Otsingutulemused

Portreefilm helilooja Galina Grigorjevast. Ukrainas sündinud, Simferoopoli muusikakoolis ja Odessa konservatooriumis õppinud, 1991.a. lõpetanud Peterburi konservatooriumi Juri Faliku õpilasena ning 1998.a. Eesti Muusikaakadeemia magistriõppe Lepo Sumera juhendamisel. Kirg, millega Galina seletab lahti elu mõtet ja muret selle mõtte hajumise pärast - selline kirgastav julgus on haruldane: "Puhas kunst mind absoluutselt ei huvita. Mind huvitab see, kuhu me liigume ja Vaim, kes annab meile impulsi. Vaatlen kunsti kui risti, kus kunstniku töö on horisontaal ja kunsti sõnum vertikaal. Me ei saa lahutada kultuuri religioossest maailmast, need käivad käsikäes. Põhi peab olema, millele toetuda. Sest kui seda ei ole, muutub rahvas karjaks. ...

Üha rohkem peame internetis tõestama, et me (inimesed) ei ole robotid. Kuid mida teha siis, kui meil on alust kahtlustada, et inimene teisel pool ekraani võib tegelikult olla hoopis AI?

See on lugu kolmest erinevast põlvkonnast Siberi eesti naisest, kelle esivanemad saadeti 19. sajandil kurjategijatena Eestist välja. Vangla asemel satuti aga paradiisi – viljakale maale, kus inimesed ehitasid kiiresti oma elu üles. 170 aastat hiljem on olukord pöördunud: kes on juba “siinse eluga ära harjunud”, kelle jaoks on aga sõja-eelõhtu viimane aeg pöörduda ringiga tagasi paradiisi, mis sedapuhku on Eesti.

Noormees kõnnib telefoniga läbi õhtuse linna. Pilvelõhkujate aknad säravad rahulikult. Inimesed mööduvad ja autod sõidavad mööda. Järsku hakkab noormehe telefon tema käes kummalisi digilaineid levitama, mis püüavad teda endasse neelata. Noormees viskab telefoni hirmunult kõnniteele. Kuid seade ei purune kõnniteel, vaid imbub sellesse. Vaadates „uppuvat“ telefoni, näeb ta, kuidas kõnnitee muutub pidevalt muutuvaks digitaalseks aineks. Ehmunud, püüab ta kiiremini kõndida. Ta näeb, kuidas inimesed muutuvad digitaalseks müraks ja see müra tõuseb pilve kujul ülespoole. Noormees jookseb üha kiiremini ja kui ta vaatab üles, näeb ta linna kohal hõljumas Tehnoloogiat, kolmnurkadest koosnevat naise moodi olendit. Temasse voolavad digitaalsete tolmude voored. Need voogud ...

See on linn, kus igal pool on kaamerad. Kaamerad jälgivad inimesi ning tuvastavad nende identiteete nägude järgi. Igor-503 on aga kahetsusväärsete eluviisidega kodanik, keda pärast metsikut joomapidu isegi politsei näotuvastustehnoloogia püüda ei suuda.

Atmosfääriline kinopoeem inimlikkusest, mis sai tõuke ülemaailmsest pandeemiast, karantiinist ja sotsiaalsest eraldumisest. Hoolimata inimeste tegevuspausist linnas liigub aeg rahulikult ja vankumatult edasi. Tere tulemast tehismaailma – loodud meile, meie poolt, seismas ilma meieta

Anu saab 6aastaseks ja tunneb oma elust rõõmu - tal on suur vend Mart, kes on tema parim sõber ning kellega koos on imetore mängida. Armastusest oma väikese õe vastu on Mart õmmelnud Anule sünnipäevaks kaltsunuku. Paraku saab nende idüll läbi, kui saabub 1. september ja Mart läheb jälle kooli. Anu peab nüüd oma päevi ilma vennata veetma. Samuti on Mardile tekkinud uued sõbrad ja õe jaoks jääb aina vähem aega. Ühel hetkel, kui Anu tunneb end eriti üksiku ja õnnetuna, ärkab kaltsunukk Sipsik nagu võluväel ellu. Vähemalt Anule tundub nii. Nüüd on Anul silmi ainult Sipsiku jaoks. Nukuga koosveedetud tegemised haaravad ...

Elen Lotmani portreefilm David Vseviovist, ühest tuntuimast raadiohäälest, kes on suutnud rahvale kultuuriloo põnevaks rääkida. Film avab inimese, kes on müütilise raadiohääle taga. Teeb seda läbi isikliku sündmuse, sünnipäevapeo meeleolu ja külaliste.

Film portreteerib Peeter Sauterit, kelle lahutusjärgne madalseis on nullinud ka tema kirjutamise soovi. Selleks et loomingulist kriisi ületada, võtab kirjanik ette eriskummalise rännaku, mis oma avantüüridega kaugeltki igaühele võimetekohane ei ole.

Portreefim vanast filmitegijast, kes vaatab tagasi kadunud ajale, filmidele, mis teda saatnud, ja kaaslastele, kelleta poleks seda kõike olnud. See on üks tahk Eesti esimese sõjajärgse põlvkonna loost ja omapärase eesti dokumentaalfilmi sünnilugu. Film elust, mälust ja kultuuri katkematusest. Peep Puks on teinud režissöörina 61 tõsielufilmi ja autorina ligi 40 telesaadet. "Vaadates tema filme 1969. aastast peale, mõistan korraga, miks Eesti saavutas taas iseseisvuse ja nii loomulikult", kirjutas filmikriitik Jaan Ruus temast. "Sest uurides rahva elamise jõu allikat, on Puksil õnnestunud seda eestluse elujõudu oma filmides peegeldada. Otsides enda jaoks elamise jõudu, on ta leidnud üles rahva elujõu allikad."