Otsingutulemused

Surm ja usk, elu ja eksiil. Üksinduse ja surmaga tegelemine on väikekoguduse vaimuliku igapäev. Küpses eas võõrasse kultuuri istutatud hingehoidja on ka ise sageli väga üksi. Vanad tahavad, et neid maetaks emakeeles ning selleks on kutsutud kodumaalt Torontosse, kus on suurim eestlaste kogukond eksiilis, kolm vaimulikku. – Endine insener Jüri Puusaag, eks-näitleja Kalle Kadakas ja kolmandat põlve vaimulik Mart Salumäe. Iga matus peegeldab võõrasse keskkonda sattunud hingekarjastele nende endi probleeme: keerulised suhted oma lähedaste ja kogudustega, identiteedi kahestumine võõrsil elades, usu marginaliseerumine, kohanematus ingliskeelses suurlinnas, surm kui ebamugav tabuteema kaasaegses “igavese nooruse” ühiskonnas.

Risti kirikuõpetaja Annika Laats ei karda võitlusi, olgu nende vallandajaks kultuuriväärtused, koguduse hoole alla võetud pagulased või dogmaatilised arusaamad usust ja inimesest.

Vitraažikunstnik Dolores Hoffmann on loonud vitraaže 36-le sakraalhoonele Eestis, Soomes, Jaapanis ja Venemaal, ka ametiasutustele, firmadele ja eratellijatele laias maailmas. Eestlastele on ehk tuntuim vitraažpannoo Tallinna teletornis. Jälgitakse töökulgu Tallinna Pühavaimu kiriku vitraažakna loomisel – kavandi teostamisest kuni valminud vitraaži õnnistamiseni. Dolorest saadab kaamera tema stuudios, maakodus ja kirikus. Kunstniku vitraažakendega tehakse filmis justkui vaimne rännak läbi terve Eesti. Vaadates tagasi oma pikale elule, vaeb kunstnik praegust eluseisu ja oma loomingulise tegevuse motiive. Film loomisest, lootusest ja looja tahtest.

Jeruusalemma külje all, keset araablaste kvartalit Õlimäel, elab vene õigeusu kloostris 82-aastane eestlannast nunn ema Ksenja. Kuigi kõrge betoonmüüriga eraldatud kloostris kella kunagi ei keerata ja elu käib endiselt Juliuse kalendri järgi, on kakskümmend aastat ema Ksenja jaoks möödunud kui üks silmapilk. Nunnade hierarhias on ta jõudnud eelviimasele astmele: on jäänud vaid viimane samm, suur skeema ehk lõplik vaikus. Kuid enne vaikust on ema Ksenjale antud luba ära rääkida oma elu lugu.

Petseri kloostri peaväravate ees seisab tagasihoidlik puukirik – Püha Usukannataja Varvara nimeline. Siin toimetab juba aastakümneid preestrina Eestis kasvanud Isa Jevgeni. Ta ristib, laulatab, õnnistab, võtab pihile, mälestab, loeb üle koguduse kassa raha ja majandab kirikut. Ta saadab aastas ära ligi kakssada inimest. Surm on selle filmi üks tegelasi, ent mitte ainuke. Teine tegelane on elu, mida elavad isa Jevgeni ja inimesed, kes tema, kiriku ja kloostriga seotud. Nunn Olga, kes eluaeg meestejuuksuri ametit pidas ja neitsiks jäi. Odessast pärit Gennadi, kes juba 20 aastat hommikust õhtuni, näoga kloostri poole, Varvara kiriku seina ääres seisab ja lakkamatult palvetab.

Kersti Uibo on kinni püüdnud igapäevaelu lihtsa ilu ja voogamise mungakloostris, mis seisab mäel Serbia küla Velika Hoča kohal Kosovos. Režissöör palub vaatajail kõrvale jätta igasugune soov kuulata "lugu" ja selle asemel vaikselt vaadelda. Filmi rahulikkus loob poeetilise ruumi, milles kujutlusvõime saab vabalt liikuda, mediteerides ja peegeldades. Musta riietatud mungad ja kloostriülem Isa Miron elavad oma argitoimetusi tehes ühes rütmis ümbritseva loodusega. Pühakojas kõlavad palved ja laul taastavad harmoonia kõige loodu vahel. Kaamera on liikumatu, maastikud rulluvad lahti, aastaajad vahelduvad ja sõnad annavad ruumi vaikusele.

Väikesele, suletud kogukonnaga Ruhnu saarele asub tööle noor õpetaja Kadri. Tema peamiseks ülesandeks saab õpetada kõige pisemaid lapsi 1. ja 2. klassis, mõlemas käib üks õpilane. Samal ajal püüab Kadri sisse elada saare ellu ja mõista isolatsioonis elavate külaelanike kummalisi kombeid ning väikesi veidrusi.

Argo Oki dokumentaalfilm vaatleb Eestit aastal 2008, püüab märgata detaile, mis on silmale nii tavapärased ja seetõttu märkamatud. Eesti Vabariigi riiklikel tähtpäevadel, lipupäevadel kõnetatakse kaasaegseid. Räägivad oma ajastu vaimu kandvad suurmehed, operaatori pilk jälgib ka tavalisi inimesi oma igapäevatoimingutes.

Eakas Helju Laiapea kaotas lapsena mõne aasta jooksul oma ema, isa ja kolm venda, koos nendega ka lapsepõlve ning kodu. 24-aastasena mattis ta oma esimese poja. Siiani ei ole ta neist kaotustest üle saanud, hirm lähedasi kaotada ja mõte enda peatsest surmast on saatnud teda kogu elu. 2007. aasta kevadel viis autor oma ema kokku hingehoidja Naatan Haameriga, kellest ta oli hakanud just filmi tegema. Hingehoidja-filmi kavandatud kohtumisest kasvas välja teine film – emast, tema ängist ja armastusest.

Rahvamuusika uurija ja folklorist Igor Tõnurist räägib oma uurimistegevusest. Teda iseloomustavad Ingrid Rüütel, Anne Ojalo, Aivar Jürgenson jt. Igor Tõnuristi laialdased teadmised rahvapillimuusika, rahvalaulu ja rahvatantsu alal on aukartustäratavad. Erilisel kohal tema uurimuste juures on rahvarõivad ja nende kandmistraditsioonid. Eesti pärimuse uurimine, säilitamine ja tulevastele põlvedele edasiandmine on tema elutöö.