Otsingutulemused

Dokumentaalfilm portreteerib hinnatud laulupidude dirigenti ja muusikaõpetajat Lydia Rahulat, kes on lastesse muusikaarmastust süstinud juba üle viie aastakümne. Kuid tema elutöö on siiski Tallinna Poistekoor, kus Lydia taktikepi all on meesteks sirgunud mitu põlvkonda poisse. Lydia ei aja taga ainult noote, lisaks lauluoskuse treenimisele on ta neist kasvatanud ka härrasmehed. "Päris suur hulk Eesti meestest on tänu temale palju paremad mehed," ütleb filmis dirigent Siim Aimla, kes laulis Rahula käe all RAM-i ettevalmistuskooris. Nende meeste seas on ka paljud tänaseks tuntud lauljad ja muusikud, nagu Koit Toome, Karl-Erik Taukar, Uku Suviste, Artjom Savitski, Mikk Saar ja muidugi Lydia poeg, Tomi Rahula. ...

Film jälgib Euroopa Eestlaste Koori teekonda 2019. aasta juulis toimuvale XXVII Üldlaulupeole läbi kahe inspireeriva peategelase silmade. Bonnis toimuvas koorilaagris on dirigent Elo Tammsalu-Schmitz silmitsi raske ülesandega - uus repertuaar tuleb selgeks teha koorile, mis kohtub ainult paar korda aastas ja kus käivad koos väga erineva laulmisoskusega inimesed. Kooris laulab ka Elo abikaasa - sakslane Hartmut Schmitz, kes on armastuse pärast ära õppinud eesti keele ja kelle suureks sooviks on minna laulupeole. Nende ponnistused jätkuvad nende kodus Aachenis. Hartmut peab palju vaeva nägema, et laule ära õppida ja Elo töö ei lõpe ka siis kui ta kodus on. Kas see ...

USA California osariigi Piedmonti 39-liikmeline tunnustatud noortekoor koos dirigent Robert Gearyga saabub 2009. aasta üldlaulupeole Tallinnasse ETV tütarlastekoori dirigendi Aarne Saluveeri kutsel. Eestlasi ja laulupidu peegeldatakse California noortekoori, kahe dirigendi ja sõbra pilgu läbi. Kaadrid eesti ja ameerika noorte koorilauljate omavahelisest suhtlemisest ja laulupeost vahelduvad muusikute ja muusikaajaloolaste kommentaaridega, mis tutvustavad laulupidude ajalugu 1869. aastast tänapäevani. Hoolikalt valitud arhiivimaterjalid annavad filmile ajaloolise konteksti ja värvingu.

Kai Leete elukäiku läbistavad saladused, mis on pannud aluse omapärasele loomingule. Nii jättis Leete karismaatiline ja samal ajal konfliktne persoon oma jälje kõikjale, kuhu elu ta viis. Aktiivse tantsuõpetaja ja lavastajana on ta otseselt muutnud Viljandi, Valga ja eelkõige Võru kultuuripilti. Tema nimi ei ole vaid kaks sõna koreograafia autorit nimetavas lahtris, vaid Kai Leete on nimi, mille taga seisab endast olulise verstaposti mahajätnud kunstnik. Veelgi enam - lihtsalt inimene, kes vajas eluks ja elamiseks tuge keerukalt jõult nimega tantsukunst.

Misso Keskkool on juba aastaid lõpueksamite tulemuste põhjal Eesti Ekspressis avaldatava koolide edetabeli lõpus. Esimeste hulgas paistavad alati silma Prantsuse Lütseum, 21. Keskkool, Inglise Kolledž... Näitab see formaalsete tulemuste põhjal koostatud edetabel üldse midagi põhjapanevat? Mida arvavad asjast väikesed "põhupead" ise? Just nii nimetati Misso Keskkooli lapsi ühes soliidses väljaandes. Ühe väikese maakooli argielu ja filosoofia kaudu otsib film vastuseid küsimustele meis endis. Kas me oleme ära teeninud oma koha edetabelis – olgu see siis all- või ülevalpool "vabariigi keskmist"?

Dokumentaalkaadrid, fotod ja erinevaist arhiividest pärinevad salastatud toimikud aitavad taasluua sündmusi J. V. Jannseni eestvedmisel korraldatud I ülemaalisel laulupeol 1869. aastal, nõukogulikust ideoloogiast survestatud XII laulupeol 1947. aastal ja sajandipikkuse laulupeotraditsiooni tähistamiseks peetud XVII juubelilaulupeol ning sellest valminud Jüri Müüri dokumentaalfilmi sündi, selle toonast tsenseerimist ja taastamist ligi nelikümmend aastat hiljem.

Nii noorte inimeste kui riigi küpsemisel on tuntavaid sarnasusi, mida filmi tegijad otsivadki. Peategelasteks on ETV tütarlastekoori koorilauljad, kes alustasid mudilastena kooslaulmist riigis, mis oli laulu toel saavutamas iseseisvust. Film dokumenteerib ajavahemikku 1990—2004, alates laulvast revolutsioonist ja Eesti taasiseseisvumisest kuni astumiseni Euroopa Liitu. Jälgitakse tüdrukute kasvamist läbi muutusterohke aja. Filmi lõpuks on tüdrukud täiskasvanud ja Eesti riik võrdne võrdsete seas. Võtted toimusid 2002. aasta veebruarist 2003. aasta veebruarini. Kasutatud on Eesti Televisiooni arhiivimaterjale.

Andres Söödi reportaažfilm jäädvustab olulisemaid sündmusi Eesti iseseisvumisvõitluses 1990. aastal, samuti mõningaid iseloomulikke episoode eestimaalaste olmeelust, mis koos peaks andma teatava koondpildi Eestimaast sel aastal. Film on omamoodi järg autori varasemale aastakroonikale "Draakoni aasta" (1988).

Albert Kerson elab Suurbritannias Cornwallis, ta ei ole Eestis käinud 46 aastat. Koos teiste väliseestlastega külastab ta 1990 aastal Eestimaal.

Film heliloojast, dirigendist, organistist ja muusikapedagoogist Roman Toist 1990. aasta üldlaulupeo päevilt, kui Laululava ühendas kodueestlasi väliseestlasega mitmelt mandrilt. Ligi 45 aastat oli koduvärav Roman Toile suletud, kuid ka paguluses jätkas ta eesti muusika ja kooriloomingu teed ning oli kodu-Eestiga kontaktide loomise ja läbikäimise mõtte üks järjekindlamaid teostajaid.