Otsingutulemused

Heinz Valk on laulva revolutsiooni trubaduur, kunstnik ja ühiskonnategelane, kes on läinud ajalukku oma kuulsa lööklausega “Ükskord me võidame niikuinii!” Lugu Rahvarinde asutajaliikmest ja teravmeelsest portreekarikaturistist, aateid hindavast ja tarbimismentaliteeti põlgavast iseseisvast mõtlejast, kelle puhul kehtib ajaloost tuntud klišee „iga revolutsioon sööb kord oma lapsed". Peategelase sõnul on see ühe vanema mehe argise elu ja mõtete jäädvustus, samas kasvab filmist välja üldistus loomeinimestest, kes pärast poliitikasse minekut ja sealt taandumist ei ole enam kunstnike jaoks kunstnikud ja poliitikute jaoks poliitikud.

Oma karmist elust kõnelevad ühe helerohelise maja elanikud Mustjalas, enamasti raskes viinauimas mehed ja naised. Paari kilomeetri kaugusele Küdema randa ehitatakse võimast süvasadamat, kuhu ilutulestiku ja aupaukude saatel randub hiiglaslik saksa lõbusõidulaev Lili Marleen. Mustjalas etendatakse saksa turistidele pulmamänge. Ometi ei muuda sadama ehitus ja helevalge lõbusõidulaeva saabumine kohalike elus miskit. Rohelise maja elanike seltsiliseks jääb õlu ja viin. Film räägib ühe masendava tõe, mis varjus Eesti eduloo taga.

Ants Paju on teoks tegemas teda aastaid saatnud unistust püstitada kündva Kalevipoja kuju kõigi kunagiste põllupidajate mälestuseks ning eesti rahva ühendamiseks oma maa ja minevikuga. Tallinn-Tartu maantee 127. kilomeetril seisev hiigelskulptuur on Antsu kingitus oma isamaale ja rahvale. Ühest küljest on see portree mehest, kes teeb teoks oma idee, teisest küljest aga üldistus sellise suurprojekti elluviimise raskustest. Ants Paju ülevoolav energia on kaasanud rohkelt annetajaid, omavalitsuse- ja kultuuritegelasi, sportlasi ja kohalikke inimesi, kuid muutnud seejuures mehe enda mõtlikuks ja tundeliseks.

NLKP 24. kongress Moskvas, Balti kett, 1985. aasta üldlaulupidu Tallinnas, Oktoobrirevolutsiooni 70. aastapäeva tähistamine, Vabaduse laul 1991 – need on vaid mõned episoodid arhiivipõhisest dokumentaalfilmist, milles jälgitakse president Arnold Rüütli tegemisi ajavahemikus 1971 – 1992. Sellesse aega mahtusid Eesti venestamispoliitika uus laine, perestroika ja taasiseseisvumine. Ellujäämine ja edukus sõltusid paindlikkusest ja kohanemisvõimest.

NSV Liidu rahvasaadikute kongress võttis just aastatel 1989-91 vastu otsused, mis võimaldasid Balti riikidel eralduda neid okupeerinud Nõukogude Liidust. Eesti poliitikute tippsaavutuseks Kremlis oli Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide avalikustamine ja õigustühiseks kuulutamine. Eesti saadikute ideede levitamine Moskva rahvaesindajate seas, tihe koostöö Boriss Jeltsini ja Venemaa demokraatidega muutsidki võimalikuks kommunistliku impeeriumi rahumeelse lagunemise. Film püüab korrigeerida rahvusvaheliselt üsna laialt levinud väärkujutlust, et Balti riikide taasiseseisvumine oli mingi ime või lihtsalt õnnelike asjaolude kokkulangemise tulemus.

Uus aeg loob uued soorollid. Aimur Säärits on üks kolmest Eestimaa meessoost lasteaiakasvatajast ja nelja lapse isa, lisaks sellele medalisepp, Saksa kõuriku koolitaja ning Jõgeva kuulus sumotreener. Helge portreefilm näitab "onu Aimuri" agripäeva hommikust õhtuni, võimlemistunde ja spordipäeva lasteaias, medalite meisterdamist oma firmas, maadlustreeninguid ja võistlust spordihoones. Isadepäevaga alanud film lõppeb emadepäevaga, mil Aimuri abikaasa Ave kutsutakse presidendi vastuvõtule koos teiste tublide eesti emadega.

2001. aasta presidendivalimistel osutus pärast kolme hääletusvooru Riigikogus ja kahte hääletusvooru valimiskogus Eesti Vabariigi presidendiks järgmiseks viieks aastaks valituks endine Eesti NSV Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel. Jälgitakse presidendivalimiste käiku, kuulatakse poliitikute ja presidendikandidaatide arvamusi ning lahatakse väikese riigi ees ja sees olevaid probleeme.

Vabadusvõitleja Enn Tarto jutustab oma elust ja võitlusest Eesti taasiseseisvumise eest. Mees, kes on erinevates kinnipidamisasutustes veetnud kokku 14 aastat, külastab filmi alguses Patarei vanglat. Film esitab vaheldumisi peategelase poliitilisi seisukohti ning juba tuttavaid ajaloolisi kaadreid: vene vägede saabumisest Eestisse 1939 kuni laulva revolutsiooni sündmusteni ja Tallinna Draamateatri ees peetud pikettideni poliitvangide vabastamiseks.

1996. aasta 20. augustil tähistas Eesti Vabariik oma taasiseseisvumise viiendat aastapäeva. Kuidas see riik sündis ning milliseks on ta filmi tegemise hetkeks kujunenud, ongi filmi teemaks. See oli ärev ning otsustav aeg. See oli ärev ja otsustav aeg ka kahele noorele inimesele, kes olid otsustanud just sel ajal abielluda. Filmis on kasutatud Reijo Nikkilä ja Kari Ahola poolt 1991. aasta augustis Moskvas filmitut ning erinevatest arhiividest pärit materjale.

"Laulusillad" on koorilauluolümpia sarnane üritus, mis tõi juulis 1991. aastal Tallinnasse kokku lauljad ja muusikud idast ning läänest. Lisaks muusikutele kohtusid tuntud poliitikud, majandusinimesed ja kultuuritegelased. Režissöörid Toomas Lepp ja Jüri Tallinn.