Otsingutulemused

Kristjan Svirgsden ja Edvard Oja vanad kinoklassikud, tänaseks unustusse vajunud rivaalid on läbi elu teineteteise filmiteol pilku peal hoidnud. Loomulikult ei ole see pilk poolehoidev. Kriitika kolleegi suunas on mehi toitnud ja elus hoidnud. Elus hoidnud ei ole nende puhul suusoojaks öeldud. Tänaseks on meeste tervised läbi. Kaks invaliidi kelle järel Liiva-Annus keelt limpsab, ei ole unustanud teineteise olemasolu ja jälgivad kiivalt vingamehe saatust. Paraku uudiseid ei tule enam ammu. Ja mis uudist saakski elust kõrvale tõmbunud inimeselt tulla. Kui siis ainult surmakuulutus lehes. Konkurendi lahkumine oleks teretulnud, piinlik on esimesena minna, see oleks allaandmine. Sellist kuulutust paraku pole leheveergu ...

Noor filmitegija Erik Kiviselg kutsus vabariigi tuntud filmikriitikud arvustama tema uut lühifilmi. Halva üllatusena tegid kriitikud seda hoopis maha, mistõttu otsustas ta luua uue lühifilmi tuginedes kriitikute nõule ja mõtetele - kuidas teha ülimalt kaasahaaravat lühifilmi. Koos oma sõprade ja noorte filmitegijatega kirjutavad ja produtseerivad nad uue lühifilmi. Nad näitavad seda samadele kriitikutele lootes, et seekord film ka neile meeldiks.

Kas linna planeeritakse autodele või inimestele? See küsimus kerkib aina teravamalt. Sõnades luuakse küll helget tulevikku, kuid teod ja investeeringud räägivad tihti vastupidisest. Maria Uppini dokumentaalfilm uurib, kui keeruline on ellu viia suuremat visiooni, mis nüüdisajastaks linnaruumi Eestis. Vastandliku loojapaari loo kaudu näeme laiemalt võitlust ja muret elukeskkonna ja selle kvaliteedi pärast.

Film räägib tugevast, kõigega hakkama saavast eesti naisest, kes on oma elus kogenud nii traditsioonilist pereelu kui ka väga palju muud. Saades kahekümendates eluaastates rahvusvaheliselt edukaks, kuid jäädes seal juures ometigi laiemale kodupublikule skandaalseks “ilgeks naisetrahvaks”, on tegelikult alati tegemist olnud kahe lapse emaga, abielunaisega Inglismaal, Goldsmithi ülikooli õppejõu, EKA professori, LGBT kogukonna liikme ja ühiskonnas nõrgemal positsioonil olevate inimeste eest võitlejaga, kes selle kõige juures tegeleb ka kunstnikukarjääriga.

Filmi peategelaseks on kirjanik Mehis Heinsaar, looja, kel meeldib rännata oma sisemises psühhogeograafias. Kirjanikku ümbritseb ebatavaline ja tähendusrikas loodus, ta oskab veel kõnelda loomade ja lindude keelt ning näha silmale nähtamatut. Kirjanik püüdleb läbi metsiku tihniku avarate luhtade poole, selliseid mitmepäevaseid matkasid nimetab ta ise vaese mehe palverännakuteks. Rändaja teel leiab aset seitse kohtumist, mis avavad vaatajale Mehis Heinsaare maagilist siseilma.

2017. aastal kuulutab Kinoteater välja töökonkursi, et leida inimest, kes poleks teatris käinud ning vaataks ära kõik 2018. aastal loodud teatrilavastused. 450 kandidaadi seast leitakse 21-aastane Alissija-Elisabet, rätsepaharidusega Valga tüdruk venekeelsest perekonnast. Noor inimene, kes ei tea midagi Eesti teatrist ega tunne ühtegi eesti näitlejat. Noor inimene, kes enne eksperimenti kaalus, kas minna tööle Maximasse või Euroopasse vabatahtlikuks. See on inspireeriv lugu iseseisvumisest, oma koha otsimisest ja sellest, et vahel piisab ainult väikesest juhusest, et veerema läheks lumepall, mis muudab kogu elu.

Ilmalikus kultuuris kipub surm olema tabuteema ja sellest rääkimist välditakse. Olenemata, et surm on üks elu osa, on inimestel tekkinud sellega seoses liigsed hirmud. Ameerikast Eestisse kolinud kultuuriloolane ja antropoloog Paul Firnhaber arvab, et üheks põhjuseks võib olla teadmatus - me ei tea lõpuni, mis surm on. Erinevate maade matmisrituaalne ja surmakultuuri uurinud teadlane arutleb oma Viljandi kodugaleriis surmahirmu üle ning valgustab meid, millest on surma kujutamine kujutavas kunstis välja kasvanud, milline on inimkonna pärand ühiskonnale üldisemalt ning mis teda köidab väikeses Viljandis, kuhu ta on tulnud oma vanaduspõlve veetma.

Film jälgib Euroopa Eestlaste Koori teekonda 2019. aasta juulis toimuvale XXVII Üldlaulupeole läbi kahe inspireeriva peategelase silmade. Bonnis toimuvas koorilaagris on dirigent Elo Tammsalu-Schmitz silmitsi raske ülesandega - uus repertuaar tuleb selgeks teha koorile, mis kohtub ainult paar korda aastas ja kus käivad koos väga erineva laulmisoskusega inimesed. Kooris laulab ka Elo abikaasa - sakslane Hartmut Schmitz, kes on armastuse pärast ära õppinud eesti keele ja kelle suureks sooviks on minna laulupeole. Nende ponnistused jätkuvad nende kodus Aachenis. Hartmut peab palju vaeva nägema, et laule ära õppida ja Elo töö ei lõpe ka siis kui ta kodus on. Kas see ...

Leonhard Lapin on Eesti moodsa kunsti klassik, kuid samas ka enfant terrible, keda saadavad pidevalt skandaalid, pikantsed legendid ja kadedate nurin. Lapin astub eneskindlalt keskpärasuse konnasilmale, ise olukorda täiel rinnal nautides. Muusade poolt armastatud kunstnik ei häbene oma salasuhteid. Neid jätkub Lapinil ka nüüd, mil 70 juubel seljataga. Uus eesti film avab uksed kaduva boheemluse maailma, kus poliitkorrektsuse asemel vohab mahlakas sõnavara.

Häbelik noormees Kristjan külastab igapäevaselt kohvikut, kogudes julgust läheneda ilusale neiule, kes on võitnud kogu noormehe tähelepanu. Päeval, mil Kristjan on valmis esimest sammu tegema, saabub neiu lauda aga ootamatult noormees, kes ohustab Kristjani plaane ja lootusi ning illusioonid hakkavad vähehaaval purunema. Viimaks seisab Kristjan valiku ees, kas hoida kinni oma unistusest või lasta elul end ise juhtida.