60. aastate põlvkonna elutunnetuse kaasaja omaga, olles ühtlasi mõistetav ka väljaspool Eestit. Kas mitte tänu veelgi varasemale Pessoale, kellelt oli valitud filmi moto: «Olin kui rohi ja mind ei kistud välja».
2. «In Paradisum» (1993, Sulev Keedus)
Seda saab juhtuda ainult filmis, kus heli jutustab üht ja pilt teist, ent kokku kõlades moodustub ainulaadselt haarav, õudne ja lähedane maailm kaugelt ühiskonna äärealalt. Kui ma pärast kõike seda nüüd siit vanglast välja saan, kas ma olen siis vaba...? Mitte ühtegi vastust ei anna see film. Ega peagi seda tegema.
3. «Jonathan Austraaliast» (2007, Sulev Keedus)
Film sellest, millisena eestlane ennast näha ei taha. Mul on meeles, kui Keedus esilinastusel rääkis, et üheks selle filmi sündimise ajendiks olid Vancouveri tänavatel kohatud purjus indiaanlased – põliselanikud... Ja film küsib: kus on õieti see, mis meie kultuuris võiks olla põline?
4. «Lepatriinude jõulud» (2001, Janno Põldma ja Heiki Ernits) «Lotte»- filmidele annab silmad ette selle filmi lugu, mis on n-ö puhas klassika. See töötab üha uute põlvkondade peal ja igal jõuluajal uuesti. Ka filmi tegelased elavad marginaalse seltskonnana edasi Lotte-filmides ja loodan väga, et saavad loodavas Lottemaas endale oma nurgakese.
5. «1895» (1995, Priit Pärn)
Film, mis jutlustab filmikunstist ja loominguvabadusest sedavõrd geniaalsel moel, peaks olema iga loojaalgega inimese tähtsaim filmilektüür. Pole ta seda aga mitte filmitudengeilgi, mistõttu läheb kammitsaist vabanemisega veel hulk aega.
6. «Somnambuul» (2003, Sulev Keedus)
Juba üksnes selle filmi tegevusaeg ja -koht – 1944. aasta sügis Saaremaal mere ääres – on pilgeni tähenduslik. Lisaks viltune majakas ja hüsteeriline naine ja «eesti filmi» arhetüüp ongi olemas. Kui väljusin kinost – ka siis oli sügis -, tundus CC Plaza ees näkku puhuv kõle tuul seesama mis äsjanähtud filmis seal läänerannal 60 aastat tagasi.
7. «Tuukrid vihmas» (2010, Olga ja Priit Pärn)
Iga sõna tundub vähe, kui peaks rääkima sellest filmist. Ma tahaks seda vaadata veel. Ega tea samas, kas näen und või ongi see kõik nii...
8. «Laulev revolutsioon» (2006, James Tusty ja Maureen Castle Tusty)
Film sellest, millisena eestlane end näha tahab. Tehniliselt perfektselt jutustatud, pakendatud ja turundatud eesti lugu annab põhjust irooniaks, pisarateks ja tunnustuseks. Õnneks vabastasid ameeriklased meid vajadusest end ise nimetada. Saime vabaks millegi muu jaoks...
9. «Disko ja tuumasõda» (2009, Jaak Kilmi ja Kiur Aarma)
Minu enda lapsepõlv Jaagu ja Kiuri naabruses, samad hoovid, saated ja mängud. Fellinina paneks filmi pealkirjaks «Ma mäletan». Aga maailm mäletab eesti dokki juba mõned aastad üksnes tänu sellele filmile.
10. «Aeg on siin» (2010, Marje Jurtšenko)
Helguse, lootuse, alguse kvintessents, selle sajandi «Kevade». Pole vahet, kas siia tuleb järg kümne aasta pärast või ei, räägib ta siin ja praegu eelkõige ajast, selle möödumisest ja kasutamisest. Ühtmoodi lastele ja veidi teistmoodi nende vanematele. Ja mida muud hea film teha saakski.

MÄNGUFILM

1. «Sügisball» (2007, Veiko Õunpuu)
2. «Somnambuul» (2003, Sulev Keedus)
3. «Püha Tõnu kiusamine» (2010, Veiko Õunpuu)
4. «Tühirand» (2006, Veiko Õunpuu)
5. «Helmut» (2001, Anri Rulkov)
6. «Öine navigatsioon» (1998, Marko Raat)
7. «Magnus» (2007, Kadri Kõusaar)
8. «Kohtumine tundmatuga» (2005, Jaak Kilmi)
9. «Sviit kahele» (2003, Marko Raat)
10. «Surnuaiavahi tütar» (2011, Katrin Laur)

DOKUMENTAALFILM

1. «In Paradisum» (1993, Sulev Keedus)
2.-3. «Jonathan Austraaliast» (2007, Sulev Keedus)
2.-3. «Laulev revolutsioon» (2006, James Tusty ja Maureen Castle Tusty)
4. «Disko ja tuumasõda» (2009, Jaak Kilmi ja Kiur Aarma)
5.-6. «Vali kord!» (2004, Andres Maimik ja Esto TV)
5.-6. «Hobuse aasta» (1991, Andres Sööt)
7. «Esteetilistel põhjustel» (1999, Marko Raat)
8. «Autoportree emaga» (2000, Edvard Oja)
9. «Aeg on siin» (2010, Marje Jurtšenko)
10. «Seal, kus lõpeb luule» (2009, Arko Okk)

Märkus: animafilmi kümmet ei nimetanud

Peep Puks
režissöör ja kultuurkapitali audiovisuaalse sihtkapitali liige

TIPP-10

Kuidas valida 20 aasta jooksul valminud enam kui paarisaja režissööri rohkem kui 680 filmist 10 olulisemat? Valik saab olla vaid äärmiselt meelevaldne, paratamatult jäävad sellest välja samade autorite ja teiste režissööride samuti väga olulised filmid. Kirja said üksnes millegi poolest eriti meeldejäänud tööd. Ja seda mitte mingis paremusjärjestuses. Tegelikult mõjutab ja paneb mõtlema paljude autorite kogu looming, mitte niivõrd nende üksikud filmid.

