Avaleht

Veiko Märka

                                                                                                                                                Sirp, 22.juuni 2012

Eesti filmisajandi kümme eredamat luulestseeni

Luulet, sealhulgas ka eesti mängufilmides kõlavat, ei saa mõõta marga- ega süllapuuga. Sestap olen järjestamise kriteeriumiks võtnud luulekatkendite sobivuse filmi, stseeni mõju vaatajale ja kindlasti ka allteksti, sest lihtsalt niisama, sõnailu pärast pole ükski Eesti režissöör näitlejat filmis deklameerima pannud.

Luule ei ole eesti filmides kuigi sage külaline, aga seda mõjuvamad ja meeldejäävamad on nende kahe kultuuriharu kohtumised olnud. Kahjuks on eesti filmidele iseloomulik luuletuste autorsusele osutamata jätmine, mistõttu kasutasin täpsete andmete hankimiseks paljude ekspertide abi. Tänan neid kõiki!

1. „Kevade” (1969, režissöör Arvo Kruusement)

„Mis vaevab sinu südant, mis iial nõuad sa”

Arno Tali (Arno Liiver) aitab Tõnissonil (Ain Lutsepp) lauluraamatust pähe õppida salmi, millest nii raamatus kui filmis edastatakse vaid neli esimest rida. (Edasi läheks muuseas nii: „Kes tuuli, pilvi, taevast, / kõik hästi valitseb, / küll see sind päästab vaevast / ja su eest muretseb.”) Aga loeb selle ka ise ette, kui kontrollitakse, kas ta Tõnissoniga koosolemise kohta ei valeta.

Nii saab „Kevades” luulest tõe, aga ka sõpruse kriteerium. Tähendusväli avardub tundmatuseni, neli banaalset ja küündimatut rida muutuvad millekski hoopis kõrgemaks ja kirkamaks. Sellega stseeni paljutähenduslikkus veel ei piirdu. Salmi päheõppimise ajal mõtleb Tõnisson ju hoopis parunivõsude parve põhjalaskmisest – seega aetakse tagurliku religioonisirmi varjus edumeelset vabadusvõitluse asja.

Teksti algallika „Befiel du deine Wege” autor on Paul Gerhardt (1607–1676); EE LK kodulehel asuv tõlge (algteksti põhjal uuesti tõlkinud Toomas Jeremias Põld) on hilisem kui Tali ja Tõnissoni koolipäevil käibinud variant. Ning kogu tekst pole mitte neli (nagu „Kevades” oli vaja pähe õppida), vaid üksteist salmi pikk. Nii et Tõnisson pääses veel kergelt.

2. „Tuulte pesa” (1979, Olav Neuland)

„Astub samm, raske, raske. Kõlab käsk: laske, laske.”

Vaevalt teaks keegi midagi Vaino Vahingust kui luuletajast, kui filmilindile poleks jõudnud tema kaheksarealine vaimusünnitus metsavendade raskest saatusest, mille autor ise Piiride jõululauas istudes ette kannab.

Ka „Tuulte pesa” luulestseeni üldistus- ja mõjujõule pole midagi ette heita. Siin ulatavad üksteisele käe ning moodustavad lahutamatu kolmnurga poeesia, vihkamine ja surm. „Otsib suu suudlust, suudlust, nutab hing truudust, truudust. Ulub tuul vinge, vinge; tungib kuul hinge, hinge.” Just nii lähebki.

Luuletav metsavend on igatahes sümpaatne, ehkki Õpetaja ja tema kaaslase (Ain Lutsepp) teised teod on üsna eemaletõukavad. Nende laipade jääauku viskamine äratab ikkagi kaastunnet. Film näitab sedagi, et muidu toredad ja intelligentsed mehed on selliseks teinud pidev nälja-, külma- ja surmahirm.

