Otsingutulemused

Mark on rändaja, kes usub elu väljaspool kapitalismi. Ta loobus eduka seinatennisetreeneri karjäärist Londonis ja nüüd Tallinnas kutsub liituma kogukonnaga, kus elatakse ilma rahata ning omavahel jagatakse oskusi, kogemusi, toitu ja armastust. Tantristlikke energiaid valdava Margi soov on vabastada Eesti inimesed omamise instinkti haardest. Selle ülesande täitmisel tuleb tal seista silmitsi isiklikest ideaalidest veelgi võimsama jõuga.

Artur Talvik ja Peeter Vihma otsivad vastust küsimusele, kas Eestis on tõeline kodanikuühiskond võimalik ja mis juhtub maailmas pärast sügavas kriisis oleva esindusdemokraatia lõppu. Kahe aasta jooksul jälgitakse kolme Eesti kogukonda – Pühajärvel, Tuhalas ja Eesti Internetikogukonda – ning nende püüdlusi võidelda oma õiguste eest poliitilise ja majandusliku eliidiga ehk müüriga nagu seda filmis nimetatakse. Võitlus Pühajärve põhikooli, Tuhala nõiakaevu ja internetivabaduse eest. Occupy Wall Street, Piraadiparteid ja rohujuuretasandi liikumine Islandil. Kõik on omavahel seotud.

Kroonikafilmis viiakse vaataja visuaalsele reisile lähiminevikku, kus aasta algul valitsev ülim optimism asendub aasta edenedes kainestava reaalsusega. Pühendatakse tähelepanu kohustuslikele sündmustele: vabariigi aastapäeva paraad ja presidendi vastuvõtt Estonia teatris. Edasi liigub lugu uue õiguskantsleri ja palju poleemikat tekitanud vabadussamba temaatika juurde. Kaamera jõuab ka 2008. aastal esmakordselt ilmavalgust näinud Uma Pido ja punklaulupidusid kajastama. Finaalis muutub aktuaalseks kohalejõudnud majanduskriis ja sellega kaasnevad dramaatilisused. Film pakub pistelise valiku aastal 2008 toimunud suurtest ja väiksematest sündmustes.

Pealtnäha on elu Eesti vabariigis rahulik, kuid vana rindehunt kindral Põdder aimab halba. Tallinn kubiseb konspiratiivkortereist ja piiri taha on kogunemas mässulisi. Märulidraama 1924. aasta 1. detsembri kommunistlikust riigipöördekatsest ning verise öö sündmustest, kus kaalul on noore vabariigi ja noore abielupaari saatus.

Keskmes on kolm eesti meest. Mart Laar käivitab "Welcome to Estonia" märgiprojekti, Linnar Priimägi tegeleb mainekujundusega ja reporter Jüri Muttika otsib oma tegu ja nägu. Peategelane, noor eesti ajakirjanik on üles kasvanud varakapitalistlike kiirete muutuste rütmis. Ta on oma maa patrioot, aga talle jääb arusaamatuks, mida kujutab ja millistele põhimõtetele tugineb tänapäeva Eesti identiteet. Identiteediotsing on filmi keskne telg. Kuna Eesti pole üheselt mõistetav tervik, siis võtab reporter kasutusele erinevad taktikad ning vaatepunktid, et sel teel "valgustada" Eesti erinevaid reaalsusi. Oma otsingutel võtab ajakirjanik appi intervjuukatsed Mart Laari ja Linnar Priimäega.

2001. aasta presidendivalimistel osutus pärast kolme hääletusvooru Riigikogus ja kahte hääletusvooru valimiskogus Eesti Vabariigi presidendiks järgmiseks viieks aastaks valituks endine Eesti NSV Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel. Jälgitakse presidendivalimiste käiku, kuulatakse poliitikute ja presidendikandidaatide arvamusi ning lahatakse väikese riigi ees ja sees olevaid probleeme.

Vabadusvõitleja Enn Tarto jutustab oma elust ja võitlusest Eesti taasiseseisvumise eest. Mees, kes on erinevates kinnipidamisasutustes veetnud kokku 14 aastat, külastab filmi alguses Patarei vanglat. Film esitab vaheldumisi peategelase poliitilisi seisukohti ning juba tuttavaid ajaloolisi kaadreid: vene vägede saabumisest Eestisse 1939 kuni laulva revolutsiooni sündmusteni ja Tallinna Draamateatri ees peetud pikettideni poliitvangide vabastamiseks.

Film vaatleb kaht matriarhi. Tiina Jantson valitseb Eesti minimissi- ja missiimpeeriumit, Anne Eenpalu juhatab sõjalis-patriootliku lasteorganisatsiooni Kodutütred vägesid. Peategelased ja nende tegemised on väga erinevad. Kui Anne kasvatustöö rajaneb jäägitult isamaa-armastusele, siis Tiina maailm keerleb šõubisnise sädelevas pöörises. Ent midagi on neis naistes ka sarnast. Film heidab pilgu väärtustele, soorollidele ja moraalinormidele 21. sajandi alguse Eestis.

Kaks aastat filmimehe Andres Söödi pilgu ja kaamera läbi: 1996 ja 1997. Kahe aasta kroonikat võib võtta kui järge autori varasematele filmidele „Draakoni aasta“ ja „Hobuse aasta“. Kõiki kolm filmi on aastaportreed, mille on modelleerinud Sööt ise. Ei ole süsteemset ja ammendavat lähenemist vaadeldavale ajajärgule, kinni on peetud vaid sündmuste kronoloogilisest järjekorrast. Sööt filmib ja kommenteerib aega ühtaegu neutraalselt ja samas isiklikust vaatenurgast.

Üheksast viieni tööd teha on kõige haigem asi, mida ma tean, arvab Kaur, üks filmi kangelasi. Intervjueeritakse viit noort kunstnikku, kes ühel päeval avastavad, et iga päev tuleb süüa, osta riideid, maksta üüri. Kas lükata oma unistused edasi ja langeda lõksu, igapäevasesse töörutiini, või on olemas mõni alternatiiv? Rainer Sarnet uurib, kui kaugele on võimalik kompromissidega minna, et unistused oleks veel tõsiseltvõetavad. Osalevad Angela Komtshatnikova, Rein Pakk, Berit Teeäär, Kaur Kender ja Jaanus Vahtra.