1.-10. «1895» (1995, Priit Pärn ja Janno Põldma) - mida rohkem tead, seda paremini animameeste ristsõnu lahendad - liikuvate varjupiltide lätete lõbus labürint
«Emakala surm» (1996, Andres Sööt) - kõige olulisem on väsimata tipptaset hoida - andressöödilik oskus aastakümneid näha, jäädvustada ja mõtestada Eesti elu tegelikkust
«Georgica» (1998, Sulev Keedus) - film, mis keeduslikus sünges lummuses mällu sööbinud
«Välis-Eesti» (2001, Raimo Jõerand) - unustamatu müstifikatsioon Eesti dokumentalistikas. Parim režissööri hilisem analüüs enda filmist
«Vali kord!» (2004, Andres Maimik ja Esto TV) - tõsielufilm, mis ei jätnud ükskõikseks ainsatki filmitavat ega ühtegi vaatajat
«Leiutajateküla Lotte» (2006, Janno Põldma ja Heiki Ernits) - küllusesarvest leide ning headust igale vaatajale, eale vaatamata
«Klass» (2007, Ilmar Raag) - vägivallateema kulmineerumine meie filmis, mis leidis tavatu jätku telesarja seitsmes osas
«Magnus» (2007, Kadri Kõusaar) - harukordne juhtum Eesti filmikunstis, kus ühe daami nõudel muutis auväärt kohus mängufilmi dokumentaalfilmiks
«Sügisball» (2007, Veiko Õunpuu) - Undi Mustamäest sai Õunpuu Lasnamäe tänases päevas
«Taevalaul» (2010, Mati Kütt) - iga Mati Küti film on üllatanud uute vormilahenduste ja mõttesügavusega

Kõige olulisemate filmide kõrval ei tohi unustada Arvo Iho, Rein Marani ja Jüri Sillarti tööd noorte filmiloojate õpetamisel ja kasvatamisel Tallinna Ülikoolis

DOKUMENTAALFILM

1.-10. «In Paradisum» (1993, Sulev Keedus) - ainult Sulev Keedusele omane halastamatu elu nägemine selle äärmustes
«Kristuse dilemma» (1995, Olav Neuland) - arhiivimaterjalide suurepärane kasutamine XX sajandi mõtestamisel (Olav Neulandi ja Aigar Vahemetsa 1. film «Hitler ja Stalin 1939» valmis 1989. aastal)
«Emakala surm» (1997, Andres Sööt) - kõige olulisem on väsimata tipptaset hoida - andres-söödilik oskus aastakümneid näha, jäädvustada ja mõtestada Eesti tegelikkust
«Autoportree emaga» (2000, Edvard Oja) - aügav armutu enesevaatlus
«Välis-Eesti» (2001, Raimo Jõerand) - unustamatu müstifikatsioon eesti dokumentalistikas. Parim režissööri hilisem analüüs enda filmist
«Peeter» (2001, Jüri Sillart) - meie dokumentaalfilmi klassiku Peeter Toominga jäämine iseendaks, filmi- ja fotomeheks surmani
«Kuhu lähed?» (2003, Kullar Viimne) - kõige meeldejäävam tulek meie dokumentaalfilmi
«Vali kord!» (2004, Andres Maimik ja Esto TV) - tõsielufilm, mis ei jätnud ükskõikseks ainsatki filmitavat ega ühtegi vaatajat
«Vanamees ja põder» (2009, Joosep Matjus) - Rein Maran kasvatas andeka mantlipärija Eesti loodusfilmi parimate traditsioonide vaimus
«Aeg on siin» (2010, Marje Jurtšenko) - Oskar Lutsu ja Arvo Kruusemendi «Kevade» arhetüüpide toomine tõsielufilmi

Märkus: mängu- ja animafilmi kümmet ei nimetanud

Ivo Felt
helioperaator ja produtsent

TIPP-10

1.-10. «In Paradisum» (1993, Sulev Keedus) - kui uskumatu usaldus filmi tegija ja tegelase vahel
«Georgica» (1998, Sulev Keedus) - kui hinge kriipiv kinematograafiline poeem
«Welcome to Estonia» (2002, Andres Maimik ja Esto TV) - kui teravmeelne ja täpne ajastukroonika
«Somnambuul» (2003, Sulev Keedus) - kui halastamatu ja lummav nägemus
«Une instituut» (2006, Mati Kütt) - kui maaliline ja maagiline jalutuskäik
«Sügisball» (2007, Veiko Õunpuu) - kui uus lootus meie mängufilmis
«Jonathan Austraaliast» (2007, Sulev Keedus) - kui filigraanselt esitatud karm reaalsus
«Lotmani maailm» (2008, Agne Nelk) - kui värske tuuleiil portreefilmis
«Tuukrid vihmas» (2010, Olga ja Priit Pärn) - kui valus ja vaimukas meistriteos
«Püha Tõnu kiusamine» (2010, Veiko Õunpuu) - kui radikaalne ja vaba ohufilm

MÄNGUFILM

1.-7. «Georgica» (1998, Sulev Keedus)
«Agent Sinikael» (2002, Marko Raat)
«Somnambuul» (2003, Sulev Keedus)
«Nuga» (2007, Marko Raat)
«Sügisball» (2007, Veiko Õunpuu)
«Püha Tõnu kiusamine» (2010, Veiko Õunpuu)
«Kirjad Inglile» (2011, Sulev Keedus)

DOKUMENTAALFILM

1.-10. «In Paradisum» (1993, Sulev Keedus)
«Autoportree emaga» (2000, Edvard Oja)
«Welcome to Estonia» (2002, Andres Maimik ja Esto TV)
«Elav jõud» (2003, Andres Maimik ja Jaak Kilmi)
«Palju õnne» (2004, Urmas E. Liiv)
«Vaikelu naisega» (2006, Kersti Uibo)
«Jonathan Austraaliast» (2007, Sulev Keedus)
«Lotmani maailm» (2008, Agne Nelk)
«Vanamees ja põder» (2009, Joosep Matjus)
«Disko ja tuumasõda» (2009, Jaak Kilmi ja Kiur Aarma)

ANIMAFILM

1.-10. «Hotell E» (1992, Priit Pärn)
«Kapsapea» (1993, Riho Unt)
«1895» (1995, Priit Pärn ja Janno Põldma)
«Porgandite öö» (1998, Priit Pärn)
«Karl ja Marilyn» (2003, Priit Pärn)
«Une instituut» (2006, Mati Kütt)
«Elu ilma Gabriella Ferrita» (2008, Olga ja Priit Pärn)
«Krokodill» (2009, Kaspar Jancis)
«Tuukrid vihmas» (2010, Olga ja Priit Pärn)
«Taevalaul» (2010, Mati Kütt)