Pinge- ja sisutihedad luuleread jäävadki Õpetaja vaimseks testamendiks. Kokkuvõttes võimas kujund, ühtaegu sotsiaalne ja eksistentsiaalne. Vahing mängib selle ka mõjuvalt välja.

Kontekstis on oluline, et talunik Piir (Rudolf Allabert) ei hooli luuletusest põrmugi. Tema mured on majanduslikku laadi ja väga suured; ükskõik kui kõrge kunst on tema elus kohatu.

3. „Corrida” (1982, Olav Neuland)

„Kesk linnapõlemist ja võigast hädakisa ma taarun tummalt oma teed.”

Filmis jäävad arusaamatuks paljud asjad, mis Teet Kallase samanimelises romaanis ära on seletatud. Ka see, miks Ragne (Rita Raave) need juhuslikult leitud read Osvaldile (Rein Aren) ihualasti ja nii bravuurselt ette kannab.

Salm, mis läheb edasi nii: „ ...et leida mõni sõõmgi lisaks/ kahjutulele mu enda sees”, pärineb romaanist ja on Kallase enda kirjutatud. Romaanis ilmub Osvaldi unenäkku legendaarne poeet Mart Viitar, loeb seda ning Edgar Artur Raasma varjunime all luuletav Osvald „varastab” read endale.

„Corrida” teise luulestseeniga on asi selge. Tarmo (Sulev Luik) kannab ette: „Mu taat on tuletõrjuja, / kuid mina tuletorkija. / Me süütame, me pumpame / ja üksteist üle trumpame.”

Tegu on Hando Runneli luuletuse „Mu taat on tuletõrjuja” esimese salmiga (kogust „Lauluraamat ehk Mõõganeelaja ehk Kurbade kaitseks”). Lisaks kuuleme ridu 9–14. Osvaldile lõbus luuletus meeldib, ta naerab tükk aega, ehkki muidu Tarmot ei salli.

„Corrida” läheneb poeesiale ka süvitsi. Tarmo teeb Osvaldile etteheite: viiekümnendatel kirjutanud too lihtsameelseid hümne tööle, kuuekümnendatel õhulisi vabavärsse, seitsmekümnendatel haikusid, „nüüd aga matkite lihtsalt Juhan Viidingut”. Romaanis seda kohta pole. Kallas arvab täna, et see lause võis raamatu toimetamisel välja jääda ja stsenaariumisse taas tagasi tulla. Tunduvat igatahes tema moodi. 4. „Juunikuu päevad” (1957, Viktor Nevežin, Kaljo Kiisk)

„Laman selili ja olen enda meelest reheahi.”

Boby (Voldemar Panso), kes esindab mandunud reaktsioonilist noorsugu („Kuldse nooruse ordu kavalerid”) 1940. aasta „revolutsiooni” eelõhtul, viskab end diivanile pikali ning tsiteerib Bernard Kangro „Ajatu mälestuse” (kogust „Reheahi”, 1939) esimest ja kolmandat rida.

Kontekst on võimas. Vaene Kangro pannakse sümboliseerima kogu kodanliku ühiskonna ideelagedust, tühisust ja kokkuvarisemist. Samal ajal kui progressiivne noorsugu väljas entusiastlikult nõukogude võimu kehtestab, tantsivad „kavalerid” lääneliku svingmuusika saatel, nende vaimne liider aga näitab end elust irdunud narrina. Tema väide „Minu määratumas keres lõõmab, hõõgub tulekahi” on filmis näidatavaga ju rängas vastuolus.

Samas mõjub Boby etlemine üsna armsalt. Hukkamõistu see omaaegses vaatajas vaevalt tekitas, pigem äratas Rootsi põgenemise tõttu aastakümneteks maha vaikitud Kangro meenutamine luuleteadlikus publikus äratundmisrõõmu.

