Otsingutulemused

Eestlaste jaoks oli pronkssõduri monument Tallinnas Tõnismäel pool sajandit kestnud okupatsiooni sümboliks, kuid venekeelsele elanikkonnale tähistas see võitu fašismi üle. 2007. aasta aprillis otsustas Eesti vabariigi valitsus peaminister Andrus Ansipiga eesotsas teisaldada pingeallikaks muutunud pronksmehe kuju Tallinna kesklinnast sõjaväekalmistule. Selle tagajärjel vallandus pealinnas vägivaldne kaos. Kanal 2 dokumentaalfilmis antakse ülevaade viimase kahe aasta jooksul pronkssõduriga seotud sündmustest ja taaselustatakse ajalukku minevad purustavad pronksööd neis osalenud inimeste kommentaaride abiga.

Saatuse tahtel langevad Raimond Valgre parimad eluaastad Eesti Vabariigi lõpu, Teise maailmasõja ja stalinliku režiimi võimutsemise aega. Noor andekas muusik, kelle laulud kõnelevad armastusest, ei leia ise armastuses õnne - ei kauni rootsi neiu Alice'iga, vene intelligendi Niinaga ega oma naise Evaga. Sõjast läbi tulles kogeb ta nii sõjasõprust kui lahingute õudust, nii suuremeelsust kui reetmist, ja see teeb ta haavatavaks nii vaimselt kui füüsiliselt. Film on tulvil Raimond Valgre kaunist muusikat.

Kahe puhtahingelise noore, Meleleivi ja Liisa tee teineteiseni kulgeb läbi keskaja võitluste, mis viivad Saksa ordu alla viimasedki Eesti vabakülad. Ahnusest ja võimuihast juhitud orduvasallid Herman Pesentack ja Hans Metten kasutavad oma sihtide saavutamiseks nii vägivalda kui kavalust. Neis katsumustes võidab vaimuväelt tugevam. Veel on eestlaste vabadus võimalik, kuid vaid maaisandate määratud piirides. Vasallivande andnud mees peab olema valmis astuma ka oma rahva vastu.

Liivimaa, 16. sajand. Noor rüütel Hans von Risbieter saab isalt päranduseks reliikvialaeka Püha Brigitta säilmetega, mida ihaldab enda valdusse saada klooster. Risbieter on nõus loovutama reliikvia, kui saab naiseks abtissi ingelliku õetütre Agnes von Mönnikhuseni. Agnese süda tuksub aga robinhoodlikule vabale mehele Gabrielile, kes astub vapralt välja vabaduse ja õigluse eest. Romantiliste seikluste varjus on ridade vahele põimitud eestlaste vabadusvõitluse prahvatav vimm. Ajaloolise dekoratsiooni vormis ja varjus on legendaarne seiklusfilm suutnud kõnetada paljusid põlvkondi.

Kui Punaarmeesse mobiliseeritud eesti meestest pärast raskeid katsumusi tööpataljonides formeeritakse Eesti Laskurkorpus, on paljudel neist raske leida õiget võitlusvaimu - nii ka Enn Kalmul. Alles pikal teel Eestimaa poole ja ränkades lahingutes Velikije Luki all selgineb sõdimise mõte ja siht. Kodusel pinnal, Emajõe kallastel aga tuleb temal ja ta relvavendadel minna vastamisi rahvuskaaslastega, kes kannavad vaenlase mundrit. Mida tundsid ja kuidas käitusid inimesed, keda aeg sundis sõdurisinelisse? Paatosevabas ja ilustamata sõjafilmis kujutatakse sõja argist palet, sõda kui rasket tööd, mida laskurkorpuse võitlejad eesti meestele omase visadusega päevast päeva teevad, eesmärgiga jõuda tagasi koju.

Kui Andres Lapeteus haiglas teadvusele tuleb, on tal seljataga pikk öö vanade rindesõpradega, kuid märksa pikem on lugu sellest, kuidas kunagi üheskoos verd valanud meeste vahele tekkis mõistmatus ja võõrdumus. Kas oli see stalinistliku režiimi esilekutsutud paratamatus, tõusikliku naise mõju või isikliku arguse ja konformismi tagajärg? Kuidas õieti juhtus see, mis Andres Lapeteusega juhtus?