Otsingutulemused

Maalikunstnik Olev Subbi (1930-2013) oli 20. sajandi teise poole olulisemaid maalikunstnikke. Tema kunst püüdles pidevalt harmoonia ja ilu poole, taaselustades kaotatud mälestusi. Dokumentaalfilm taaslavastab tema maalide keskkonnad, intervjueerib kunstnikke ja Subbi kaasteelisi ning kasutab arhiivikaadreid, luues mitmekihilise vaate ühele kunstnikuelule ja tema loomingule.

Sepp Taimo Kõrvermaa, keda hüütakse Sepa Tomiks, aga ka Damaskuseks, on üks väheseid meistreid Eestis, kes valdab tehnikat, kuidas damaskuse terasest mõõka valmistada. Filmi teljeks ongi maausuliste poolt sepa käest tellitud mõõga valmistamine, algusest lõpuni. Lisaks lugu sellest, kuidas lastekodu vargapoisist ja rusikakangelasest kasvas välja meister.

Portreefilm Pallase koolkonda kuuluvast Heldur Viiresest jälgib vanamoelist kunstnikku toimetamas oma Tartu ateljees ja koos õpilastega vabariigi aastapäeva tähistamas, nii ateljees kui ka Võrumaa looduses maaliõpilasi juhendamas ning galeriis näitust avamas. Filmi täidavad kunstniku ja tema kaaslaste meenutused oma eluteest, vangistamisest ja armastusloo algusest, pallaslastest ja vabaateljee taasavamisest. Vanameister avaldab ka mõtteid kunsti loomisest ja oma kunstnikupositsioonist ühiskonnas. Lugu õpetajast, õpilastest ja neid ühendavast kunstiarmastusest.

Tabamata Ime räägib muusikat kirjutavast autopesijast Leost, kellel on unistus omaloodud lauludega läbi lüüa. Vene lugudest töötlusi tootval Leo manageril, koomilise olekuga Heikil läheb aga Leost paremini. Heiki müüb kõik oma kontserdid välja ja taidleb ennast rahva südamesse. Leo selline kloun olla ei taha. Tema soovib kogu hingest jääda tõsiseltvõetavaks artistiks, kuid publiku huvi Leo loomingu vastu on jätkuvalt leige. Milles on asi?

Üks kõige erakordsemaid nähtusi eesti kultuuriloos on kahtlemata kirjanik, lavastaja, publitsist, õppejõud ja seltskonnategelane Mati Unt. Dokumentaalfilm “Unditund” viib meid tagasi 1960ndate ereda põlvkonna juurde, mil tekkisid uuenduslikud ideed nii kirjandus- kui teatrimaailmas. Ta avab Mati Unti kui karismaatilist isiksust, fenomenaalset mõtlejat ja anarhistlikku vormiuuendajat kinolike vahenditega. Film sisaldab seninägematuid kaadreid Matist loomeprotsessis ja sõprade keskel.

Kirjanik, tõlkija ja helilooja, aga ka keemik Enn Vetemaa avab läbi heatahtliku, eneseiroonilise huumori oma loomingu ja elukunsti lätteid. Kaasa räägivad ka tema lähedased sõbrad, kunstnikud, kirjanikud, kellega koos jäeti märkimisväärne jälg Eesti kirjandusse, kunsti ja muusikasse ning kelle looming sai hoo sisse “sula ajal”, tormilistel 1960ndatel. Enn Vetemaa loomingulist kreedot iseloomustavad kõige paremini tema enda sõnad: "Ma kirjutan vaid sellest, mida tean. Tõeline kunstnik loob eelkõige enda oma elu. Kunst pole elukutse, vaid seisund. Tuleb kirjutada seda, mida ei saa kusagilt lugeda. Kirjutamine on haigus, muusika on hinge seisund".

Toomas Talts viibib suurema osa oma vabast ajast õhus. Eestis on ta praktiliselt ainuke, kes tegeleb BASE-hüppamisega. Selle ala harrastajaid peetakse hullumeelseteks, sest hüppeid tehakse piisava kõrgusega sildadelt, kõrghoonetelt, teletornidelt või kaljuservalt ja hüppajal puudub varulangevari. Seetõttu moodustavad eri maade BASE-hüppajad omamoodi kogukonna, kus üksteisest hoolitakse ning koos sooritatakse ka grupihüppeid. Miks on vaja oma elu ohtu seada, kellele ja mida ning kas üldse on vaja tõestada?

Koloriitsest korstnapühkijast, eriväljaõppega luurajast ja legendaarse Valli baari lorilaulikust sai saatuse tahtel eriti salajane niiditõmbaja iseseisvumisaja öölaulupidudel. Aastaid hiljem avastas ta, et teda kirjutatud ajaloos revolutsionäärina ei mainita. Aeg on tõde päevavalgele tuua ja ajalugu ümber kirjutada. Saage tuttavaks - tema hüüdnimi on Korsten.

Eesti Üliõpilaste Selts on andnud olulise panuse eesti rahvusliku eneseteadvuse arengusse, kultuuri- ja haridusellu ning Eesti riikluse edenemisse. Filmis tuleb põgusalt juttu EÜSi ajaloost ja 1944. aasta suurele põgenemisele järgnenud pagulusaastatest. Pikemalt peatutakse seltsi kodumaise tegevuse taastamisel 1980. aastate lõpus ja selle rollil tänases Eestis. Kõnelevad seltsi vilistlased ja tegevliikmed, oma kommentaare lisavad asjatundjad väljastpoolt seltsi.

Mis mees see on, kes on läbi ja lõhki kunstnik, kes üllatab iga kord, kui ta millegagi lagedale tuleb, kelle tööd on rõõmsad ja humoorikad, ent kes oskab ka peene irooniaga kraapida kodanike ilu-, au- ja õiglustundel? Et tal on rahvusvahelist haaret, selgus Veneetsia biennaalil - gondoljeerid muutsid oma tavateekonda, et sõita läbi Jüri skulptuuri alt, mis väljakutsuvalt mitmemõtteliselt sirutus üle paljunäinud linna kanali. Sõprade hinnangul on Jüri veidi lapsemeelne, musta huumorit armastav parandamatu optimist.