Jaak Kilmi
režissöör

MÄNGUFILM

1. «Sügisball» (2007, Veiko Õunpuu)
2. «Kirjad Inglile» (2011, Sulev Keedus)
3. «Püha Tõnu kiusamine» (2010, Veiko Õunpuu)
4. «Tühirand» (2006, Veiko Õunpuu)
5. «Sigade revolutsioon» (2004, Jaak Kilmi ja Rene Reinumägi)
6. «Jan Uuspõld läheb Tartusse» (2007, Andres Maimik ja Rain Tolk)
7. «Minu Leninid» (1997, Hardi Volmer)
8. «Need vanad armastuskirjad» (1992, Mati Põldre)
9. «Georgica» (1998, Sulev Keedus)
10. «Tabamata ime» (2006, Andres Maimik, Rainer Sarnet, Jaak Kilmi, Marko Raat, Marianne
Kõrver, Arbo Tammiksaar)

ANIMAFILM

1. «Hotell E» (1992, Priit Pärn)
2. «1985» (1995, Priit Pärn ja Janno Põldma)
3. «Taevalaul» (2010, Mati Kütt)
4. «Frank ja Wendy» (2003, Kaspar Jancis, Ülo Pikkov ja Priit Tender)
5. «Kapsapea» (1993, Riho Unt)
6. «Ahvi aasta» (2003, Ülo Pikkov)
7. «Sprott võtmas päikest» (1992, Mati Kütt)
8. «Leiutajateküla Lotte» (2006, Janno Põldma ja Heiki Ernits)
9. «Lepatriinude jõulud» (2001, Janno Põldma ja Heiki Ernits)
10.-11. «Weitzenbergi tänav» (2002, Kaspar Jancis)
10.-11. «Vares ja hiired» (1998, Mikk Rand ja Priit Tender)

Märkus: tipp-kümmet ja dokumentaalfilmi kümmet ei nimetanud

Marje Jurtšenko
ETV 2 peatoimetaja

TIPP-10

1.-9. «Rahu tänav» (1991, Roman Baskin)
Olin seda filmi näinud ilmselt korra kusagil 1990date keskel, olles ise ilmselt keskkooliealine ning millegipärast oli see sööbinud mu mällu eriti selgelt, plaanid ja stseenid filmist, mis mälusoppidesse ekslema olid jäänud. Seetõttu vaatasin filmi eriti suure huviga üle. Pean tunnistama, et need stseenid minu mälus polnud juhuslikud, tegemist on
suurepärase filmiga, mis toimib nii mitmel tasandil ja mille sõnum ulatub kaugele.
«24 prelüüdi ühele fuugale» (2002, Dorian Supin)
Film, milles on õnnestunud tabada tõeliselt loominguline ja tunnetuslik maailmapilt ja seda pakkuda ka vaatajale. Film resoneerub vaatajaga imeõrnal ja tundlikul moel, selles on nii palju sügavust ja samas kerget olemist.
«Sigade revolutsioon» (2004, Jaak Kilmi ja Rene Reinumägi) See on nooruslikku väge täis film. Just sellist väge, milles ajastu, aeg ei oma tähtsust, see kestab ajast aega. Taas selline projekt, mis ulatus filmist kaugemale, kaasates nii palju noori inimesi ja pakkudes neile võimaluse avastada iseennast kui ka oma vanemate generatsiooni.
«Leiutajateküla Lotte» (2006, Janno Põldma ja Heiki Ernits)
Film, mis oma sihtauditooriumile kenasti pihta saades suutis seda turundada millekski palju suuremaks kui lihtsalt üks tühipaljas film ja mille positiivne mõju ulatub veel kaugele tulevikku.
«Sügisball» (2007, Veiko Õunpuu)
Film, mis mõjus täppistabamusena – kõik oli õige, aeg, ruum, lugu, meeleolud. Film, mille üksinduse ahastus suures linnas oli võimas, mille irooniline pilk ühiskonnale ajas naerma, ja see kõik koos moodustas ühe emotsionaalselt eheda kogemuse.
«Klass» (2007, Ilmar Raag)
Suudeti minna filmist kaugemale, tekitada ühiskonnas võimas peegeldus ja arutelu nii vajaliku teema üle.
«Disko ja tuumasõda» (2009, Jaak Kilmi ja Kiur Aarma)
Selle filmi sära ulatus kaugele, olles ühtaegu nauditav siin koduses Eestis kui arusaadav ka inimestele kaugetel maadel - seda näitas läbitud festivalide ring ja arv. Igatahes väga võluv teos oma mängulises vormis ja sisulises lähenemisnurgas, sukeldudes dokfilmis veel üsna
katmata ajaperioodi.
«Tuukrid vihmas» (2010, Olga ja Priit Pärn)
Hästi toredat taas- ja taasavastamist pakkuv film, märkidesse põimitud nii tugev ühiskonnakriitika, mis Pärna animatsiooni ikka ja jälle kestvaks teinud.
«Kuku: mina jään ellu» (2011, Andres Maimik, Kaidi Kaasik, Martin Männik ja Arvo Kukumägi)
Kukumägi on muidugi tänuväärt filmikangelane, kellesse on võitlus ja konflikt sisse kirjutatud, kuid peab au andma tugeva filmidramaturgia loomise eest filmi autoriltee, tegu
oli klassikalise storytelling´uga selle kõige paremas mõttes.

