Otsingutulemused

Eesti filmigrupp sõitis kodust 5000 km kaugusele Burjaatiasse Baikali järve taha. Filmimise asemel tuli aga istuda hostelis ja üksteisele silma jõllitada, sest veoauto tehnika, kostüümide ja rekvisiitidega ei saabunud ega saabunud. Kuni kohalikud soovitasid produtsendil külastada šamaani…

Filmi-matkameeste Riho Västriku ja Vassili Sarana retk Leena jõe deltasse. Leena lõikab Euraasia mandri põhja-lõuna suunal 4000 km ulatuses pooleks ja suubub Sahha poolsaarel Põhja-Jäämerre 150-harulise võrgustikuna, mis oma pindalalt on pisut väiksem Eestist. Tuhanded saared deltas pakuvad turvalisi pesitsusvõimalusi miljonitele lindudele, kes ei pea paljuks rännakut siia maailma äärele. Igikelts, tundra, jõgi ja meri moodustavad ainulaadse kombinatsiooni, mis sobib elupaigaks mitmele haruldusele. Vassili ja Riho satuvad Leena deltasse esmakordselt, nende jaoks on kõik uus. Vaataja saab osa nii delta loodusest kui ka jõeretke raskustest. Järg filmile “Retk Leena lättele”.

Dokumentaalse filmirännaku keskmes on pühaks peetud Ararati mägi. Filmigrupp liigub Parroti jälgedes ümber Ararati, otsib jälgi Parrotist ja Noa laevast, tutvub piirkonna kultuuri ja ajalooga ning vallutab Ararati tipu just nagu Parrot 180 aastat tagasi. Eestist pärit baltisakslane Friedrich Parrot (1791-1841) tõusis koos viie kaaslasega 1829. aastal esimese lääne inimesena Ararati (5137 m) tippu. Tema rühmas oli ka Hatšhatur Abovjan, kes pärast mäevallutusele järgnenud õpinguid Tartu Ülikoolis pani aluse Armeenia moderniseerimisele.

Leena jõgi, mis voolab risti läbi Venemaa, on tõeline elu allikas kõigile, kes elavad jõe kallastel. Keskjooksul on Leena kohati kuni 30 km laiune, enne suubumist Põhja-Jäämerre aga hargneb 150 km läbimõõduga deltaks. Kuid see hiiglane algab nagu iga teine jõgi nirena Baikali aheliku veerult. Esimesed kilomeetrid voolab jõgi läbi inimasustuseta taiga, mida peetakse pruunkaru kuningriigiks. Siia Siberi mändide vahele tegid ekspeditsiooni filmimehed Vassili Sarana ja Riho Västrik, kes varem on Venemaa avarusi ühiselt uurinud dokumentaalfilmides “Middendorffi jälgedes” ja “Muskusveise tagasitulek”.

Alexander Theodor von Middendorff (1815 – 1894), baltisaksa ja eesti päritolu Venemaa teadlane, korraldas pärast osalemist mitmes uurimisretkes 1842 - 1845 aastail teadusekspeditsiooni Euraasia põhjatippu Taimõri poolsaarele. Poolteist sajandit hiljem võttis grupp Eesti teadlasi ette sama teekonna oma kuulsa kaasmaalase jälgedes. Lisaks kargele arktilisele tundrale, mis üllatab tuhandete lindude ja metsikute põhjapõtradega, kohtuti pärismaalastega, kelle esiisade abiga Middendorff jõudis Põhja-Jäämereni.

Mõne tuhande aasta eest kukkus Saaremaale suur raudmeteoriit, mis oli atmosfääris tükkideks lagunenud ja maapinnaga kokkupõrkel tekitasid tükid Kaali kraatrivälja. Erinevad meetodid annavad kraatrite vanuseks 7000 – 2400 aastat. Teadlased püüavad Kaali meteoriidikraatri saladust lahendada nii geoloogilisest, etnomütoloogilisest kui ka populistlik-hoiatavast küljest.

Lenin (7134m) on mägi Kõrgõzstanis, mille vallutamine on hüppeplatvormiks maailma kõrgeimatest tippudest unistavatele alpinistidele. Dokfilm kirjeldab noorte mägironijate esmakohtumist Leniniga. Lisaks füüsilisele ettevalmistusele nõuab nii kõrge mäe vallutamine ka kõva närvi. Jaan Künnapi Alpinismiklubi kaheksamehelisest rühmast läks otsustavale rünnakule ainult kolm. Alpiniste näidatakse suures plaanis ka sellistes olukordades, mil kõrgus on räsinud keha ja meelekindlus kipub kaduma.

Lumeleopard on Nõukogude Liidus kasutusel olnud aunimetus alpinistile, kes on roninud kõigile NLi 7000 m kõrgustele mägedele. Selle aunimetuse on pälvinud Eesti tippalpinist ja fotograaf Jaan Künnap. Mitmekülgse järgusportlasena keskendus Künnap 1970ndatel alpinismile. Fotograafina on Künnap rahvusvahelist tunnustust võitnud eelkõige fotodega mägedest. Mägede kõrval on fotograaf Künnapi nõrkus naise keha. Film keskendub kolmele Künnapi elu sambale: foto, mäed ja naised. Aga just alpinism avab veel ühe tahu Künnapis - Lumeleopard on noortejuht. Künnap jõuab filmi tegemise ajal (1998-1999) arusaamisele, et tuleb asutada alpinismikool.

1998. aasta sügisel toimus Eesti esimene Himaalaja Ekspeditsioon maailma kõrguselt kuuenda mäe Cho-Oyu (8201 m) tippu. Esmakordselt alistus eestlastele 8000 meetri piir. Võit ei tulnud siiski esimesel katsel, loodus pani mägironijad proovile. Rünnak Cho-Oyule võeti ette Tiibeti poolelt, see andis võimaluse pisut tutvuda ka tiibetlaste elukommetega. Riho Västriku filmirännaku kangelasteks on eelkõige 10 Eesti alpinisti, kes osalesid ekspeditsioonis, kuid oma osa on ka tiibetlastel ja nende põhilistel kaaslastel jakkidel. Ja muidugi – mägede ilu.

1998. aasta suvel siirdub suur rühm Eesti mägimatkahuvilisi Kaukasuse ekspeditsioonile rinda pistma Euroopa kõrgeima mäetipu Elbrusega (5642 m), tähistamaks neljakümne aasta möödumist eesti alpinistide esimesest Elbruse vallutusest. Paljud neist on mägedes esmakordselt. Reisipäeviku laadis dokfilm kirjeldab teekonda Elbrusele selle kõikides etappides, kuid keskendub neile kolmeteistkümnele kõige vastupidavamale seltskonnast, kes ründavad mäetippu. Raske lõputõus läbi eneseületamise, valu ja vaeva saab lõpuks korvatud õnnetundega, mis valdab tippujõudnuid, seistes pealpool pilvepiiri.