Otsingutulemused

Hiiglasliku nõukogudeaegse garaažikompleksi sisemuses keeb justkui teises paralleeluniversumis pulbitsev vilgas elu. Lõputud spiraalikujulised sõidukoridorid täis masinaid ja inimesi meenutavad sipelgapesa. 1985. aastal ehitatud kolosseum on muutunud lihtsast garaažist utoopiliseks rajatiseks, kus leidub kõikvõimalikke asutusi. Kompleksis tegutseb saun, restoran ja isegi loomakliinik. Sipelgapesa on teiseks koduks ligi 700 mehele. Siin jagavad nad oma argimuresid ja unistusi, putitavad autosid ja põgenevad näägutavate naiste eest. Omamoodi salajases klubis saavad mehed elada endi kehtestatud reeglite järgi. Siin ei sega neid keegi.

Tallinna Lennujaama külje all aastakümneid toiminud aiakeste küla annab tegevust ja leivakõrvast sadadele Eesti venelastele, õigemini on koos palju rahvusi: venelasi, valgevenelasi, ukrainlasi, aserbaidžaanlasi. Rahvasuus pilpakülaks kutsutud asumis toimetavad agarad pensionärid varakevadest hilissügiseni. Suur-Sõjamäe suvemajade elanike hinges tiksub mineviku aeg, hoolimata pea kohal vihisevatest lennumasinatest. Suletud minevikuoaasil pole aga tulevikku. Inimestel tuleb maa vabastada, et lennujaama laiendusele ruumi teha.

Moskva režissööri Aljona Polunina dokumentaalfilm vaatleb Venemaa 2008. aasta presidendivalimisele eelnenud kirglikku aastat läbi poliitilise opositsiooni võitluse. Sündmused algavad 2007. aasta hakul, endised marurahvuslikud radikaalid (limonovlased) muutuvad Putini ja Medvedevi võimule vastanduva liikumisena arvestatavaks jõuks. Ühinenud opositsiooni Teine Venemaa katse võimule tõusta kukub aga läbi, presidendiks valitakse presidendiks Medvedev. Kaks peategelast, Anatoli ja Andrei, võiksid olla mässajate ja revolutsionääridena juba veterani staatuses. Nende kompromissitus võib neid viia kas barrikaadidele või kloostrisse, kuid mitte iialgi koostööle võimuga.

50 aastat Eestis elanud Afanassi ja tema lapselaps Liina istuvad rongi, et sõita Moskvasse ja sealt edasi Tambovi oblastisse vanaisa lapsepõlvekoju. Kas kahe lähedase, kuid teineteisest kaugele jäänud inimese ühine teekond ühelt kodumaalt teisele saab ka teekonnaks tagasi teineteise juurde?

Marina Kuvaitseva on 40-aastane uhke ja iseseisev naine, kes töötab Narvas rahvakunstiansambli Suprjaki juhina. Marina loodud ansambli lauljad on üksildased haritud naised, kes ei taha elada meestega, kes neist rumalamad või liialt viina võtavad. Narva inimesed ei tea, kes nad on ja kuhu kuuluvad. Rahvamuusika kaudu püüavad naised tunnetada oma juuri, leida vaheldust ja tasakaalu oma elus.

Film on pühendatud Idale, Tallinn-Moskva-Tallinn ekspressrongi brigadirile, Nataša ja Larissa emale, Fjodor Vassiljevitši abikaasale. Kolme aasta jooksul jälgitakse laiali paisatud perekonda: üks tütar elab Peterburis, teine pendeldab Riia ja Tallinna vahet, erusõjaväelasest isa üksindust leevendab koer. Venemaa avarustest pärit kaunis Ida, suure südamega naine ihkab ja jagab armastust. Perekonna naised, ema ja tütred on avatud, emotsionaalsed, ektsentrilised. Kolme naise rõõmsa oleku varjus peitub aga igatsus ja valu. Ida sureb kopsupõletikku, ta ei näe noorima tütre laulatust, kahe järgmise lapselapse sündi ega temast ja ta perekonnast valminud filmi.