Otsingutulemused

Vaino Vahing pidas aastatel 1968-1984 päevaraamatut, kus on kirjas reaalsed sündmused ja isikud Vahingu enda subjektiivses interpretatsioonis. Seal kajastatakse Tartu kultuurielu, armuseiklusi, boheemlikke olenguid ja vaimseid otsinguid. Vahingut huvitas piirsituatsioon, piirideületamine. Kunsti ja elu vahel Vahing selget piiri ei tõmmanud. Ta provotseeris inimesi, et nad kaotaks maski, kontrolli enda üle. Sellist provotseerimist nimetas Vahing Spieliks ehk mänguks. Me näeme loojat, kes on teinud disharmooniast endale inspiratsiooniallika, kes "tunneb armastuses suurimat piina". Hirmu end armastuses kaotada. Inimest, kes tajub armastuse suurt jõudu ja vastab sellele alateadlikult disharmooniga. Vahingu päevaraamatu läbivaks teemaks on elu ohverdamine kunsti nimel. Elu, kus põleb ära olme, ...

2017. aastal kuulutab Kinoteater välja töökonkursi, et leida inimest, kes poleks teatris käinud ning vaataks ära kõik 2018. aastal loodud teatrilavastused. 450 kandidaadi seast leitakse 21-aastane Alissija-Elisabet, rätsepaharidusega Valga tüdruk venekeelsest perekonnast. Noor inimene, kes ei tea midagi Eesti teatrist ega tunne ühtegi eesti näitlejat. Noor inimene, kes enne eksperimenti kaalus, kas minna tööle Maximasse või Euroopasse vabatahtlikuks. See on inspireeriv lugu iseseisvumisest, oma koha otsimisest ja sellest, et vahel piisab ainult väikesest juhusest, et veerema läheks lumepall, mis muudab kogu elu.

Dokumentaalfilm Toomas Edurist jutustab üldinimliku loo ühe eesti väljapaistvaima tantsija otsingutest, elumuutustest ja nendega kohanemisest. Muutuvad koreograafia ja tantsupartnerid, jäävad lihtsus, kirg ja usk muinasjuttudesse.

 Maise matka poolel teel vaatab Toomas Edur tagasi oma väljapaistvale tantsijakarjäärile. Kõrged hüpped maailmalavadel tegid ta suureks ka oma rahva silmis, kuigi haaravaimad tantsukaadrid jõuavad kodupubliku ette alles nüüd. Kuhu ja kellega edasi minna, kui tuleb aeg lavalt maha astuda? Kus on kodu, kuhu naaseb muinasjutumees, kes laias ilmas õnne otsis.

"Koma" ei ole mitte ainult kirjavahemärk vaid ka Kalju Komissarovi hüüdnimi, mille lavakunstikateedri 13. lennu tudengid talle panid. Kalju Komissarov (8.03.1946-6.03.2017) on Eesti tuntud ja tunnustatud lavastaja ja teatripedagoog. Võib julgusega väita, et praegu töötab aktiivselt meie teatrilavadel just kõige enam Komissarovi õpilasi. Ta on juhtinud Eesti Noorsooteatrit 1974-1986, Viljandi Ugalat 1989-1991, TMA lavakuntikooli 1986-1995. Ta on üks Viljandi Kultuurikolledźi asutajaid ja lavakunstide osakonna juhataja. Porteefilmis näeme Kalju Komissarovi viimaseid intervjuusid ja teda meenutavad ta õpilased ja kursusekaaslased.

Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor ja Ai Heit Mjuuzik tiim viivad publiku terve pere kontsert-etendusel kaasa muusikalisele reisile Tagurpidiantslasse, kus miski pole nii nagu esmapilgul tundub.

Islandi lõunarannikul keset Atlandi ookeani asub väike Heimaey saar. Kaheksa aasta eest kolis sinna Estonia teatri endine solist, lauljanna Annika Tõnuri. Eesti publiku silme alt kadus Tõnuri vaikselt nagu tolm. Islandlastele jäi omakorda tundmatuks ja parasjagu arusaamatuks tema eelnev elu Eestis. Kes ta oli, kuidas ja miks ta sinna sattus? Annika ratsionaalset ja kinnist, kuid samas emotsionaalset ja teatraalset karakterit aitavad avada tema kirjad ja intervjuud, põnevad arhiivikaadrid, pereliikmed ja kolleegid, õpetajad ja õpilased ning muidugi muusika.

Üks kõige erakordsemaid nähtusi eesti kultuuriloos on kahtlemata kirjanik, lavastaja, publitsist, õppejõud ja seltskonnategelane Mati Unt. Dokumentaalfilm “Unditund” viib meid tagasi 1960ndate ereda põlvkonna juurde, mil tekkisid uuenduslikud ideed nii kirjandus- kui teatrimaailmas. Ta avab Mati Unti kui karismaatilist isiksust, fenomenaalset mõtlejat ja anarhistlikku vormiuuendajat kinolike vahenditega. Film sisaldab seninägematuid kaadreid Matist loomeprotsessis ja sõprade keskel.

Manfred Vainokivi vaatemänguline mõtisklusfilm loomisest ja loojatest, kunstitegemise ilust ja valust. Andrus Kivirähu näidend „Papagoide päevad”, millega teatritrupp filmis proove teeb, käsitleb neidsamu teemasid. Vaadeldakse mitte niivõrd lavastuse sündi, kuivõrd selle protsessi peegeldumist osalistes ja ümbritsevas ruumis. Lausekatked, paokil uksed, pimedad koridorid, valgus ja varjud, näitlejad laval ja eneseunustushetkel, lavastaja soleerimas kui dirigent, kes ootab kokkumängu õiget kõla.

Euroopa kuultuuripealinna tiitel kuulus 2011. aastal Tallinnale. Korraldustoimkonna ees terendas võimalus muuta ja avardada Tallinna linnaruumi. Kuidas avalikku ruumi huvitavamalt kasutada ja juurde vallutada? Mismoodi Tallinn mere äärde saada? Kuidas vähesega palju teha? Kes julgeb oma väljaütlemistega soojast toast ja kesklinnast välja minna? Film puudutab kultuuriaasta sündmusi, mis püüdsid nendele küsimustele vastused leida: LIFT11 installatsioonid linnaruumis, NO99 Põhuteater, Kultuurikilomeeter ja Kultuurikatel, Geriljakino, Kunstibuss, korterinäitused ja kontserdid agulites ning „mägedel“.

Alar Sudak, kunstnikunimega Elaan on Eesti teatri igavesse üksildusse määratud don Quijote. Sudaku unistus saada näitlejana ametlikult tunnustatud pole määratud täituma. Mees on neli korda lavakunstikooli ja ka mujale tulutult sisseastumiskatseid teinud. Vanatestamentlik lugu hea südamega saatanast, veesõjast, vastamata teatriarmastusest, kohtuõigusest ja kogukonna kättemaksust, mis kestab üle põlvkondade ja erinevate riigikordade. Saatus, millest Elaan ei suuda ka ise lahti lasta, kuna selles on nii palju draamat, milleta tema näitlejahing elada ei saa.