Kuidas ja miks just reheahjuga samastumine kodanluse mandumise võrdkujuks sai, jääb stsenarist Georg Ormi (või Panso enda) südametunnistusele. Orm on kirjamees, kellest vähe räägitud. Lisaks üleliidulisel konkursil kolmanda koha võitnud „Juunikuu päevade” stsenaariumile pärinevad temalt aastal 1954 ja 1956 (Stalinlikus) Nooruses ilmunud ulmejutustused „Päikesetehas” ning „Teerajajad”, mis teevad tehase Volta peakonstruktorist selle žanri pioneeri Eestis. 5. „Mehed ei nuta” (1968, Sulev Nõmmik)

„Ma olen äestatud põld. Sa oled kaer, mis jäi külvamata.”

Kuuekümnendail vaieldi luule ümber tunduvalt rohkem kui seda produtseeriti. Enamjaolt oli tegu noorte mõnitamisega, mis ulatus nende süüdistamiseni nii absoluutses idiootsuses, mida maailma ajaloos varem ega hiljem pole ette tulnud (Evald Jalak, „Kolm konteinerit novaatorlust”).

Selles kontekstis on „Mehed ei nuta” väga heatahtlik. Oma kallimale (Marika Merilo) korduvalt luulet lugev Priidik (Priit Peramets) on märksa arukam ja soliidsem üksikule saarele sattunud hüpohondrike ja muidu veidrike salgast. Filmist jääb mulje, et tekstid on poisi enda kirjutatud. Tegelikult pärinevad need Aleksander Suumani kogudest „Oh seda inimest” (1963) ja „Krähmukirjad” (1966) – ilma et seda filmis mainitaks.

Aare Pilv kirjutab sel teemal Loomingus (2002, nr 4, „Muutlik püsivus; Aleksander Suumani luulest”): „Filmi kontekstis on need luuletused naljakad, igal juhul olen mina neid tajunud kui mingeid heasüdamlikult tobedaid tekste, mille ettelugemise intonatsiooni kohmakas hingestatus sobib filmi üldise meeleoluga. Kuigi tegelikult on too armunutepaar filmi põhitegelastele vastandiks, nendes endis pole ju midagi naljakat ega naeruväärset, pigem naiivselt helget ja puhast.”

Tuleb küsida: miks just Suuman? (Kahe kogu kaasamine ei saa olla juhus.) Lihtne, naiivne, südamlik – sobib hästi filmikeelega. („Mõned soovid on nii suured, et ei saa uskuda nende täitumist.”) Samas universaalne – näiteks Enn Vetemaa („Mehed ei nuta” kaasstsenarist) selleaegne samuti lihtne ja siiras luule oli liiga isikupärane, jätnuks Priidikust hoopis iseteadlikuma ja originaalsema mulje.

Siiski ei ole luulestseenid „Mehed ei nuta” süžees olulised. Sama hästi võiks Priidik oma tüdrukule telefoniraamatut ette lugeda. Tegu on lihtsalt lüüriliste vaheklippidega, et järgnev koomika seda elavamalt mõjuks. Omaette pildijadana oleks see süžeeliin tühi, „ei oleks lõppu, ei oleks algust”. 6. „Näitleja Joller” (1960, Virve Aruoja)

„Muuta meie elu surnud aiaks, meid orjadeks – ei, iialgi ei saa!“

Progressiivne töölisnoor Sirje (Ester Pajusoo), kes pühapäeval alles esmakordselt valima läheb, loeb keskea kriisi põdevale teatrikorüfeele Toomas Jollerile (Voldemar Panso) ette Juhan Smuuli luuletuse „Et õunapuud õitseksid”. Õieti kuuleme filmis vaid selle lõppu, kuid tegu on ka üsna pika ja deklaratiivse tekstiga – 14 salmi. Joller paljastab oma elust irdumise sellega, et tunnistab: ta pole seda luuletust kuulnudki („Kust sa selle luuletuse võtsid?”). Samas ütleb kuldse lause eesti filmiluule paradigmas: „Kui te vilistava s-iga sõja vastu võitlete, ei võeta teid tõsiselt.” See argument kehtib ju igasuguste oraalsete poolt ja vastu võitlemiste kohta.

