Otsingutulemused

Tallinnas tapetakse kuulus ordurüütel Clingenstein – kangelane, kes vabastas Läänemere piraatidest. Nüüd on ta pea maha raiutud ja suu münte täis topitud. Kadunud on kuldkett, mille ta alles samal päeval ostis. Kohtuhärra Wenzel Dorn võtab mõrvapaigale kaasa noore apteekri Melchior Wakenstede. Noormees on nagu verekoer, kes oskavat ka surnutega rääkida. Melchiori nutikus ja Dorni oskamatus viivad aga selleni, et kogu mõrvaloo lahendamine jääb apteekri õlule. Peagi selgub, et tapetud rüütel tuli Tallinnasse eriülesandega. Kõik jäljed viivad dominiiklaste kloostrisse. Sealt algab mõrvade rida, kus ohvriks kõik, kes puutunud kokku salapärase „Tallinna vangiga“. Apteeker Melchiori triloogia põhineb samanimelise peategelasega romaanisarjal. Stsenaristid Indrek Hargla, Elmo ...

Keskaegse krimipõneviku teises filmis ehmatab öövahti kohutav viirastus – rikka kaupmehe traagiliselt uppunud tütar. Hommikuks on vahimees kõrgest tornist surnuks kukkunud ja kahtlastes õnnetustes kaotavad elu veel mitu inimest. Neid sündmusi uuriva Melchiori teed ristuvad nii lõbutüdruku kui preestriga, nii võõramaa kunstniku kui hullunud ketseriga. Vihjed viivad ta Pirita kloostrisse, mille sünged võlvid varjavad unustusse maetud ohtlikku saladust. Samal ajal vaevab Melchiorit mõistatus, miks ta armastatu Keterlyn ühtäkki nende kihluse katkestab…

Portreefilm helilooja ja muusikapedagoog Ester Mägist liigub mälus ja muusikas. 1922. aastal sündinud helilooja on muusikat kirjutanud ligi kuus aastakümmet, tema traditsioone austav helikeel on ka uuenedes säilitanud isikupärase alalhoidlikkuse. Ester Mägi meenutab oma elu, mõtiskleb muusikast. Kui tervis lubab, on ta oma teoste proovidel ja esitlustel kohal ning annab “helipruukijatele", nagu ta interpreete nimetab, väärtuslikku nõu ja tagasisidet. Ester Mägi olevat väikese koolitüdrukuna õpetajale ütelnud, et tema tahab suurena saada Miina Härmaks. Sai aga hoopis Ester Mägiks.

Heinz Valk on laulva revolutsiooni trubaduur, kunstnik ja ühiskonnategelane, kes on läinud ajalukku oma kuulsa lööklausega “Ükskord me võidame niikuinii!” Lugu Rahvarinde asutajaliikmest ja teravmeelsest portreekarikaturistist, aateid hindavast ja tarbimismentaliteeti põlgavast iseseisvast mõtlejast, kelle puhul kehtib ajaloost tuntud klišee „iga revolutsioon sööb kord oma lapsed". Peategelase sõnul on see ühe vanema mehe argise elu ja mõtete jäädvustus, samas kasvab filmist välja üldistus loomeinimestest, kes pärast poliitikasse minekut ja sealt taandumist ei ole enam kunstnike jaoks kunstnikud ja poliitikute jaoks poliitikud.

Eestimaad saab näha mitut moodi. Tillukese ääremaa või piiririigina. Pealiskaudselt. Aga saab ka teisiti, maasse sisse minnes ja seda tunnetates. Ja siit avaneb hoopis teine kiht. See film on eestlase hinge inventuur enne postmodernistlikku pealiskaudsusse suundumist. Meie maa lugu, selline nagu ta on. Selline, nagu meie seda näeme. Tundeline ja mõtteline. Lugude ja faktidena. Oma ja vahel võõras. Mitte veel kadunud. Mandrijää ja laulu koosjõul kujundatud maa.

Keskmes on kolm eesti meest. Mart Laar käivitab "Welcome to Estonia" märgiprojekti, Linnar Priimägi tegeleb mainekujundusega ja reporter Jüri Muttika otsib oma tegu ja nägu. Peategelane, noor eesti ajakirjanik on üles kasvanud varakapitalistlike kiirete muutuste rütmis. Ta on oma maa patrioot, aga talle jääb arusaamatuks, mida kujutab ja millistele põhimõtetele tugineb tänapäeva Eesti identiteet. Identiteediotsing on filmi keskne telg. Kuna Eesti pole üheselt mõistetav tervik, siis võtab reporter kasutusele erinevad taktikad ning vaatepunktid, et sel teel "valgustada" Eesti erinevaid reaalsusi. Oma otsingutel võtab ajakirjanik appi intervjuukatsed Mart Laari ja Linnar Priimäega.

Vabadusvõitleja Enn Tarto jutustab oma elust ja võitlusest Eesti taasiseseisvumise eest. Mees, kes on erinevates kinnipidamisasutustes veetnud kokku 14 aastat, külastab filmi alguses Patarei vanglat. Film esitab vaheldumisi peategelase poliitilisi seisukohti ning juba tuttavaid ajaloolisi kaadreid: vene vägede saabumisest Eestisse 1939 kuni laulva revolutsiooni sündmusteni ja Tallinna Draamateatri ees peetud pikettideni poliitvangide vabastamiseks.

Kaks aastat filmimehe Andres Söödi pilgu ja kaamera läbi: 1996 ja 1997. Kahe aasta kroonikat võib võtta kui järge autori varasematele filmidele „Draakoni aasta“ ja „Hobuse aasta“. Kõiki kolm filmi on aastaportreed, mille on modelleerinud Sööt ise. Ei ole süsteemset ja ammendavat lähenemist vaadeldavale ajajärgule, kinni on peetud vaid sündmuste kronoloogilisest järjekorrast. Sööt filmib ja kommenteerib aega ühtaegu neutraalselt ja samas isiklikust vaatenurgast.

Portreefilm maalt linna tulnud tüdrukust, kes loodab paremale tulevikule ja tuleb pealinna müüma oma keha, leidmaks õnne ja teenistust. Ilustamata lugu hakkajast noorest naisest, kes on valinud raske ja tihti isegi ohtliku ameti "meesterahva teenijana". Film jälgib rõõmsameelse tütarlapse naiivseid tulevikulootusi ja raskeid katsumusi neokapitalistlikus Eestis 1990ndate aastate alguses.

Okupeeritud Eesti. Stalin ja tema aeg, mil luuletajad kirjutasid Stalinile oode ja poeeme, metsavennad aga laulsid: "... ja Stalin tappa on meie püüd". Tribüünidelt pöörduti Stalini kui "eesti rahva suure sõbra" poole, rahva enamiku jaoks aga kehastas Stalini nimi Eestit tabanud vägivalda ja valet, mis ei jätnud puutumata ühtki eluvaldkonda, tungides vampiirina iga inimese ellu. Film lõhub müüdi eesti rahva ühtsest vastupanust võõrale võimule ning hoiatab olnu kordumise võimalikkuse eest.