Otsingutulemused

Eesti lugude sarjas valminud Kaupo Kruusiaugu dokumenaalfilm räägib loo kahest perekonnast, kellel on vastandlikud vaated muruniitmisele ja aiapidamisele. Rapla lähedal elavad Larissa ja Arvo Pajo peavad oluliseks hoodatud muru ja aeda, iga päev kulutavad nad keskmiselt kaks tundi aiatöödele. Aiapidamine on nende elu kese ja mõneti võib ka öelda, et aiapidamine hoiab ka nende suhte soojana. Anne Roolaht ja Harvi Varkki on ehtekunstnikud, kes elavad Meriväljal. Nende filosoofia on muru hooldada võimalikult vähe. Üldse võiks loodus ise vohada ja areneda. Muru mitteniitmine aitab ka aias pesitsevatel loomadel end mõnusamalt tunda. Film vaatleb kahte perekonda, kellel on eri arusaam muru- ja aiapidamisest. Läbi aiahooduse ja ...

Selle filmiloo keskmes on suured üldinimlikud teemad. Kunagi varem pole tuumperekondi elama suunatud eraldatud korterikastidesse nii nagu on juhtunud meie postindustriaalsel ajastul. Ilma sugulaste, ilma kogukonna toeta, on see meid ajanud üsna ängistavasse ja kõledasse tupikusse. Film jälgib rühma täiskasvanuid ja nende lapsi, kes 2014. aasta suvel otsustavad loobuda harjumuspärasest elukorraldusest ning asutavad Eesti esimese teadliku ökokogukonna. Nad panevad oma säästud kokku ja ostavad kamba peale vana mõisakompleksi, 3750 ruutmeetri jagu poollagunenud hooneid koos selle juurde kuuluva 33 hektari põllumaaga. Enne neid paiknes seal hooldekodu. Kokku kolib elama viis peret – 12 täiskasvanut ja 6 last. Nende eksperiment sai innustust ...

Unises kuurortlinnas seisab pisut räämas maja, mille ümber on vanahärra Aleksander rajanud uhke aia. Aleksandri pojapoeg Karl veedab vanaisa juures suve ning õpib loodust tundma. Koos sügisvihmadega saabub aga külla tütar Marju, kes igatseb maja pärandiks saada, et hea koha peal asuvale krundile külalistemaja püstitada.

Magnus kasvab katkises peres, kus lastest eriti ei hoolita, ja mängib surmaga juhul-kui-mänge. Vanemate jutust on ta teada saanud, et oma kopsuhaigusega ei ela ta kuigi kaua. Noorukina on haigus küll välja ravitud, kuid ängistus on süvenenud. Magnus ei näe elul mõtet ega endal tulevikku. Isa, kes on oma raha teeninud valgustkartva äriga, loodab pojas elutahet äratada samade naudingutega, millega ta ise on harjunud. Magnus lähebki isa juurde, kuid tema loodab midagi muud.

Aristokraatliku hoiakuga Einar Laigna (1937) on väga mitmeplaaniline mees. Vastavalt sellele, mis tal parajasti teoksil, võib teda tituleerida filosoofiks, kultuuriloolaseks, teoloogiks, sõjaajaloolaseks, sõduriks ja sepaks. Laigna räägib avameelselt ja pikalt endast, oma arengust isiksusena. Tema kõikehõlmavavast monoloogist hoovab eneseusku ja totaalset enesekindlust. Eesti kaitseväe peainspektor Laigna võtab vaheldumisi sõduri, preestri, filosoofi ja võluri, kuninga ja käsitöölise hoiaku, mõtestades maailma ja iseennast.

Lembit Sarapuu on kunstnik, kes loob müüte, ise seejuures üha enam oma looduga samastudes – müüdiks muutudes. Nii isikuna kui ka kunstnikuna on Sarapuu erand, mis vaevu mahub tavaliste reeglite alla. Mis teiste puhul oleks originaalitsemine, kukub temal välja endastmõistetavalt. Nimetagem seda veidruseks või omapäraseks andeks – õige on nii see kui teine.

Kolm satiirilist lühipala naeruvääristavad üllatuslikul moel üldinimlikke käitumisviise ja mõtestamata tegevust.