Otsingutulemused

Meeta ja Arno on aastaid abielus olnud ja sedasama argist juttu omavahel rääkinud. Midagi on aga teisiti…

Uued prillid või uued pillid?

"Kõik, mis on kaunis, on kõlbeline." Gustave Flaubert

Herman on rott, kellele meeldib veeta aega keldribaarides, kuulata grind-muusikat ja mängida malet. Hermanil puudub igasugune huvi koristamise vastu ning ta leiab, et kohutav segadus muudab kodu ainult hubasemaks. Ühel päeval otsustab roti elamisse sisse kolida väga korralik kass, kellel juhtumisi on nõrkus macho-meeste vastu. Ta toob kaasa roosa tolmuimeja, klaveri ja mis kõige hullem – kollektsiooni klassikalist muusikat.

Animatsioonfilm "Tik-tak" visualiseerib aega, aja fataalsest olemust. Rõhutamaks aega kui metafüüsilist nähtust, saab filmi kujunduses olema rohkesti vanu kellasid ja nende osasid. Kõigile meile on antud “oma aeg”, kuid meie aeg koosneb tegelikkuses tuhandest erinevast “ajast” – nii on isegi igal rakul meie kehas oma konkreetne aeg elada ja surra.

Kanepikasvatajatest perekonda tabab halb üllatus, kui peretütar toob nende kõrvalisse häärberisse võõra noormehe. Ema initsiatiivil hakkavad nad jälgede segamiseks lihtsaid maainimesi etendama, kes surnud naabrinaisele kaastundeavaldust kirjutavad. Võõras nõustub neid ülesande juures lahkelt aitama. Tegelikult algab aga ülekavaldamiste kassi-hiire mäng, kus keegi pole see, kellena end esitab.

Väike Holger satub emaga kaubamajja. Ema on langenud ostlemishullusesse ja unustab väikese poisi keset ostukeskust. Õnnetu Holger kukub limonaadi juues kaunisse tumerohelisse limonaadiookeani. Holger aga ei pääse enam tagasi pärismaailma, kus ema pojakest juba taga otsib. Olles limonaadipudelis lõksus, leiab Holger sõbra, kes on teda valmis aitama.

Miriam teeb köögikombainiga jäätisekokteili. Ka kana on köögikombainist huvitatud, kuid lülitab valesid nuppe ja masin kukub põrandale puruks. Kuna Miriam on ametis triikimisega, jääb kana ise kombaini remontima. See õnnestubki. Hiljem tahab ema sellega süüa teha, kuid masin on hulluks läinud. Selgub, et kana on ise masinasse pugenud.

Elas kord mees, kellel ei olnud midagi peale iseenda. Ja unistuse, suure unistuse. Kuid tema ja unelma vahel laius suur ja ohtlik veteväli. Mees asus teele. Tänu vaprusele ja vastupidavusele jõudis ta pärale. Kuid kas see oli see, mida ta otsinud oli?

Kuldlõikelises ideaalmaailmas, otsekui Th. Moruse päikeselinnas, toimetavad antiikjumalate sarnased olevused – atleedid. Kogu ühiskond koosneb noortest, tervetest ja tugevatest. Isegi nende liikumine on väljapeetult graatsiline, isegi koreograafiline. Siin ei ole kohta vanadele, väetitele ja hälvikutele. See on allegooria utoopiamaailmast, kus raske füüsiline töö on asendunud raske füüsilise treeninguga, mis külgneva lisaväärtusena toodab täiuslikku ilu. Kogu see jõu ja ilu sümbioos produtseerib või interpreteerib pelgalt nn ametlikku meinstriimi. Siin ei ole kohta loovusel või ükskõik millel, millest võiks oodata hälbimist ametlikest standarditest.