Tegelikult ei sobinud 1950. aastal kirjutatud ja luulekogulegi pealkirja andnud luuletus kümme aastat hiljem enam progressi võrdkujuks. Näiteks salm „Wall Street – ta ihaldab, et tules kõrbeks / me ääretu ja kaunis kodumaa, / et maailm muutuks haudadeks ja kõrbeks, / kus õunapuud ei hakka õitsema!” oli pärast Hruštšovi USA-visiiti pehmelt öeldes ebakohane.

Kokkuvõttes on luulestseen filmis üks südamlikumaid ning annab ilmekalt edasi Jolleri ambivalentset olemust – egoismi ja teatriarmastuse vahel kõikumist. Luuletust kuulab ta pealiskaudselt, pöörates tähelepanu vaid formaalsele küljele (s-ile). Samas tähendab tema hinnang „Aga muidu – tubli tüdruk!” Sirje jaoks ju suurt õnne.

Kummaline, et selleski filmis ei viidata autori nimele. 7. „Valge laev” (1971, Kalju Komissarov)

„Meie ingliks ei saa, kuri saatus meid kihutab teel.”

Filmi alguses piinab ideoloogiliselt valele teele sattunud noortekamp surnuks oma liikme Ennu (Kalju Komissarov). Kamba liider Juhan (Enn Kraam) tsiteerib kinniseotud Ennu päevikust luuletust, mis filmis omistatakse Juhanile, kuid tegelikult on Uku Masingu „Tontide eest taganejate sõdurite laulu” ähmane jäljendus.

„Läbi tule ja suitsu me silmis on valge laev”, kuuleme filmis. Masingul on sellest müütilisest sõiduvahendist juttu kahes reas: „valget ootame vahelgi laeva” ja „selg valgele laevale mast”. Ülejäänud metamorfoosidest on tabatav, et luuletuse mugandamisel venekeelse stsenaariumi jaoks ning selle omakorda eestikeelseks tõlkimise järel sai fraasist „pillid auke on kulunud täis” hoopis „fanfaarid on mõlkis me käes”.

Õigupoolest loeb Juhan luuletust vaheldumisi Ennuga, kuid see ei seo neid enam sõpradeks. Päevik põletatakse ära. Lõpuks läheb Juhan hulluks.

Stseenil on primitiivne ja näpuga näitav ideoloogiline moraal: tondid, kelle eest tuleb taganeda, pole mitte nõukogude kord, vaid emigrantlikud organisatsioonid, kes valetavad ja varastavad su tüdruku. Aga ei saa maha salata, et luule on „Valges laevas” olulisel kohal. 8. „Jan Uuspõld läheb Tartusse” (2007, Andres Maimik, Rain Tolk)

„Peeter... eeter... termomeeter.”

Sellise sisuga lauakõne peab Jan Uuspõld peielistele tüüpilises eesti maakohas. Tundub, nagu näeksime kaamera ees inspiratsiooni ja luuletuse sündi. Tegelikult pole see minimalistlik lüüriline eksperiment originaalne, algimpulss pärineb Jaak Johansoni laulust „Eeter” (plaadil „Päevakera”, vennad Johansonid, 2000), mille refrään on: „Eeter, Peeter, eeter, Peeter ...”.

Lavastaja Andres Maimiku sõnul pakkus Uuspõld selle teksti ise improvisatsiooni korras välja.

Nagu siin toodud näidetes reegliks, on luule lugemise hetk ise lühike, selle kontseptuaalne tähendus aga laiaulatuslik: Janist saab pärast etlemist omainimene, külarahva, eriti naiste lemmik. Talle usaldatakse koguni ratsahobune.