MÄNGUFILM

1.-10. «Rahu tänav» (1991, Roman Baskin)
«Need vanad armastuskirjad» (1992, Mati Põldre)
«Ma olen väsinud vihkamast» (1995, Renita ja Hannes Lintrop)
«Georgica» (1998, Sulev Keedus)
«Ristumine peateega» (1998, Arko Okk)
«Agent Sinikael» (2002, Marko Raat)
«Sigade revolutsioon» (2004, Jaak Kilmi ja Rene Reinumägi)
«Leiutajateküla Lotte» (2006, Janno Põldma ja Heiki Ernits)
«Klass» (2007, Ilmar Raag)
«Sügisball» (2007, Veiko Õunpuu)

DOKUMENTAALFILM

1.-10. «In Paradisum» (1993, Sulev Keedus)
«Isa, poeg ja püha Toorum» (1997, Mark Soosaar)
«Läbi pimeduse» (2002, Renita ja Hannes Lintrop)
«24 prelüüdi ühele fuugale» (2002, Dorian Supin)
«Palju õnne» (2004, Urmas E. Liiv)
«Müümise kunst» (2006, Andres Maimik ja Jaak Kilmi)
«Disko ja tuumasõda» (2009, Jaak Kilmi ja Kiur Aarma)
«Seal, kus lõpeb luule» (2009, Arko Okk)
«Kuku: mina jään ellu» (2011, Andres Maimik, Kaidi Kaasik, Martin Männik ja Arvo Kukumägi)
«Eesti lood»
Eraldi tahaks nimetada pooletunniseid lühidokumentaale: «Kihnu Kristjan», «Maailma lõpus» ja «Emumäe Eedi ja Lobi küla Kristjan»

ANIMAFILM

1.-10. «Kapsapea» (1993, Riho Unt)
«1895» (1995, Priit Pärn ja Janno Põldma)
«Bermuda» (1998, Ülo Pikkov)
«Viola» (1999, Priit Tender)
«Teekond Nirvaanasse» (2000, Mait Laas)
«Karl ja Marilyn» (2003, Priit Pärn)
«Lõpuõhtu» (2007, Hardi Volmer)
«Krokodill» (2009, Kaspar Jancis)
«Tuukrid vihmas» (2010, Olga ja Priit Pärn)
«Taevalaul» (2010, Mati Kütt)

Jaak Lõhmus
filmiajakirjanik ja Eesti Film 100 programmijuht

Filmikultuurikihi õhukesus vaadeldaval perioodil ei tule nii hästi välja filmide absoluutarvus, mis on ju samuti paljude naabritega võrreldes mikroskoopiline. «Maailma pisima omakeelse filmikunstiga maismaariik», nii vist saab Eesti kohta öelda, kinematograafiline ahtrus paistab kõige paremini kätte, kui vaatame oma mängufilmi laiemal žanriskaalal: kui vähe/palju tuleb nende 20 aasta peale noorsoofilme, kui vähe/palju lastefilme, kui vähe/palju komöödiaid, kui vähe/palju väärtkirjanduse ekraniseeringuid jne.
Kujutlegem korraks tagasi vaadates, et iseseisvuse taastudes ja krooniaja saabudes oleks enampakkujale erastatud (maha müüdud) kõik teatrisaalid, kontserdimajad, kunstigaleriid, näitusemajad ja muud kultuurimajad, rahvusringhääling veel takkaotsa - üsna kole kujutlus, kas pole, aga filmivaldkonnas just nii läkski. Lisaks sellele veel judinaid tekitav legend, et esimesest krooniaja eelarvest 1993. aastaks olevat esiotsa filmikunst üldse välja unustatud, tahaks uskuda, et see legend ongi ainult legend.
Ei tahaks meie mängufilmidest rääkides kasutada sõna «parim», sest tegelikult kümmet «parimat» filmi me neist aastatest kokku ei leia. Kui võtame Eesti mängufilminduse algusaastaks 1914, siis Eesti filmiajaloo tippkümnesse kuulub viimasest perioodist ainult mõni mängufilm. Võib-olla sobiks perioodi hinnangus paremini sõna «kaalukaim», pidades silmas nii žanrilist õnnestumist, publikumenu, rahvusvahelise levi (pigem festivalilevi, mitte kino- jm levi) tulemuslikkust.

KAALUKAIM:

Komöödia: «Jan Uuspõld läheb Tartusse»
Ajalooline seiklusfilm: «Nimed marmortahvlil»
Noorsoofilm: «Klass»
Lastefilm: «Leiutajateküla Lotte»
Väärtkirjanduse ekraniseering: «Sügisball»
Eluloofilm: «Georg»
Draama: «Somnambuul»

Näiteks avameelset armastusfilmi eestlasest filmilooja justkui häbeneks – ta lavastab pigem «Kinnuneni», «Lumekuningannat» või «Lurjust». Meenub veel ainult 1994. aastast Jüri Sillarti telefilmikatse «Victoria», Knut Hamsuni romaani järgi Eestisse kantud armastuslugu.
Põnevusfilmi/kuritööfilmi on millegipärast peetud madalaks žanriks ja sellepärast need filmid ka eriti hästi välja ei kuku, pole ju kogemustki – nii «Punane elavhõbe» kui ka «Rotilõks» «hiilgavad» oma lõpmatu sisutühisusega, mis näitab ekslikku ettekujutust, justkui peakski see filmisort olema seestpidi mäda.
Aga kui hakata hindama näiteks eriti ahtas kultuuriruumis, väikese kõnelejate arvuga keelekeskkonnas, vaevalt miljonipealise rahva jaoks olulise peegeldusväärtusega ja meie-tunnet kinnitavate patriootiliste või elu- ja ajalooliste filmide, väärtkirjanduse ekraniseeringute arvu, siis neid ju praktiliselt ei tehtagi. Ainult kaks biopic´i on meil 20 aastast ette näidata, Raimond Valgrest ja Georg Otsast. Spioonifilmi tehti viimati 1980. aastal, kui KGB tellitud «Metskannikesi» just nii liigitada. Ulmefilm ja õudusfilm käivad Eesti tegijal üle jõu nii vähese raha kui ka puuduva või unustatud kogemuse pärast. Sportlaste põnevat elu ekspluateeriti viimati mängufilmides «Vallatud kurvid» ja «Ohtlikud kurvid», «Jalgrattataltsutajad», «Lurich» ja «Küljetuul».
Lapsi meil Eestis ikka sünnib, mis sest et vähem kui mõne aasta eest, aga süstemaatilist lastefilmitootmist ei ole ikka veel käima saadud, ehkki pidev vajadus omakeelsete lastefilmide järele peaks olema päevaselge.
Žanrilist, temaatilist, sihtgrupilist kirevust saab aga kodumaiselt filmitootmiselt oodata muidugi mõista ainult siis, kui filme toodetakse rohkem kui neli-viis tükki aastas.

