Otsingutulemused

Kristjan Svirgsden ja Edvard Oja vanad kinoklassikud, tänaseks unustusse vajunud rivaalid on läbi elu teineteteise filmiteol pilku peal hoidnud. Loomulikult ei ole see pilk poolehoidev. Kriitika kolleegi suunas on mehi toitnud ja elus hoidnud. Elus hoidnud ei ole nende puhul suusoojaks öeldud. Tänaseks on meeste tervised läbi. Kaks invaliidi kelle järel Liiva-Annus keelt limpsab, ei ole unustanud teineteise olemasolu ja jälgivad kiivalt vingamehe saatust. Paraku uudiseid ei tule enam ammu. Ja mis uudist saakski elust kõrvale tõmbunud inimeselt tulla. Kui siis ainult surmakuulutus lehes. Konkurendi lahkumine oleks teretulnud, piinlik on esimesena minna, see oleks allaandmine. Sellist kuulutust paraku pole leheveergu ...

See juhtus mõned aastad tagasi Santiago de Compostelas, maalima vanimas hotellis. Olin teelauas Linnar Priimäele üht enda arust geniaalset mõttekäiku presenteerinud, kui lugupeetud professor ärritus ja lasi Mephistophelesel enda sisemusest vallanduda. Oli see vast tulevärk. Järgmise veerandtunni jooksul sain teada kogu tõe enda kohta. Priimägi imestas kuidas maakoor üldse suudab nii rumalat inimest kanda. Olles oma valgustava sõimu minu aadressil lõpetanud, leebus ta ja ütles, “Manfred sa pead minust filmi tegema.” Keeldusin sedamaid. Ma võin ju rumal olla, aga ometi mitte nii rumal, et Priimäest filmi teha. Paraku läks teisiti ja Mephistopheles saavutas oma tahtmise. Ma ei hakka siinkohal ümber ...

Portree kahest hiliskeskaeas fimimehest, Krsitjan Svirgsdenist ja Edvard Ojast, kes on olnud aastaid tuntud tegijad, aga nüüd jäänud konkuretnsist kõrvale. Hinnatud filmioperaatorid Kristjan ja Edvard on olnud kolleegid-konkurendid pea 40 aastat, nüüd lähevad nad teineteisele külla. Kohtuvad nad omavahel harva, aga kui kohtuvad, kisub aasimiseks ja tülikangutamiseks. Ometigi on meeste ärplemises ja tögamises vennalikku soojust.

Üheks peategelaseks on 150 elanikuga Lääne-Virumaal Emumäe jalamil asuv Salla küla, kus on oma kool, küntud põllud ja korras kodud ning milles peegeldub eesti maarahva kultuur ja igapäevased tegemised. Külla on tulnud elama uusi inimesi, taastatakse talusid, tähistakse vastlaid ja jõule, tegutsevad seltsid. Teiseks peategelaseks on turismiettevõtja ja külaelu aktivist Hando Kuntro, kes on giidiks ja matkajuhiks Emumäe maastikukaitsealal. Mäe pealt vaatetornist kaugusse vaadates tuleb mehele häid mõtteid kohapealse elu edendamiseks, koostööks. Salla poe juures ringi vaadates näeb aga neid, kes tulevikule mõelda ei taha. Kokku moodustub üks kirju tervik.

Edvard Oja on oma filmi objekt ja subjekt. See on teesklematult avameelne lugu kroonilisest alkoholismist, teekond läbi viinaravi ja religiooni, surma ja sõpruse. Kõikidel eluetappidel on Edvardi tingimusteta toetajaks tema ema. Ema on ainuke inimene filmis, kes ei õilista viinatõves keskkonda. Ometi ei jätku pojal jõudu oludest välja rabelda. Kas paranemine ongi üldse võimalik?

1988. aasta oli Eestimaa elus erandlik. Üllatusena kõigile lubati kasutada rahvuslippu ja -sümboolikat, vabariigi partei- ja valitsusjuhtidele avaldati umbusaldust, tekkis Rahvarinne ja roheliste liikumine, aga ka Interrinne. Muinsuskaitse selts taastas Vabadussõja monumente, avalikustati eestlaste hävitamine Stalini poolt ja ... kujutage ette – vabariigi saadikud Moskvas astusid välja keskvõimu vastu. Eestimaal toimuv äratab rahvusvahelistki tähelepanu. Kas see kõik on võimalik totalitaarses riigis? Dokumentaalkroonika jutustab usutavalt selle aasta sündmustest Eestis, eluolu muutustest ning rahva ärkamisest pärast 48-aastast varjusurma.