Filmis esineb teinegi luulerida: noor, kuid hasartne roolikeeraja (Ott Sepp) deklameerib Janile: „Ines, Ines, munni imes”.

Kui sellele lisada luuleread filmidest „Sügisball” ja „Mina olin siin” – vastavalt „Siga nikkus kurge, kure kael oli sirge” ja „Rass, Rass, pederast” –, võib järeldada, et XXI sajandi eesti filmikunstis esineb luule peamiselt primitiivsel ja ropul moel. Miks selline jäme asi juhtunud, vajab eraldi analüüsi. 9. „Keskpäevane praam” (1967, Kaljo Kiisk)

„Aknast sisse vaatab lõbus päiksekiir.”

Produktiivne laps-luuletalent Tiiu (Lea Unt) kannab oma invaliidist onule (Uno Loit) ette mitmeid lühiluuletusi, nii enda tehtud kui pealtkuulduid. („Ma tean sada salmi.”) Näiliselt näeme koguni ühe luuletuse sündi: „Avan silmad. Aknast sisse vaatab lõbus päiksekiir. Päiksekiir – päiksehiir. Päiksehiir – päikserott. Päikserott – kommikott.”

Tegu on kuuekümnendail aastail väga moes olnud assotsiatiivse meetodi briljantse näitega ning Tiiu võib uhkusega kuulutada: „Kuulsid, onu, ma tegin ise salmi valmis!”

Kuna luuletus leidub ka raamatuna avaldatud stsenaariumis, võib selle omistada Juhan Smuulile.

Teine riimitud tekst filmis – „Minu lahutatud naine tuli jälle tagasi, sest ta oli unustanud valehambad kummuti” – avab aga traagika, mille ema hoolimatus ja amoraalsus lapse pisikesse ellu on toonud. Kuuekümnendate eesti kultuuris valitsenud lausmoraliseerimisse sobib Tiiu kuju väga hästi, tuues esile tema tühise ja õela iseloomuga ema tõelise palge sama hästi kui viimase kuulus lause „Persses on sul traumad!”. 10. „Minu naine sai vanaemaks” (1976, Virve Aruoja)

„Et nõnda palju õrnust on armusilmades, et nõnda palju soojust on noores südames.”

Kvantitatiivselt on tegu luulerohkeima eesti mängufilmiga. Peategelane on diletandist värsisepp, kelle hanesulega diivanil lamasklemine ja „luuleliste” pooside võtmine tuletavad kohe meelde Saalomon Vesipruuli. Aga luulehimu tuleb Mehele (Aarne Üksküla) alailma peale ka metsas või tänaval kõndides.

Paraku on film (vähemalt ETVs näidatud versioon) venekeelne, luuletused samuti, ning see, mis nende mõttest ja tasemest reaaluses tõlkes järele jääb, võrdub musta auguga. Isegi riimidest on vaid õhk järel. Nii on täiesti rütmilisest „Trubit, trubit vesennii rok/ idjot na vstretšu mne buldog” eesti keeles saanud täiesti amorfne: „Puhub sarve kevade saatus. Vastu tuleb buldog”.

Siiski on stseen, kus perekonnapea pärast üllaid vaimupiinu abikaasale (Ita Ever) ja skeptilisele väimehele (Lembit Ulfsak) oma õõnsa ja pika soperdise „Kevadine” ette loeb ning naine seejärel kohkunult kööki vaatama jookseb, ega toit vahepeal põhja pole kõrbenud, üks sisukamaid meie filmiluule diskursuses.

