Otsingutulemused

Filmi peategelaseks on kirjanik Mehis Heinsaar, looja, kel meeldib rännata oma sisemises psühhogeograafias. Kirjanikku ümbritseb ebatavaline ja tähendusrikas loodus, ta oskab veel kõnelda loomade ja lindude keelt ning näha silmale nähtamatut. Kirjanik püüdleb läbi metsiku tihniku avarate luhtade poole, selliseid mitmepäevaseid matkasid nimetab ta ise vaese mehe palverännakuteks. Rändaja teel leiab aset seitse kohtumist, mis avavad vaatajale Mehis Heinsaare maagilist siseilma.

Portreelugu Eesti tippskulptorist. Edith elab suviti Hiiumaal, sealt alustamegi temaga tutvumist. Ta töötab väga palju ja selle tõttu ka jõuab palju. Filmis näeme kaht erinevat maailma, kunstniku kinnist ja isegi üksildast elu, kunsti loomise protsessi, ja siis selle kunsti publikule tutvustamist maailma kunstipealinnas (Art Baselil Šveitsis), suuri näitusi, nende festivalide avamisi, kuhu skulptori teosed jõuavad. Edith on väikse poisi ema, indie-muusika skeenes legendaarse Raul Saaremetsa elukaaslane. Edith on Eesti publikule juba päris tuntud ja praegu on käes hetk, mil ta teeb esimesed iseseisvad sammud rahvusvahelisel areenil, seda strateegiliselt parimates kohtades. Mis on kunstniku vastutus? Kas kunst saab elu muuta?

Vaino Vahing pidas aastatel 1968-1984 päevaraamatut, kus on kirjas reaalsed sündmused ja isikud Vahingu enda subjektiivses interpretatsioonis. Seal kajastatakse Tartu kultuurielu, armuseiklusi, boheemlikke olenguid ja vaimseid otsinguid. Vahingut huvitas piirsituatsioon, piirideületamine. Kunsti ja elu vahel Vahing selget piiri ei tõmmanud. Ta provotseeris inimesi, et nad kaotaks maski, kontrolli enda üle. Sellist provotseerimist nimetas Vahing Spieliks ehk mänguks. Me näeme loojat, kes on teinud disharmooniast endale inspiratsiooniallika, kes "tunneb armastuses suurimat piina". Hirmu end armastuses kaotada. Inimest, kes tajub armastuse suurt jõudu ja vastab sellele alateadlikult disharmooniga. Vahingu päevaraamatu läbivaks teemaks on elu ohverdamine kunsti nimel. Elu, kus põleb ära olme, ...

Põhjamaise vesterni tegevus toimub metsikus Lapimaa tundras. Filmi peategelane on noor kaevur Rupi, kes loodab tundrat õõnestades piisavalt raha kokku kühveldada, et kaevandusküla hingemattev tolm igaveseks jalgelt raputada. Aga töö kaevanduses on seiskunud, sest Rupi põdrakasvatajast isa keeldub oma maid müümast. Kõigele lisaks on manipulatiivne kaevandusboss, hüüdnimega Kalastaja, hakanud silma viskama Rupi sõbra naisele, kellesse ka Rupi on salaja armunud. Nüüd, kui elu kaevanduskülas muutub iga hetkega üha enam varisemisohtlikuks, peab Rupi otsustama, kuhu ja kellele ta kuulub. Kas isakodu ürgsele tundrale või isiklike huvide külmale maale?

Raul ja Romet on kaks filmikooli tudengit, kes unistavad ühel päeval saada maailmakuulsateks filmirežissöörideks. Kuid see pole põhjus, miks nad selle filmi tegid. Neil oli väga lahe sõber Brandon. Ta oli tulevane räppar ja ka nende lemmiknäitleja. Ameerikas toimuva raamatumüügi suvepuhkuse ajal saavad vennad järsku teate, et Brandon on end tapnud. Aga nad ei saanud sõbraga ju isegi hüvasti jätta. Niisiis proovivad vennad teha filmi oma surnud sõbrast, lootes seeläbi mõista tema järsku lahkumist.

Hillel on oma narkomaanist pojaga lähedane suhe. Ta saadab talle iga kahe nädala tagant raha. Peale riidu, mis neil telefoni teel tekib, Lauri kaob. Tema viimane teadaolev asukoht on Bogotá, Kolumbia. Meeleheitel Hille palub Lauri õel Eeval Kolumbiasse sõita ning üsna pea leiab Eeva end sürreaalsest ja halastamatust Bogotá allmaailmast ning teeb kõik endast oleneva, et leida oma vend.

2017. aastal kuulutab Kinoteater välja töökonkursi, et leida inimest, kes poleks teatris käinud ning vaataks ära kõik 2018. aastal loodud teatrilavastused. 450 kandidaadi seast leitakse 21-aastane Alissija-Elisabet, rätsepaharidusega Valga tüdruk venekeelsest perekonnast. Noor inimene, kes ei tea midagi Eesti teatrist ega tunne ühtegi eesti näitlejat. Noor inimene, kes enne eksperimenti kaalus, kas minna tööle Maximasse või Euroopasse vabatahtlikuks. See on inspireeriv lugu iseseisvumisest, oma koha otsimisest ja sellest, et vahel piisab ainult väikesest juhusest, et veerema läheks lumepall, mis muudab kogu elu.

Paavo Piigi auhinnatud näidendil põhineva Priit Pääsukese nüansirikka ja peenekoelise situatsioonikoomikaga vürtsitatud debüütmängufilmi "Keti lõpp" tegevus hargneb linna serval asuvas viimast päeva avatud burgerirestoranis Kett, mis toimib minimudelina maailmast. Üksteise järel ilmuvad Ketti viimase päeva värvikad külastajad. Tuleb lihtsat tööd otsiv tippülikoolides üleharitud noormees, tuleb omavahelistes suhetes väljakannatamatu aususeni jõudnud abielupaar, tulevad kaks jänkut, et enne tüdrukuteõhtule suundumist korralik põhi laduda - tulevad ja lähevad. Kõik justkui omas mullis, mis Ketis plahvatab - lootuses leida mõistmist ja lähedust. Peategelane, Ettekandja, on selle kõige tunnistajaks.

Viieaastane tüdruk Tipuana, lootuses näha oma hiljuti elu kaotanud isa, püüab minna “teisele poole” ning kogeb surnute ja elavate vahele jäävat maailma. Lugu leiab aset määramatus maailmas ja määramatus tulevikus.

Kristjan Holmi “Täismaja” räägib usinast postiljonist, kes täidab laitmatult oma kohuseid ja kohtub oma tulevase abikaasaga.