Otsingutulemused

Dramaatiline saaga Tartu suurest võitlusest tänapäeva kõige vastuolulisemal teemal - loodus või kultuur? Sõda linna keskpargi ümber on kliimakriisi kontekstis omandanud globaalsed mõõtmed. Nii linnaplaneerijate kui ka keskkonnakaitsjate missioon on päästa maailm ja luua Tartusse parim elukeskkond. Kuid paraku ei ole ühiskondlikes otsustes ühte tõde.

Põhjamaise vesterni tegevus toimub metsikus Lapimaa tundras. Filmi peategelane on noor kaevur Rupi, kes loodab tundrat õõnestades piisavalt raha kokku kühveldada, et kaevandusküla hingemattev tolm igaveseks jalgelt raputada. Aga töö kaevanduses on seiskunud, sest Rupi põdrakasvatajast isa keeldub oma maid müümast. Kõigele lisaks on manipulatiivne kaevandusboss, hüüdnimega Kalastaja, hakanud silma viskama Rupi sõbra naisele, kellesse ka Rupi on salaja armunud. Nüüd, kui elu kaevanduskülas muutub iga hetkega üha enam varisemisohtlikuks, peab Rupi otsustama, kuhu ja kellele ta kuulub. Kas isakodu ürgsele tundrale või isiklike huvide külmale maale?

Abhaasia eestlased tulid esimest korda Eestisse laulupeole laulma 1947. aastal. Tulid ka 2014. aastal, aga ainult pealtvaatajatena. Sulevi, Salme ja Burna külade eestlased räägivad elust-olust kaugete aegade tagant ja praegustest tegemistest.

Portreefilm helilooja ja muusikapedagoog Ester Mägist liigub mälus ja muusikas. 1922. aastal sündinud helilooja on muusikat kirjutanud ligi kuus aastakümmet, tema traditsioone austav helikeel on ka uuenedes säilitanud isikupärase alalhoidlikkuse. Ester Mägi meenutab oma elu, mõtiskleb muusikast. Kui tervis lubab, on ta oma teoste proovidel ja esitlustel kohal ning annab “helipruukijatele", nagu ta interpreete nimetab, väärtuslikku nõu ja tagasisidet. Ester Mägi olevat väikese koolitüdrukuna õpetajale ütelnud, et tema tahab suurena saada Miina Härmaks. Sai aga hoopis Ester Mägiks.

Mark Soosaar otsib üles Kihnu inimesed, kelle lapseea tegemised püüti pool sajandit tagasi, 1964. aastal filmilindile. Nüüd kuuekümnendatesse eluaastatesse jõudnud kihnlased vaatavad arvutist toonast filmi. Mustvalged kaadrid aegade tagant toovad esile mälestusi ja meenutusi. Taaskohtumine kunagiste mängu- ja koolikaaslastega on siiras ja soe. Aeg on Kihnus palju muutnud. Suur maailm tungib igasse kodusse, paljud kihnlased on kolinud ära mandrile või ka välismaale. Kas kihnu keelel ja meelel on tulevikku?

Põgusad kohtumised kirjanik Arvo Valtoni ja tema kaasteelistega erinevatel ajahetkedel on filmi läbiv teema. Jäädvustatud on Valtoni sünnipäevapidu Kirjanike Majas, tema Märjamaa kodu ja vestlusi Sirje Kiiniga. Valton selgitab oma elu põhimõtteid ja räägib kirjanikutööst. Tiina Vallikivi on kirjaniku abikaasana olnud toetav ja mõistev naine ning suure pere hea haldjas. Kirjutamine on Arvo Valtoni kirg ja vabadus.

Kolmel korral saavad kokku kaks samasooliste noorte paari, Eve ja Kaisa, Rain ja Andres ning lavastaja Ingomar. Plaan oli töötada pikema teatriprojekti raames läbi olulised teemad nende noorte inimeste elus: iseenda ja oma seksuaalse orientatsiooni aktsepteerimine enese ja teiste poolt, toimetulek homofoobiaga, õigus seadusega kaitstud pereelule ja laste kasvatamisele. Kohtuti jõulude paiku, Eesti Vabariigi aastapäeval ja kevade saabumise ajal. Nii teatriprojekt kui selle põhjal sündinud film jäid esialgselt kavandatust märksa lühemaks ja väiksemaks, kuid vestlused puudutasid suuri ja olulisi asju Eve, Kaisa, Raini ja Andrese elus.

Kas geeniusel on õigus oma teatrile, küsib Eesti teatri vanim tegevnäitleja Leida Rammo (1924) ja vastab: on küll. Tallinna Linnateatril on oma geenius – lavastaja Elmo Nüganen. Aga tal ei ole korralikku teatrimaja, suurt lava ega saali. Teater tuleb august välja tõmmata, otsustab Grand Old Lady ja võtab ette enneolematu ristikäigu ametkondade alistamiseks. Tarmukas proua kirjutab kirju, käib linnavalitsuse ametnike jutul, konsulteerib ärilehe peatoimetajaga ja kohtub miljonäriga. Vanadaam teeb kõik, et linnateatri varsti peaaaegu 20 aastat tühjana seisvasse lavaauku uhke teatrimaja ehitataks ja täituks teatrirahva ammune unistus.

Eestis tegutsev liikumine Tour d'ÖÖ koondab jalgrattaaktiviste, kes korra kuus vallutavad linnaruumi. Suures grupis geriljarännak mööda Tallinna õhtuseid tänavaid loob sõitjatele üleva meeleolu. Metsateel kulgeva filosoofi jaoks on jalgratas kui tajuinstrument, teadvuse avardaja. „Kui jalgratta oleksid leiutanud tiibeti mungad, oleksid nad seda eelkõige kasutanud kui meditatsioonivahendit,“ ütleb kirjanik ja semiootik Valdur Mikita. Jalgratas kui mõtlemise vahend on oluline erinevatele loojatele. Jalgratturite eneseteadvuse kasv on suurenenud ülemaailmselt. Homo pedalis – need on inimesed, kes vaatlevad maailma jalgrattasadulast. Nende kõigi jaoks on ratas igapäevane tarbeese. Ja siis midagi veel. Võimalus olla vaba. Nad on väga erinevad inimesed, kuid jalgratas ühendab neid.

Poeetiline dokumentaalfilm lõunamaise temperamendiga kunstnikust Jaan Paavlest (1940 – 2010), kes on olnud skandaalne Eesti poeet ja peformance’i-kunstnik juba aastakümneid. Jaan valmistab ette oma 70. juubeli näitust “Alati on alati”, töötab viimase maali kallal ja unistab isiklikust ateljeest. Kuidas sünnib looming ja millele vastab kunstniku olemus? Peategelase ja tema sõbra Leo arutelude kaudu tõstatuvad elufilosoofilised küsimused. Sattudes mõneti koomilistesse ja ootamatutesse olukordadesse, interpreteerivad nad maailma täiesti teistmoodi, kui seda näeb tavainimene.