Avaleht

1937–1987

Näitleja ja lavastaja Madis Ojamaa sündis 30. märtsil 1937 Tallinnas kirjastustöötajate perekonnas. Pärast Tallinna kultuurhariduskooli jätkas ta 1957–1961 õpinguid Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedris Voldemar Panso õpilasena. Legendaarses I lennus tudeeris ta koos Tõnu Aava, Mati Klooreni, Mikk Mikiveir, Rein Olmaru, Ines Aru, Maila Rästase, Jaan Sauli, Aarne Üksküla ja teistega. Lavakooli diplomilavastuses (Leo Kalmeti juhtimisel lavaküpseks saanud Juhan Sütiste "Lembitu") oli Ojamaal Ihameele kõrvalroll, Voldemar Panso dramatiseeringus „Inimene ja jumal“ (1962, A. H. Tammsaare "Tõe ja õiguse" II osa järgi) oli ta õpilane Lible. 1968 lõpetas Madis Ojamaa Moskvas A. V. Lunatšarski nimelise Riikliku Teatrikunsti Instituudi (GITIS) diplomeeritud lavastajana.

1961–1963 töötas ta inspitsiendina TRA Draamateatris, 1969–1970 ja 1974–1975 lavastajana Lydia Koidula nimelises Pärnu Draamateatris Endla ning 1971–1973 Tallinnfilmi ja 1976. aastast Eesti Reklaamfilmi režissöörina.

Ojamaa filmilooming jäi võrdlemisi napiks: kõigest üks kontsertfilm ("Uksed", 1969) ja üks mängufilm ("Verekivi", 1972). Madis Ojamaa suri 19. augustil 1987 Tallinnas.

Madis Ojamaa isapoolne vanaisa August Bachfeld oli kaupmees, metsaostja ja palgiparvetaja Kehra jõel. Emapoolne vanaisa Taavet Mutsu (1880–1947) osales Vanemuises näitemängudes. 20. sajandi alguses tuli ta Tallinna ja võttis toetajana osa Draamateatri loomisest, seejärel asutas teatrikirjastuse ja teatritarvete kaupluse Vene tänavas.

Madise teleajakirjanikust vanem vend Peedu Ojamaa (s 1933) töötas kümmekond aastat Tallinnfilmis, tehes kinoringvaateid "Nõukogude Eesti". 1967. aastal asutas ta meelelahutussaateid ja reklaame tootva Eesti Reklaamfilmi.

Ines Aru Madis Ojamaast (katke intervjuust):

"Paljud mäletavad teid ennekõike Elisabeth Jõhvina, samas sageli aru saamata, milles tema fenomen seisnes – ta polnud alati isegi naljakas.

Mul oli koolivend Madis Ojamaa, särava peaga poiss, aga ta jooksis Panso juures loominguliselt kinni ja läks siis õppima Moskva teatrikooli GITISesse lavastajaks, lõpetas selle ja tuli Eestisse tagasi ning tema vend Peedu Ojamaa pani ta "Reklaamiklubis" reklaame tegema.

Teha nõukaajal reklaami sellele, millele reklaami ei olnud vaja teha, kuna kaupa ei olnud – selle absurdi kasutaski Madis ära, kuna ta oli väga hea sõnaseadja. Tema tekstid olid väga erudeeritult ja osavalt koostatud.

Nii mõnedki küsisid, et mis see nüüd on. Näiteks Eino Baskin ütles, et temale absoluutselt ei meeldinud. Baskinile meeldisid ehedad naljad, kuhu on lausa sisse kirjutatud, et on naljakas. Ojamaal olid tekstid ümberpöördult ja peenemalt tehtud. See, mida kõik eitasime, oli temal jaatus, ja vastupidi: jaatus oli temal eitus. Kui mingid totrad otsused vastu võeti, siis Jõhvi kiitis, et nii hakkamegi tegema."

[Priit Pulleritsu intervjuust "Ines Aru, hingeelu urgitseja paanika instituudist", Postimees: Arter, 27.06.2009]

Filmograafia

1977 Vineeri- ja mööblivabriku 100. aastapäev (reklaam), Eesti Reklaamfilm, režissöör

1974 Konteinerveod I–II (reklaam), Eesti Reklaamfilm, režissöör

1972 Verekivi (mängufilm), Tallinnfilm, režissöör, stsenarist (+ Lembit Remmelgas)

1969 Uksed/ Двери (muusikafilm, kontsertfilm), Tallinnfilm [NSVL Kesktelevisiooni tellimus], režissöör, stsenarist (+ Lembit Remmelgas, Ivalo Randalu)

1968 Libahunt (mängufilm), Tallinnfilm; II režissöör (+ Heino Torga); režissöör Leida Laius

1960 Vihmas ja päikeses (mängufilm), Tallinna Kinostuudio, näitleja; režissöör Herbert Rappaport

Teatrilavastused

1975 Bertolt Brecht/ Kurt Weill "Kolmekrossiooper" (Pärnu Draamateater, esietendus 26.04.1975)

1974 August Kitzberg "Kosjasõit" (Pärnu Draamateater, esietendus 27.04.1974)

1970 Lydia Koidula "Kosjaviinad ehk Kuidas Tapiku pere laulupidule sai" (Pärnu Draamateater, esietendus 27.03.1970)

1970 Jevgeni Švarts "Nõiutud vennad" (Pärnu Draamateater, esietendus 06.02.1970)

1968 Jean Anouilh "Varaste ball" (Rakvere Teater, esietendus 14.01.1968)

1966 "Viguritega võlukepike" (nääriprogramm lastele Noorsooteatris, esietendus 29.12.1966; kaaslavastaja Mikk Mikiver)

Valikbibliograafia

Artiklid

Kreem, J. (2011). Johann von Üxkülli juhtum [pisut mängufilmi "Verekivi" taustast]. Sirp, 19. aug.

Näripea, E. (2005). Sotsrealistlik keskaeg. Tallinna vanalinn ENSV mängufilmis 1969-1972. Kogumik: Kohanevad tekstid, Tartu, lk 303-322.

Näripea, E. (2004). Medieval socialist realism: Representations of Tallinn Old Town in Soviet Estonian Feature Films, 1969-1972. Kogumik: Koht ja paik = Place and location: studies in environmental aesthetics and semiotics IV, Tallinn, lk 121-144.

Tobro, V. (1973). "Verekivi". Rahva Hääl, 10. märts.

Kivilo, V. (1970). Kuhu need uksed viivad? [filmist "Uksed"]. Sirp ja Vasar, 29. mai.