Otsingutulemused

Kiilanemise tõttu komplekside küüsis vaevlev Leo võtab kasutusele müstilise juuksekasvuseerumi, mis põhjustab tema kehas groteskseid moondumisi. Nüüd tuleb tal kohutavad muutused peatada enne, kui kaotab oma viimsedki juuksekarvad... või midagi palju enamat.

Portreefim vanast filmitegijast, kes vaatab tagasi kadunud ajale, filmidele, mis teda saatnud, ja kaaslastele, kelleta poleks seda kõike olnud. See on üks tahk Eesti esimese sõjajärgse põlvkonna loost ja omapärase eesti dokumentaalfilmi sünnilugu. Film elust, mälust ja kultuuri katkematusest. Peep Puks on teinud režissöörina 61 tõsielufilmi ja autorina ligi 40 telesaadet. "Vaadates tema filme 1969. aastast peale, mõistan korraga, miks Eesti saavutas taas iseseisvuse ja nii loomulikult", kirjutas filmikriitik Jaan Ruus temast. "Sest uurides rahva elamise jõu allikat, on Puksil õnnestunud seda eestluse elujõudu oma filmides peegeldada. Otsides enda jaoks elamise jõudu, on ta leidnud üles rahva elujõu allikad."

Õnne on inimesed ikka ja alati saavutada püüdnud, igaüks vastavalt oma isiklikule õnneideaalile, oma moraalsetele tõekspidamistele. Mis kujundab siis õieti vaimse ja kõlbelise isiksuse? Miks pealtnäha kõigiti normaalsest perest võrsub kurjategija? Kust saab alguse hoolimatus, silmakirjalikkus ja kahekeelsus? Neid ja teisi küsimusi esitab vaatajale film, mis loodud Raimond Kaugveri romaani "Meie pole süüdi" ainetel.

Jaanipäevasel Virtsu-Kuivastu praamil satuvad kokku kõige erinevamad inimesed: juuksur oma dotsendist abikaasaga, tema sõjainvaliidist vend koos õe hüljatud lapsega, neli murdehuvilist tudengineidu ja neli noort spetsialisti, bussitäis mandril käinud saarlasi ning armunud paar, kes end jänestena veoautokoormas praamile smugeldanud. Haige peaga tüürimees laseb eeskirjadele vaatamata pardale kaks kütuseautot ja keset merd selgub, et praamil seisva veoauto furgoonis on süttinud puuvill.

Peeter Saarmann on kasvanud Toomas Raidma peres teadmisega, et tema isa suri sõjas ja ema evakuatsioonis. Peeter õpib ülikoolis ja valmistub abielluma. Remonti tehes juhtub talle ette ennesõjaaegne ajaleht, kus muuhulgas mainitakse ettevõtet "Juhan Laurisoo ja Ko". Kasuisas näib see äratavat süngeid mälestusi. Pulmapäeva eelõhtul tülitab Peetrit suvekohvikus keegi purjus mees, kes nimetab teda Laurisoo sohipojaks. Kui ta kasuisalt kuuleb tõde oma vanemate kohta, aimab ta, et see võib saada saatuslikuks tema tulevikuplaanidele.