Avaleht

19.02.1922–15.09.2013

Telerežissöör ja mängufilmilavastaja Virve Aruoja (aastast 1978 Aruoja-Hellström) sündis 19. veebruaril 1922 Tartumaal Härjanurme vallas Sadukülas kohaliku algkooli juhataja peres. 1941. aastal lõpetas ta Tartu Õpetajate Seminari, 1946 Riikliku Draamateatri Draamastuudio eriklassi (õppejõududeks Leo Kalmet ja Priit Põldroos, lõputunnistuse saanud 18 noore hulgas olid Heino Mandri, Ferdinand Veike, Valter Luts, Astrid Lepa, Ly Tarmo, Eva Meil ja Leida Levand) ning 1953 Moskvas A. V. Lunatšarski nimelise Riikliku Teatrikunsti Instituudi (GITIS) eesti stuudio. 1984. aastal sai ta Uppsala ülikoolis filoloogiamagistri kraadi.

1942–1945 töötas Aruoja Vanemuises ooperikoori liikme ja näitlejana, 1947–1949 Vanemuise ja 1953–1956 Tallinna Draamateatri näitlejana, 1956–1978 Tallinna Eesti Televisioonis režissööri abi, assistendi ja režissöörina, 1972–1976 režissöörina Tallinnfilmis. Elas 1978–1994 Rootsis.

1967 anti Aruojale Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetus, 2001 Valgetähe V klassi teenetemärk.

Virve Aruoja-Hellström oli üks produktivsemaid mängu- ja dokumentaalfilmide ning telenäidendite lavastajaid Eesti Televisioonis. "Näitleja Joller" (1960, Jüri Järveti stsenaarium Voldemar Panso samanimelise jutustuse järgi, peaosades Panso ja Järvet) oli nii Eesti kui NSV Liidu esimene telemängufilm, "Parkinsoni seadus" (1964/65, Ants Lauteriga) – esimene omamaine teleseriaal. “Näitleja Joller” dubleeriti vene keelde ja film jooksis kogu Nõukogude Liidus.Telefilmi kui nähtust ja selle tulevikupotentsiaali märgati. 1968. aastal kirjutas kirjanik ja stuudio Tallinnfilm toimetaja Lennart Meri oma Sirbis ja Vasaras ilmunud artiklis “Suur üksiklane”: "Telefilmil on suuremaid eeldusi eesti filmikunsti baasiks kujuneda. Ärgem unustagem, et televisiooni struktuuri paindlikkusele ja tema kollektiivi sihipärasele kujundamisele me võlgneme esimese arvestatava eesti mängufilmi, "Näitleja Jolleri" (V. Aruoja)“.

Lisaks arvukatele teleülekannetele, -reportaažidele ja -saadetele tegi Aruoja 25 mängu- ja dokumentaalfilmi ning 32 telelavastust. Enamasti on tema dokumentaalfilmid portreelood kultuuriinimestest. Mitme valmimisajal teravat poleemikat või hukkamõistu pälvinud mängufilmi kaaslavastaja oli Jaan Tooming. Korduvalt kuulus võttegruppi teleoperaatorist vend Vello Aruoja.

Virve Aruoja mängufilmid on "Romantikud" (1962), "Ühe suve akvarellid" (1966, osades Albina Kausi, Aarne Üksküla, Katrin Välbe), "Tädi Rose" (1968, osades Albina Kausi, Silvia Laidla, Aksel Orav), "Kolme katku vahel" (1970, Jaan Krossi romaani ekraniseering, peaosas Georg Ots) ja "Minu naine sai vanaemaks" (1976, Erni Krusteni novelli "Vastsündinu" järgi).

Novaatorliku vormiga lühimängufilm "Lõppematu päev" (1972, koos Jaan Toomingaga) pääses vaevalt hävitamisest ja taastati 1990. aastal. Tallinnfilmis valminud poeetiline lastefilm "Värvilised unenäod" (1975, stsenarist Ivar Kosenkranius) paistab silma ekspressiivse ja maalilise pildikeelega. Aruoja olulisemad portreefilmid on "Mõistus, tahe, töö ja Lauter" (1963), "Albert Üksip" (1963), "Evald Okas" (1964), "Kristjan Raud" (1965), "Aino Talvi" (1971) ja "Teatri vang" (1975, Voldemar Pansost).

Filmograafia ja muu lisainfo: Vaata isikulehte