Otsingutulemused

Lugu sõltumatu nõukogude kunsti ja Lääne suhetest, ajast, mil kunst oli suurem ja tähtsam kui elu ise. Ka ajast, millesugust pole eesti kunstis enne olnud ja ilmselt enam ka ei tule. Ühel pool on sõltumatud nõukogude kunstnikud, kellel napib nii väljundit, kui ka materiaalseid võimalusi oma tööde realiseerimiseks. Teisel pool on ahvatlev lääs, mille (sõna otseses mõttes) saadikud tunnevad aktiivset huvi nõukogude underground'i kunstituru vastu. Oma teoste müük läände on komplitseeritud äri sest kahe teineteisest huvitatud leeri vahel seisab omakorda kõikvõimas KGB. Ometigi õnnestub peamiselt eesti ja Moskva päritolu kunstnikel müüa ja lasta piiri taha viia hämmastav kogus kujutavat kunsti. ...

Filmi aluseks on mitu paralleelselt arenevat venekeelse pere lugu. Filmitegijad jälgisid peaaegu nelja aasta jooksul 5-aastaselt eesti lasteaeda läinud Ksenijat ja Emiliat, eesti kooli eelistanud 7. klassi õpilast Marki ja Eestist Peterburi kõrgkooli õppima läinud abiturienti Vitalit. Hirmud ja kõhklused, lootused ja frustratsioon, toimetulekud ja äpardused, lõimumine ja isolatsioon, keel ja identiteet – film püüab mõista probleeme, millega venekeelsed lapsed ja nende vanemad rinda pistavad. Hoolimata ohust oma identiteeti kaotada, üritavad peategelased meeleheitlikult eestikeelsesse ühiskonda integreeruda.

Eri Venemaa otstest Narva elama sattunud prouad kohtuvad iga päev Gerassimovi pargis. Park asub aga hoopis teises riigis ja režiimis kui see, mida nad kogu pika elu on tundnud ja ehitanud. Vaatamata kõrgele eale eeldab uus olukord naistelt kohanemist, ja seda on elu neile õpetanud. Lisaks on abiks hea seltskond, eluterve huumor ja Jumal taevas. Üheskoos piirilinna voolus ja pargipingil asju arutades seguneb minevik ja olevik, asine ja vaimne, kaks riiki ja režiimi fluidumiks nimega elu.

Hiiglasliku nõukogudeaegse garaažikompleksi sisemuses keeb justkui teises paralleeluniversumis pulbitsev vilgas elu. Lõputud spiraalikujulised sõidukoridorid täis masinaid ja inimesi meenutavad sipelgapesa. 1985. aastal ehitatud kolosseum on muutunud lihtsast garaažist utoopiliseks rajatiseks, kus leidub kõikvõimalikke asutusi. Kompleksis tegutseb saun, restoran ja isegi loomakliinik. Sipelgapesa on teiseks koduks ligi 700 mehele. Siin jagavad nad oma argimuresid ja unistusi, putitavad autosid ja põgenevad näägutavate naiste eest. Omamoodi salajases klubis saavad mehed elada endi kehtestatud reeglite järgi. Siin ei sega neid keegi.

Veel 19. sajandi lõpul oli Stroomi mets täiesti puutumata. Puhkajad Stroomi ehk Merimetsa rannast suuremat lugu ei pidanud. Ainukest korralikku teed kasutasid ümberkaudsed loomapidajad karjateena: rannas karjatati ligi sadat lehma. 1930ndate algusaastatel muutus Stroomi rand Pelgulinna hakkajate elanike eestvõttel kauniks puhkealaks: ehitati suurejooneline rannahoone, rajati supelsild. Kuidas kulgeb elu Stroomi rannas ehk Stromkal 80 aastat hiljem? Seisundifilmi keskmes on mitmekülgse Stroomi ranna rahulik elurütm, kütkestav loodus ja värvikad asukad.