DOKUMENTAALFILM

1.-10. «Hobuse aasta» (1991, Andres Sööt)
«Riigivanem» (1991, Mark Soosaar)
«In Paradisum» (1993, Sulev Keedus)
«Isa, poeg ja püha Toorum» (1997, Mark Soosaar)
«24 prelüüdi ühele fuugale» (2002, Dorian Supin)
«Jüri – see mulk» (2004, Enn Säde)
«Haukka grupp» (2005, Rene Vilbre)
«Mees animatsoonist» (2005, Hardi Volmer)
«Aja meistrid» (2008, Mait Laas)
«Disko ja tuumasõda» (2009, Jaak Kilmi ja Kiur Aarma)

ANIMAFILM

1.-10. «Elutuba» (1994, Rao Heidmets)
«1895» (1995, Priit Pärn ja Janno Põldma)
«Teekond Nirvaanasse» (2000, Mait Laas)
«Rebasenaine» (2002, Priit Tender)
«Frank ja Wendy» (2003, Kaspar Jancis, Ülo Pikkov ja Priit Tender)
«Laud» (2004, Jelena Girlin, Mari-Liis Bassovskaja ja Urmas Jõemees)
«Vennad Karusüdamed» (2005, Riho Unt)
«Krokodill» (2009, Kaspar Jancis)
«Kaasasündinud kohustused» (2008, Rao Heidmets)
«Taevalaul» (2010, Mati Kütt)

TIPP-10

Mängufilmid:

«Nimed marmortahvlil» - kui film, mis taastas publiku usalduse Eesti mängufilmi vastu
«Somnambuul» - kui film, mille tegijad hoiavad kõrgel autorifilmi lippu, unustamata seejuures ka oma rahva traagilist lähiajalugu
«Sügisball» - Eesti mängufilmi õnnestunuim läbimurre rahvusvahelistel filmifestivalidel, film, mille autori kaudu Eestit filmimaailmas teatakse (see on ühtlasi kinnitus filmi kunstilisest õnnestumisest)

Animafilmid

«Taevalaul» - Eesti filmisürrealismi tähtsaim peatükk
«1895» - Eesti autorite vaimukad refleksioonid maailmafilmi ja moodsa tsivilisatsiooni teemadel
«Teekond Nirvaanasse» - üks kõigi aegade kaunemaid Eesti animafilme
«Laud» - naisterahvaste esimene kõva sõna muidu peaaegu läbinisti maskuliinses Eesti animatsionalistide seltskonnas

Dokumentaalfilmid

«Aja meistrid»
«Disko ja tuumasõda»
«Isa, poeg ja püha Toorum»

Peeter Urbla
režissöör ja produtsent

TIPP-10

1.-10. «Hobuse aasta» (1991, Andres Sööt) - hiilgav meie ajaloo olulise aasta jäädvustus,
praeguseks kadunud žanr
«Hotell E» (1992, Priit Pärn) - mõistukõneline ja fantaasiarikas animamäng
idaeurooplasest uude maailma astumise hetkel
«Isa, poeg ja püha Toorum» (1997, Mark Soosaar) - meisterlik «kadunud poja mitte-
tagasituleku» paigutus kaduvasse šamanistlikku maailma
«Kapsapea»-sari (1993/1997/2000, Riho Unt) - mõnus naljaviskamine rahvuslike suurkujude püüdlemise üle kõrguste poole
«24 prelüüdi ühele fuugale» (2002, Dorian Supin) - suurkuju loomishetkedele imepäraselt vahetusse lähedusse jõudnud film
«Agent Sinikael» (2002, Marko Raat) - luuserist sünnib inimene, «goddard´lik» spioonidraama keset uue Eesti võimalustemaad
«Sügisball» (2007, Veiko Õunpuu) - värske ja visandlikult elav vaade betoonmagala ja tema elanike koomilisevõitu ängi.
«Taevalaul» (2010, Mati Kütt) - sugereerivalt edasi antud inimese elutee, unenäoliselt painav, kuid ometigi edasikutsuv
«Suur jõgi» (2011, Vassili Sarana ja Riho Västrik) – hea eestimaine klassikalise maadeavastustemaatika arendus filmina
«Kirjad Inglile» (2011, Sulev Keedus) - lummav ja omamoodi põnev lugu, mille tegijate filmikeele-taju haarab su kaasa ja tuletab end hiljemgi meelde

MÄNGUFILM

1.-10. «Ristumine peateega» (1998, Arko Okk)
«Need vanad armastuskirjad» (1992, Mati Põldre)
«Agent Sinikael» (2002, Marko Raat)
«Minu Leninid» (1997, Hardi Volmer)
«Karu süda» (2001, Arvo Iho)
«Sigade revolutsioon» (2004, Jaak Kilmi ja Rene Reinumägi)
«Nimed marmortahvlil» (2002, Elmo Nüganen)
«Sügisball» (2007, Veiko Õunpuu)
«Kirjad Inglile» (2011, Sulev Keedus)
«Klass» (2007, Ilmar Raag)

DOKUMENTAALFILM

1.-10. «Hobuse aasta» (1991, Andres Sööt)
«In Paradisum» (1993, Sulev Keedus)
«Isa, poeg ja püha Toorum» (1997, Mark Soosaar)
«Kristuse dilemma» (1995, Olav Neuland)
«Nelli ja Elmar» (1998, Enn Säde)
«24 prelüüdi ühele fuugale» (2002, Dorian Supin)
«Juri Vella maailm» (2003, Liivo Niglas)
«Elav jõud» (2003, Andres Maimik ja Jaak Kilmi)
«Vanamees ja põder» (2009, Joosep Matjus)
«Suur jõgi» (2011, Vassili Sarana ja Riho Västrik)

ANIMAFILM

1.-10. «Sokk» (1991, Kalju Kivi)
«Hotell E» (1992, Priit Pärn)
«Eesel heliredelil» (1993, Peep Pedmanson)
«Elutuba» (1994, Rao Heidmets)
«1895» (1995, Priit Pärn ja Janno Põldma)
«Kapsapea»-sari (1993/1997/2000, Riho Unt)
«Lepatriinude jõulud» (2001, Janno Põldma ja Heiki Ernits)
«Frank ja Wendy» (2003, Kaspar Jancis, Ülo Pikkov ja Priit Tender)
«Generatsioon» (2005, Mait Laas)
«Taevalaul» (2010, Mati Kütt)

