Otsingutulemused

Aeglane ja atmosfääriline film, kus reaalsuse ja fiktsiooni vahel on õhuke piir. Rihhard Iheri reaalsus on antud edasi tema sisemaailma peegeldavate tekstide kaudu. Dokumentaalkaadrid segunevad lavastatud kaadritega ning kogemuslikku teekonda saadavad Rihhard Iheri mõtted.

1940. aastate algul oli Tartu ülikooli filosoofiatudeng Erna õnnelikus abielus väikese tütre ema. 27-aastase naise perekond küüditati koos tuhandete eestlastega Siberisse ühel 1941. aasta juuniööl. Tema mees saadeti vangilaagrisse, Erna koos tütrega lähetati Siberi asustamata aladele. Ajaloolise mängufilmi aluseks on Erna päevikumärkmed, aga ka küüditamisest rääkivad kirjad, mälestused, arhiivimaterjalid, joonistused, fotod ja intervjuud. Erna jaoks peatus aeg sel hetkel, kui ta oma kodust vägivaldselt ära viidi. Aja peatumisest lähtub ka filmi audiovisuaalne lahendus (tableau vivant): kaadris on inimesed tardunud, kolmemõõtmelises pildis liigub vaid kaamera.

Kunagiste Eesti naiskodukaitsjate ja Soome lottade meenutused, mida ilmestavad haruldased arhiivimaterjalid, kaardistavad väikese inimese ja riigi haavatavust suurte totalitaarsete riikide poliitilises mängus. Kroonikakaadrid ilmestavad totalitarismi tõusu 1930ndate Euroopas, demokraatia allakäiku ja massipsühhoosile alistumist. Vanad naised on kogenud raskeid aegu, kuid oma sooja ja inimliku olemisega annavad nad vaatajale lootusetunde, et hea võidab kurja. Nende inimlikkuse valguses tõuseb esile inimkonna pimedam pool, see, mis tuleb esile poliitilises vägivallas, kus inimesed sunnitakse vaikima, endasse tõmbuma ja unustama.

Eluloofilm 20. sajandi suurkujust Ants Eskolast (kuni 1935 Gerhardt Esperk), ajaloolainetel räsitud ja olemisvalikutes vastu pidanud Eesti näitlejast. Ahiivifotode ja filmikaadrite, Eskola mälestuste ja kaasaegsete meenutuste toel rullub lahti värvikas elukaar: sünnist esimese eluõitsenguni, joonistuskoolist teatrisse ja estraadilauljaks, reetmiseni ja vangistuseni Siberis, lavalaudadele naasmimisest ja taas oma rahva kunstnikuks saamiseni, lastest lastelasteni, Venemaast ja Ameerikast. Eskola särava teatriloomingu varjust tõuseb esile ka andekas kunstnik ja harrastusoperaator. Eestlased valisid 20. sajandi saja suurkuju hulka näitleja, kelle eluteed kujundas hamletlik valik: olla või mitte olla.

Ekraanil on monumendid ja kunstimälestised, mille saatus on olnud lähedalt seotud Eesti Vabariigi ajalooga. Sõna saavad eesti skulptorid, endised meelsusvangid, ühiskonna- ja kunstiteadlased. Miks me vajame oma monumente? Kuidas on suhtutud monumentidesse ja kunstimälestistesse Eestis ajaloo tõmbetuultes? Mälestusmärgid võivad olla ideoloogia ohvrid. Ainuüksi 20. sajandil on Eesti üle elanud mitu riigivõimu, mis ajaloo areenilt lahkudes on võtnud kaasa ka oma monumendid. Ajal, mil stabiilse arenguga riikides on suhtutud monumentidesse kui kunsti- ja ajaloomälestistesse, on paljude sõjamälestiste saatus Ida-Euroopas muutunud aktuaalseks.

Dokumentaalfilm uurib kunagises idablokis ja ka Eestis leviva nõukanostalgia põhjusi. Optimistlikke filmikaadreid elust Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis kommenteerivad kunagised vabadusvõitlejad Lagle Parek, Tiit Madisson ja Tunne Kelam, analüüsides kriitiliselt nii tollaseid kui praeguseid ideoloogilisi klišeesid.

Dokumentaalkaadrid, fotod ja erinevaist arhiividest pärinevad salastatud toimikud aitavad taasluua sündmusi J. V. Jannseni eestvedmisel korraldatud I ülemaalisel laulupeol 1869. aastal, nõukogulikust ideoloogiast survestatud XII laulupeol 1947. aastal ja sajandipikkuse laulupeotraditsiooni tähistamiseks peetud XVII juubelilaulupeol ning sellest valminud Jüri Müüri dokumentaalfilmi sündi, selle toonast tsenseerimist ja taastamist ligi nelikümmend aastat hiljem.

NSV Liidu rahvasaadikute kongress võttis just aastatel 1989-91 vastu otsused, mis võimaldasid Balti riikidel eralduda neid okupeerinud Nõukogude Liidust. Eesti poliitikute tippsaavutuseks Kremlis oli Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide avalikustamine ja õigustühiseks kuulutamine. Eesti saadikute ideede levitamine Moskva rahvaesindajate seas, tihe koostöö Boriss Jeltsini ja Venemaa demokraatidega muutsidki võimalikuks kommunistliku impeeriumi rahumeelse lagunemise. Film püüab korrigeerida rahvusvaheliselt üsna laialt levinud väärkujutlust, et Balti riikide taasiseseisvumine oli mingi ime või lihtsalt õnnelike asjaolude kokkulangemise tulemus.

Eesti suurim sümfoonik, helilooja Eduard Tubin (1905-1982) emigreerus sügisel 1944 Rootsi. Kodumaal tunnustatud helilooja on äkki tundmatu helilooja, kes kirjutab sunnitud vaikelus muusikat ja muutub isemoodi sümboliks oma väikesele rahvale. Ta on üksi iseenda ja oma loominguga. Uus kodumaa Rootsi ei tunne tema loomingu vastu huvi. Väliseestlased ei suuda heliloojale andestada külaskäike Nõukogude Eestisse, kus kõlab tema looming, ka paguluses valminud sümfooniad, ooperid. Traagika kõige kaotatu üle valab Tubin oma sümfooniatesse. Äng ja igatsus on igas helis, värvis ja ajahetkes. Sõna saavad helilooja kaasaaegsed: Neeme Järvi, Käbi Laretei, Veljo Tormis, Asta Lepik, poeg Eino Tubin. Meenutused, ajastu hõngu edasi andvad ...

Kirjanik Jaan Kross kõnnib minevikuradadel ja meenutab oma elu: lapsepõlve Tallinna Kalamajas, koolielu Westholmi gümnaasiumis, õpinguid Tartu Ülikoolis, sõda ja vangla-aastaid Siberis. Läbielatu ja kogetu on Krossi sõnul „elustuudium“, mis sillutas tema kirjanikuks kujunemise teed ja mille algust tähistab luulekogu „Söerikastaja“ ilmumine aastal 1958. Kirjaniku silm märkab seda, mida teised ei näe. Tema mälu taasloob selle, mille paljud meeleldi unustaksid. Tema meenutused on õpetus inimpalge säilitamisest, aegade sidemetest ja eestlase kohanemisvõimest. Film põhineb sündmustel, millest Jaan Kross kirjutab oma mälestusteraamatus „Kallid kaasteelised“.