Paraku leidub „Minu naises ...” ka kõige jõhkram venestamisstseen Nõukogude Eesti filmikunstis – seda jälle luule abil. Nimelt loeb kahe neiu ja kahe noormehega lõbusõidule asunud Mees ette katkendi luuletusest ja ütleb uhkelt autori nime: „Kas tunnete? Juhan Liiv!” (Tegu on „Laulikutele” neljanda salmiga – sedakorda originaalitruult). Vastuseks tsiteerib moodne noormees (Lembit Peterson) veel uhkemalt Andrei Voznessenskit. („Aatomiamatsooni ingel, põselohud kui mürsulehtrid, mootorratas pea kohal, vingub elektrisaag” – seegi on toortõlge.) Selle nime peale noogutavad neiud tunnustavalt pead ning Mees vaikib häbistatult. Nii näidatakse, kuidas vene autorist on saanud eesti noorte uus iidol ning rahvuslik omapära määratud kadumisele.

*

Kümne filmiga luulediskursus eesti filmiloos muidugi ei piirdu. Metraažilt pikim lõik leidub tõenäoliselt hoopis Vladimir Karasjovi „Lindpriides”, kus poeet Vidrik (Aarne Üksküla) loeb avalikul esinemisel klaverile toetudes ette oma masendavalt pika joru. Kõlavate fraaside taha hullunud naermisest ja naise piimvalgetest rindadest püüab ta peita oma tühist intelligendikeseolemust, mis teravalt vastandub teoinimestest revolutsionääridele. See ei õnnestu tal hetkekski.

Paraku puudub sellel igavavõitu, väljavenitatud ja segase vaimuga filmil läbiv kompaktne idee (kui selleks mitte pidada Eesti sadistliku politsei kujutamist). Seetõttu ei saa ühtegi „Lindpriide” stseeni analüüsida või mõne teisega võrrelda. Ükski neist ei vii mitte mingi tulemuseni. Nii võinuks seegi tüütult pikk etlemine kas ära jääda või viis korda lühem olla – sisulist vahet pole.

Ülinapp, kuid eelmisest tunduvalt võimsama alltekstiga luulekild leidub Peeter Simmi „Tants aurukatla ümber” viiendas tantsus. Kolhoosnike käsutajast kindlustusagendiks degradeeritud Eesneri Eedi (Arvo Kukumägi) alustab oma reklaamkõnet Gustav Suitsu „Elu tule” avareaga. „Elu tuli helgib nagu sinitaeva päikene, ütleb luuletaja,” ütleb Eedi.

Suits oli pagulaskirjanik, kes vahepeal täiesti maha vaikitud (või häbimärgistatud), kuid aastaks 1957 (millal pildi tegevus aset leiab) taas aktsepteeritud. Nii on leitud tabav ja paljuütlev märk „sula” algusest. Lisaks väljendab poeesiavahendite rakendamine põhimõtteliselt endise agara stalinisti „totaalset muutumist”.

Luuleilm ja eesti film on teineteisele käe ulatanud ka konkreetse värsi ettelugemisest üldisemas kontekstis. Juba esimeses sõjajärgses mängufilmis, Herbert Rappaporti „Elu tsitadellis” teatab puusepp Kiinasti väike tütar uhkusega, et loeb miitingul luuletust, pälvides seeläbi üldise heakskiidu. Luuletus jääb kahjuks lugemata, enne plahvatab pomm. Vapustatud professor Miilas (Hugo Laur) saab üksnes lapse surnukeha kanda.

Filmis on oluline roll ka „vaikiva oleku” ajal loomingule käega löönud kirjanikul Ants Lillakul (Eduard Tinn), kes pateetiliselt kuulutab, et asus taas värsse kirjutama. Omast kohast on tema vaimustus usutav, luuletamine igal tasemel oli Eesti NSV võimude silmis ju kõige kiiduväärsem tegevus.

Otsapidi mahub luulediskursusse ka Rasmus Merivoo „Tulnukas ehk Valdise pääsemine”, mille lõpus kõlavas DJ Rassi ja MC Mölderi muusikapalas võetakse läbi terve plejaad eesti luuletajaid Marie Underist kuni Jaan Krossini, kes kõik on väidetavalt oblikate vahel seksuaalakte sooritanud.