Sulev Teinemaa
filmiajakirjanik, ajakirja Teater. Muusika. Kino filmitoimetaja

TIPP-10

1. «1895» (1995, Priit Pärn ja Janno Põldma) - suurejooneline müstifikatsioon kinematograafia tekkest, priitpärnalik vaimukas absurd ja talle ainuomane kujutuslaad
2. «Somnambuul» (2003, Sulev Keedus) - ideaalne näide nn seisundifilmist, ehkki ma ei taju kuigi hästi, mida see termin tähendab, kuid see kõlab nii targalt ja usutavalt; kolm tegelast piirsituatsioonis, Katariina Laugu, Evald Aaviku ja Ivo Uukkivi võrratu näitlejaansambel
3. «Isa, poeg ja püha Toorum» (1997, Mark Soosaar) - marksoosaareliku dokumentalistika üks tippe, tegelikkus ja lavastus on nõnda põimunud, et kõik kokku tundub autentsena, sulatõena
4. «Sügisball» (2007, Veiko Õunpuu) - ehe näide uusklassika interpreteerimisest audiovisuaalsesse meediumi, Rain Tolk n-ö amatöörina on võrdväärne partner professionaalsetele näitlejatele, ühtlaselt tugev näitetrupp
5. «Klass» (2007, Ilmar Raag) - õõvastav ja läbinisti usutav koolivägivalla esitamine, mis tegelikkuses varem ja ka pärast filmi valmimist kinnitust leidnud, hästi valitud noorte osatäitjate ühtne kooslus
6. «Hobuse aasta» (1991, Andres Sööt) - hea ülevaade 1990. aasta olulisematest sündmustest ja meie tollasest olmest; nagu paar aastat varem valminud «Draakoni aasta» on seegi film usutav ajastukroonika, mis samas tembitud andressöödiliku kerge irooniaga
7. «Welcome to Estonia» (2002, Andres Maimik ja Esto TV) - provokatiivne Esto TV aasib poliitikute, Eurovisiooni ja Eesti märgi kallal, mõned saavad naljast aru ja teisi pöörab see marru, igati armas pildistus meie tähtsate olijate arust ja arutusest
8. «Taevalaul» (2010, Mati Kütt) - eesti sürrealismi ülemlaul filmikunstis, Mati Kütt on siia kokku pannud kõik, mis ta varem jupiti oma loomingus teinud; ning ta ei jää alla Ilmar Laabanile ja Andres Ehinile ning ilmselt vaatavad teisedki maailma sürrimehed talle sealt ülalt huvi ja austusega otsa – sellelt mehelt võib veel kõike oodata
9. «Georgica» (1998, Sulev Keedus) - võib öelda, et eesti filmi uusklassiku Sulev Keeduse läbilöögifilm, tumm poiss, klassikalist teksti suhtmõttetusse keelde tõlkiv vanamees ja hobune väikesel üksikul saarel, midagi nii pöörast ja samas veenvat ei näe väga tihti kinoekraanil
10. «Kapsapea 2 ehk Tagasi Euroopasse» (1997, Riho Unt) - ka meil võivad Niine tänava tegijad rinda pista Nick Parkiga, naerda saab vähemalt sama palju, ning film on ajas sees ja poliitiliselt suhtkorrektne

MÄNGUFILM

1. «Somnambuul» (2003, Sulev Keedus)
2. «Sügisball» (2007, Veiko Õunpuu)
3. «Klass» (2007, Ilmar Raag)
4. «Georgica» (1998, Sulev Keedus)
5. «Püha Tõnu kiusamine» (2009, Veiko Õunpuu)
6. «Karu süda» (2001, Arvo Iho)
7. «Magnus» (2007, Kadri Kõusaar)
8. «Nimed marmortahvlil» (2002. Elmo Nüganen)
9. «Jan Uuspõld läheb Tartusse» (2007, Andres Maimik ja Rain Tolk)
10. «Minu Leninid» (1997, Hardi Volmer)

DOKUMENTAALFILM

1. «Isa, poeg ja püha Toorum» (1997, Mark Soosaar)
2. «Hobuse aasta» (1991, Andres Sööt)
3. «Welcome to Estonia» (2002. Andres Maimik ja Esto TV)
4. «Emavene» (1993, Mark Soosaar)
5. «Griša» (1996, Jüri Sillart)
6. «Jüri – see mulk» (2004, Enn Säde)
7. «Jonathan Austraaliast» (2007, Sulev Keedus)
8. «Mees animatsoonist» (2005, Hardi Volmer)
9. «Aja meistrid» (2008, Mait Laas)
10. «Disko ja tuumasõda» (2009, Jaak Kilmi ja Kiur Aarma)

ANIMAFILM

1. «1895» (1995, Priit Pärn ja Janno Põldma)
2. «Taevalaul» (2010, Mati Kütt)
3. «Kapsapea 2 ehk Tagasi Euroopasse» (1997, Riho Unt)
4. «Hotell E» (1992, Priit Pärn)
5. «Tuukrid vihmas» (2009, Olga ja Priit Pärn)
6. «Sprott võtmas päikest» (1992, Mati Kütt)
7. «Instinkt» (2003, Rao Heidmets)
8. «Mont Blanc» (2001, Priit Tender)
9. «Krokodill» (2009, Kaspar Jancis)
10. «Laud» (2004, Jelena Girlin, Mari-Liis Bassovskaja ja Urmas Jõemees)

Kiur Aarma
produtsent

TIPP-10

1.-10. «Minu Leninid» (1997, Hardi Volmer)
«Karl ja Marilyn» (2003, Priit Pärn)
«Kohtumine tundmatuga» (2005, Jaak Kilmi)
«Müümise kunst» (2006, Andres Maimik ja Jaak Kilmi)
«Tabamata ime» (2006, Andres Maimiku film kogumikust «Tabamata ime»)
«Sügisball» (2007, Veiko Õunpuu)
«Krokodill» (2009, Kaspar Jancis)
«Emumäe Eedi ja Lobi küla Kristjan» (2009, Manfred Vainokivi)
«Auk nr 8» (2010, Marianna Kaat)
«Une instituut» (2010, Mati Kütt)

MÄNGUFILM

1.-9. «Tulivesi» (1994, Hardi Volmer)
«Minu Leninid» (1997, Hardi Volmer)
«Kohtumine tundmatuga» (2005, Jaak Kilmi)
«Tühirand» (2006, Veiko Õunpuu)
«Tabamata ime» (2006, Andres Maimiku Maimiku film kogumikust «Tabamata ime»)
«Jan Uuspõld läheb Tartusse» (2007, Andres Maimik ja Rain Tolk)
«Klass» (2007, Ilmar Raag)
«Sügisball» (2007, Veiko Õunpuu)
«Must Peeter» (2008, Priit Pääsuke)

