Otsingutulemused

Rohke animatsiooniga dokfilm ülipopulaarsest karikaturistist Gorist, kelle saatus möödunud sajandi alguse Eestis näitab võimu ja vabaduse vahekorda nagu peeglis. Gori (1894-1944) fellinilikus maailmas segunevad farss ja draama, palagan ja suur poliitika. Ei ole teemat, mida Gori pliiats ei pilaks, kuni tuuled pöörduvad ja suid hakatakse sulgema. Võim koondub uute diktaatorite kätte. Ja see võim ei karda midagi rohkem kui enda naeruväärsust. Samas on vaenlase naeruvääristamine üks tema tõhusamaid relvi.

Dokumentaalfilm elust planeedil Eesti. Jälgides sündmusi ühel vastuolusid täis aastal meie riigi lähiajaloos – aastal 2019 on Raimo Jõerand loonud laiahaardelise visuaalse essee meie ees seisvatest tõsistest väljakutsetest. Olles sada aastat tagasi võitnud vabadussõja ja laulnud end vabaks ka Nõukogude okupatsioonist, tuleb meil nüüd asuda oma maad kaitsma kõige kavalama vaenlase, iseenda eest. Kas me suudame sellega hakkama saada?

Heinz Valk on laulva revolutsiooni trubaduur, kunstnik ja ühiskonnategelane, kes on läinud ajalukku oma kuulsa lööklausega “Ükskord me võidame niikuinii!” Lugu Rahvarinde asutajaliikmest ja teravmeelsest portreekarikaturistist, aateid hindavast ja tarbimismentaliteeti põlgavast iseseisvast mõtlejast, kelle puhul kehtib ajaloost tuntud klišee „iga revolutsioon sööb kord oma lapsed". Peategelase sõnul on see ühe vanema mehe argise elu ja mõtete jäädvustus, samas kasvab filmist välja üldistus loomeinimestest, kes pärast poliitikasse minekut ja sealt taandumist ei ole enam kunstnike jaoks kunstnikud ja poliitikute jaoks poliitikud.

Kirjanik, tõlkija ja helilooja, aga ka keemik Enn Vetemaa avab läbi heatahtliku, eneseiroonilise huumori oma loomingu ja elukunsti lätteid. Kaasa räägivad ka tema lähedased sõbrad, kunstnikud, kirjanikud, kellega koos jäeti märkimisväärne jälg Eesti kirjandusse, kunsti ja muusikasse ning kelle looming sai hoo sisse “sula ajal”, tormilistel 1960ndatel. Enn Vetemaa loomingulist kreedot iseloomustavad kõige paremini tema enda sõnad: "Ma kirjutan vaid sellest, mida tean. Tõeline kunstnik loob eelkõige enda oma elu. Kunst pole elukutse, vaid seisund. Tuleb kirjutada seda, mida ei saa kusagilt lugeda. Kirjutamine on haigus, muusika on hinge seisund".

Kroonikafilmis viiakse vaataja visuaalsele reisile lähiminevikku, kus aasta algul valitsev ülim optimism asendub aasta edenedes kainestava reaalsusega. Pühendatakse tähelepanu kohustuslikele sündmustele: vabariigi aastapäeva paraad ja presidendi vastuvõtt Estonia teatris. Edasi liigub lugu uue õiguskantsleri ja palju poleemikat tekitanud vabadussamba temaatika juurde. Kaamera jõuab ka 2008. aastal esmakordselt ilmavalgust näinud Uma Pido ja punklaulupidusid kajastama. Finaalis muutub aktuaalseks kohalejõudnud majanduskriis ja sellega kaasnevad dramaatilisused. Film pakub pistelise valiku aastal 2008 toimunud suurtest ja väiksematest sündmustes.

Lühidokumentaalfilm tutvustab vaatajaile lugu, kuidas võeti ette tähistada legendaarset 1343. aastal toimunud Jüriöö lahingut ning kuidas selle tähistamiseks loodi mälestussammas ning Jüriöö park.

Ülevaatlik käsitlus Eesti lähiajaloost ja laulvast revolutsioonist. Kuigi filmis keskendutakse Eesti taasiseseisvumise protsessile aastatel 1987–91, vaadatakse tagasi ka Eesti okupeerimisele ja järgnenud aastakümnetele. Rohkelt on kasutatud arhiivikaadreid. Sõna saavad inimesed, kes ise sündmustes osalesid ja nende kulgu määrasid –poliitikud, laulupidude dirigendid, dissidendid ja tavalised kodanikud. Esile tõstetakse eestlaste laulupidude traditsiooni ja unikaalset kogemust end veretult vabaks laulda. Film on ingliskeelne ja toodetud rahvusvahelisele publikule.

2001. aasta presidendivalimistel osutus pärast kolme hääletusvooru Riigikogus ja kahte hääletusvooru valimiskogus Eesti Vabariigi presidendiks järgmiseks viieks aastaks valituks endine Eesti NSV Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel. Jälgitakse presidendivalimiste käiku, kuulatakse poliitikute ja presidendikandidaatide arvamusi ning lahatakse väikese riigi ees ja sees olevaid probleeme.

Enn Põldroos on portreteerinud tervet hulka tuntud vaimuinimesi ja ühiskonnategelasi, keskendudes nende individuaalsuse ja väljendusrikkuse edasiandmisele. Põldroosi on nimetatud inimeste ja inimsuhete maalijaks. Kunstnik ise on samuti tunnistanud, et portreede maalimine on alati olnud ta salaarmastus. Näitusel "31 härrasmeest" (1998) on eksponeeritud ajavahemikus 1958 – 1997 maalitud portreed. Maale kommenteerivad nii kunstnik ise kui ka mitmed portreteeritavad ja kunstiteadlased.

Omanäolise stiili, vormikeele ja tüpaažidega maalikunstnik Jüri Arrak (1936) on tähistamas oma 60. juubelit. Filmiamatöör Tõnu Aru jälgib Arrakut tema maakodus Läänemaal, Tallinna linnakodus ja ateljees, näituse avamisel ja Tartu Ülikoolis loengut pidamas. Kunstnik avab maalide sünni tagamaid ja räägib oma suguvõsast. Arraku loomingu üle mõtisklevad kunstnikest kolleegid Tõnis Vint, Enn Põldroos, Heinz Valk ja Leonhard Lapin. Filmi lõpetab valik Jüri Arraku maale juubelinäituselt Tallinna Kunstihoones.