Tallinna Lennujaama külje all aastakümneid toiminud aiakeste küla annab tegevust ja leivakõrvast sadadele Eesti venelastele, õigemini on koos palju rahvusi: venelasi, valgevenelasi, ukrainlasi, aserbaidžaanlasi. Rahvasuus pilpakülaks kutsutud asumis toimetavad agarad pensionärid varakevadest hilissügiseni. Suur-Sõjamäe suvemajade elanike hinges tiksub mineviku aeg, hoolimata pea kohal vihisevatest lennumasinatest. Suletud minevikuoaasil pole aga tulevikku. Inimestel tuleb maa vabastada, et lennujaama laiendusele ruumi teha.

Pärast Eesti iseseisvumist 1991. aastal kõrvaldati enamus nõukogude võimu poolt püstitatud mälestusmärke. Pealinna keskel asetsev pronkssõdur jäi aga oma kohale. Rahvasuus Aljošaks nimetatud punaarmee mundris sõdurikuju püstitati 1947. aastal teises maailmasõjas hukkunud nõukogude sõjameeste mälestuseks. Eesti rahvuslaste jaoks sümboliseeris monument Nõukogude okupatsiooni. Paljudele vene keelt kõnelevatele inimestele oli pronkssõdur aga üks vähestest säilinud sümbolitest, mis ühendas neid Venemaa ja vene identiteediga. Arhiivikaadrid jutustavad monumendi ajalugu, aastatel 2005-2007 filmitu kirjeldab emotsioone, seiskukohti ja sündmusi, mis viisid pronkssõduri teisaldamiseni aprilliööl 2007 ning sellele järgnenud pronksiööd, massirahutusi ja rüüstamisi Tallinnas.

Eestlaste jaoks oli pronkssõduri monument Tallinnas Tõnismäel pool sajandit kestnud okupatsiooni sümboliks, kuid venekeelsele elanikkonnale tähistas see võitu fašismi üle. 2007. aasta aprillis otsustas Eesti vabariigi valitsus peaminister Andrus Ansipiga eesotsas teisaldada pingeallikaks muutunud pronksmehe kuju Tallinna kesklinnast sõjaväekalmistule. Selle tagajärjel vallandus pealinnas vägivaldne kaos. Kanal 2 dokumentaalfilmis antakse ülevaade viimase kahe aasta jooksul pronkssõduriga seotud sündmustest ja taaselustatakse ajalukku minevad purustavad pronksööd neis osalenud inimeste kommentaaride abiga.

Film on pühendatud Idale, Tallinn-Moskva-Tallinn ekspressrongi brigadirile, Nataša ja Larissa emale, Fjodor Vassiljevitši abikaasale. Kolme aasta jooksul jälgitakse laiali paisatud perekonda: üks tütar elab Peterburis, teine pendeldab Riia ja Tallinna vahet, erusõjaväelasest isa üksindust leevendab koer. Venemaa avarustest pärit kaunis Ida, suure südamega naine ihkab ja jagab armastust. Perekonna naised, ema ja tütred on avatud, emotsionaalsed, ektsentrilised. Kolme naise rõõmsa oleku varjus peitub aga igatsus ja valu. Ida sureb kopsupõletikku, ta ei näe noorima tütre laulatust, kahe järgmise lapselapse sündi ega temast ja ta perekonnast valminud filmi.

Ajakirjanikud kirjutavad, poliitikud värisevad, eestlased kiruvad ja kaitsepolitsei jälgib – seda kõike põhjustab energiast pakatav pensionär Esja Šur oma meeleavalduste, nõudmiste ja märgukirjadega. Kõigi nende ettevõtmiste kasutegur on nullilähedane, kuid vanaproua ei heitu. Esja naudib mängu ilu ja tema huumorisoon lööb eriliselt särama olukordades, kus tema vastasmängijad kohmetust tunnevad. Kõike kroonib kohtuasi, mis on alanud väikselt, kuid lõppeda tõotab suurelt.