DOKUMENTAALFILM

1.-9. «Jonathan Austraaliast» (2007, Sulev Keedus)
«Aja meistrid» (2008, Mait Laas)
«Fritsud ja blondiinid» (2008, Arbo Tammiksaar)
«Revolutsioon, mida ei tulnud» (2009, Aljona Polunina)
«Emumäe Eedi ja Lobi küla Kristjan» (2009, Manfred Vainokivi)
«Auk nr 8» (2010, Marianna Kaat)
«Müümise kunst» (2006, Andres Maimik ja Jaak Kilmi)
«Jüri - see mulk» (2004, Enn Säde)
«Mees animatsoonist» (2005, Hardi Volmer)

ANIMAFILM

1.-8. «Barbarid» (2003, Hardi Volmer)
«Frank ja Wendy» (2003, Kaspar Jancis, Ülo Pikkov ja Priit Tender)
«Karl ja Marilyn» (2003, Priit Pärn)
«Leiutajateküla Lotte» (2006, Janno Põldma ja Heiki Ernits)
«Une instituut» (2006, Mati Kütt)
«Elu ilma Gabriella Ferrita» (2008, Olga ja Priit Pärn)
«Krokodill» (2009, Kaspar Jancis)
«Taevalaul» (2010, Mati Kütt)

Mikk Rand
animafilmirežissöör ja Kinobussi aktivist

TIPP-10
Poliitiline ebakorrektsus kümnes variandis

Idee on lihtne: see, mis on korrektne, on niivõrd tavaline, et pikema aja peale keegi ei mäleta. Seega said siia nimekirja valitud need, mis on irriteerivad, imelised või lihtsalt nii kentsakad, et väärivad igal juhul kordamist. Kuid kordamine ehk koopia pole enam kunagi ja tavaliselt sama, mis originaal...

10. «Kaerajaan» (1997, Mikk Rand) – eksperimentaal, siinkirjutaja enda töö, mis on leidnud sama aspekti mis Mait Laasi («Päevavalgus») ja Jaak Kilmi («Inimkaamera») filmides. Tegelikult toob see lihtsalt esile nüüdisaegse trendi alguse kaamera subjektiivsusest.

9. «Tappev Tartu» (1999, Ilmar Raag) - film, mis mitte kunagi halvemaks ei lähe. Vastupidi, aja jooksul ainult paremaks, sest teadmiste kasvuga saab autori positsioon kõigile selgemaks ning kõik tajuvad ja tänavad tegijate naiivset heasoovlikkust.

8. «1895» (1995, Priit Pärn) - sõnakunst joonistatuna. Filmiiroonia meistriteos. Igal ajal, igas meeleolus, igas keskkonnas uuesti vaadatav. Kõik ülejäänu samalt tegijalt on ettevalmistus või kordamine.

7. «Jüri Rumm» (1994, Jaan Kolberg) - võttis esmakordselt suures mahus käsile Eesti filmi rahastamise erakapitali poolt (lahe ju, kui Moe piiritusetehas oleks rohkem filme produtseerinud), kuid põrus täiega, mille peale Ain Hanschmidt lausus talle mitte kunagi andestatavad sõnad ehk fraasi Eesti filmi kohta, mida siin kordama ei hakka ka. AH vaadaku ennast ja Eesti majandust - peeglist, niipalju kommentaariks.

6. «Sprott võtmas päikest» (1992, Mati Kütt) - no miks küll nii vähe on tähele pandud Mati Küti vastuvoolu ujumist nii meelelahutusliku filmi kui ka lihtsalt ülekäte professionaalse filmitegemise suhtes. Kütt ise on pedant ja meister sõna otseses mõttes ja iga filmiga.

5. «Rein Raamat Eesti filmikunstis» (1999, Rein Raamat) - teha egotripp dokumentaalfilmina iseendast (sest muidu keegi teine ju ei tee) on peaaegu sama hea, kui allakirjutanu oma filmi TOP 10-sse tõstmine. Igal juhul väärib kurioosum esiletõstmist, isegi juhul, kui Rein Raamat on väärt filmi endast, aga lihtsalt keegi ei võta käsile, sest teine guru Priit Pärn on vastu.

4. «Somnambuul» (2003, Sulev Keedus) - valusalt pikk ja igav vaadata, aga kui kõik on läbi, siis on filmielamus ja hea tunne. Täpselt see, mida filmikriitikud armastavad ja tahaksid, et kogu rahvas samast vaatepunktist filme vaataks, tajumata, et mitte kõigil pole kas sama suurt filmitarbimise või demagoogiapagasit kaasa haarata. Film jääb sama heaks, aga kommunikatsioon filmi ümber lonkab täiega. Kivi filmikriitikute kapsaaeda!

3. «Dialogos» (2009, Ülo Pikkov) - tee nii nagu ise arvad heaks, aga ole siis selle tegemisel ka tõsiselt hea ning mõnusalt lühike. Suurepärane õpetussõna igaühele kaasa. Ülo Pikkovi lühikese animafilmi näol on tegemist «somnambuuliga», aga n-ö 30-kordse filmilühendamisega.

2. «Heinaloom» (2001, Rao Heidmets) - kuigi autor Rao Heidmets on suurepäraste kogemustega filmirežissöör, paistab antud filmist hästi välja, et ta pole kõige parem produtsent, ta ei suuda kuidagi pildis kinni mätsida seda, et välja kukub selline film, mis võib-olla paarisaja aasta pärast on huvitavam kui kõik teised kaasaegsed kokku.

1. «Enamus eesti dokumentaalfilme» - MIDA TEHAKSE JA MITTE KUSAGIL, MITTE KUNAGI EI NÄE. Isegi siis, kui nad on piisavalt head. Õnneks hakkas seda trendi 2000ndate algusest murendama eelkõige Esto TV ja hiljem lõhkuma rahvusringhäälingu eestvedamisel loodud sari «Eesti lood», mis annab Eesti dokumentalistidele konkreetse väljundi ja huvigrupi vaatajateks

Elu läheb paremaks!

MÄNGUFILM

1. «Klass» (2007, Ilmar Raag)
2. «Georgica» (1998, Sulev Keedus)
3. «Mina olin siin» (2008, Rene Vilbre)
4. «Need vanad armastuskirjad» (1992, Mati Põldre)
5. «Meeletu» (2006, Elmo Nüganen)
6. «Taarka» (2008, Ain Mäeots)
7. «Tulivesi» (1994, Hardi Volmer)
8. «Georg» (2007, Peeter Simm)
9. «Minu Leninid» (1997, Hardi Volmer)
10. «Agent Sinikael» (2002, Marko Raat)

DOKUMENTAALFILM

1. «Disko ja tuumasõda» (2009, Jaak Kilmi ja Kiur Aarma)
2. «Palju õnne» (2004, Urmas E. Liiv)
3. «Laulev revolutsioon» (2006, James Tusty and Maureen Castle Tusty)
4. «In Paradisum» (1993, Sulev Keedus)
5. «Mina, Lennart Meri...» (1993, Andres Sööt)
6. «Elav jõud» (2003, Andres Maimik ja Jaak Kilmi)
7. «Welcome to Estonia» / «Vali kord» (2002/2004, Andres Maimik ja Esto TV)
8. «Hunt» (2003, Priit Valkna)
9. «Aja meistrid» (2008, Mait Laas)
10. «Tallinna kilud» (2011, Jaak Kilmi ja Kiur Aarma)

ANIMAFILM

1. «1895» (1995, Priit Pärn ja Janno Põldma)
2. «Kapsapea» (1993, Riho Unt)
3. «Plekkmäe Liidi» (1995, Mati Kütt)
4. «Vennad Karusüdamed» (2005, Riho Unt)
5. «Hotell E» (1992, Priit Pärn)
6. «Põrandaalune» (1997, Mati Kütt)
7. «Maraton» (2006, Kaspar Jancis)
8. «Kaerajaan» (1997, Mikk Rand)
9. «Une instituut» (2006, Mati Kütt)
10. «Dialogos» (2008, Ülo Pikkov)

Tiit Tuumalu
Postimehe filmitoimetaja

TIPP-10

1. «Hotell E» (1992, Priit Pärn) – mitte keegi pole «meie» ja «nende» ajaloolist kohtumist nõnda kaugeleulatuva ettenägelikkusega kujutanud
2. «1895» (1995, Priit Pärn ja Janno Põldma) – tõestab, kuidas filmikunst irvitab meie üle, aga meie laseme sel rõõmuga sündida
3. «Sügisball» (2007, Veiko Õunpuu) – veenab, et Lasnamägi pisaraid ei usu
4. «Jonathan Austraaliast» (2007, Sulev Keedus) – meie enda indiaanlaste lohutu elu meie enda püstitatud reservaatides
5. «In Paradisum» (1993, Sulev Keedus) – naine pihib armastusest inimsööja vastu, taustaks retside argipäev – ilusa ja inetu vastupandamatu kombinatsioon
6. «Peeter» (2001, Jüri Sillart) – siit kaugemale enam minna ei saa! Ma olen sõnatu!
7. «Sprott võtmas päikest» (1992, Mati Kütt) – Mati Kütt keerab kõik pea peale. Miski ei maitse pärast seda enam endiselt – vähemasti ooper ja sprotid õlis mitte
8. «Porgandite öö» (1998, Priit Pärn) – kas vennad Wachowskid viksisid oma «Matrixi» idee maha siit?
9. Lotte-sari (2000/2006/2011, Janno Põldma ja Heiki Ernits) – kahju, et minu lapsepõlves Lottet ei olnud. Pidin kasvama «Oota sa´ga». See on jätnud jälje
10. «Somnambuul» (2003, Sulev Keedus) – annaks jumal, et ei peaks kogema samasugust emotsionaalset seisundit nagu Gottfrid ja Eetla

MÄNGUFILM

1. «Sügisball» (2007, Veiko Õunpuu)
2. «Somnambuul» (2003, Sulev Keedus)
3. «Tühirand» (2006, Veiko Õunpuu)
4. «Georgica» (1998, Sulev Keedus)
5. «Rahu tänav» (1991, Roman Baskin)
6. «Tabamata ime» (2006, Andres Maimik, Jaak Kilmi, Rainer Sarnet, Marko Raat, Marianne
Kõrver ja Arbo Tammiksaar)
7. «Must Peeter» (2008, Priit Pääsuke)
8.-9. «Need vanad armastuskirjad» (1992, Mati Põldre)
«Minu Leninid» (1997, Hardi Volmer)
10.-12. «Kirjad Inglile» (2011, Sulev Keedus)
«Püha Tõnu kiusamine» (2009, Veiko Õunpuu)
«Agent Sinikael» (2002, Marko Raat)
 

DOKUMENTAALFILM

1. «Jonathan Austraaliast» (2007, Sulev Keedus)
2. «In Paradisum» (1993, Sulev Keedus)
3. «Peeter» (2001, Jüri Sillart)
4. «Disko ja tuumasõda» (2009, Jaak Kilmi ja Kiur Aarma)
5. «Autoportree emaga» (2000, Edvard Oja)
6. «Vali kord!» (2004, Andres Maimik ja Esto TV)
7.-8. «Isa, poeg ja püha Toorum» (1997, Mark Soosaar)
«Lend» (1995, Valentin Kuik)
9. «Emumäe Eedi ja Lobi küla Kristjan» (2009, Manfred Vainokivi)
10.-14. «Esteetilistel põhjustel» (1999, Marko Raat)
«Päkapikudisko» (2001, Andres Maimik ja Jaak Kilmi)
«Antsla. Sügis 1993» (1993, Mati Põldre)
«Palju õnne» (2004, Urmas E. Liiv)

ANIMAFILM

1. «Hotell E» (1992, Priit Pärn)
2. «1895» (1995, Priit Pärn ja Janno Põldma)
3. «Sprott võtmas päikest» (1992, Mati Kütt)
4. «Porgandite öö» (1998, Priit Pärn)
5. Lotte-filmid (2000/2006/2011, Janno Põldma ja Heiki Ernits)
6. «Põrandaalune» (1997, Mati Kütt)
7. Kapsapea-triloogia (1993/1997/2000, Riho Unt)
8. «Teekond Nirvaanasse» (2000, Mait Laas)
9. «Elutuba» (1994, Rao Heidmets)
10.-11. «Mont Blanc» (2001, Priit Tender)
«Krokodill» (2009, Kaspar Jancis)