Otsingutulemused

Mark on rändaja, kes usub elu väljaspool kapitalismi. Ta loobus eduka seinatennisetreeneri karjäärist Londonis ja nüüd Tallinnas kutsub liituma kogukonnaga, kus elatakse ilma rahata ning omavahel jagatakse oskusi, kogemusi, toitu ja armastust. Tantristlikke energiaid valdava Margi soov on vabastada Eesti inimesed omamise instinkti haardest. Selle ülesande täitmisel tuleb tal seista silmitsi isiklikest ideaalidest veelgi võimsama jõuga.

Teise maailmasõja otsustavad sõjasündmused Eestis 1944. Tegevus hargneb alates Sinimägede lahingutest juulis kuni Sõrve sääre langemiseni Punaarmee kätte novembri lõpus. Sõda näidatakse mõlema osapoole, nii Saksa kui Nõukogude armees sõdivate eestlaste silme läbi. Valikuid tuleb langetada mitte ainult sõduritel, vaid ka nende lähedastel. Teine maailmasõda oli eestlastele ka vennatapusõda. Süütud tunnevad ennast süüdi, suured süüdlased ei tunne midagi.

Eestis elava hollandlase Piet Boerefijni rajatud toidupangast saavad iganädalast söögipoolist Eestimaa ligi poolteist tuhat puudustkannatavat lasterikast peret, üksikvanemat, töötut, abivajajat ja hättasattunut. Õiglustunne, empaatia ja abivalmidus on Pieti inimliku olemuse alus. Piet, kes on saanud oma sotsiaalselt kaastundliku ja aruka töö eest ordenid nii Eesti presidendilt kui ka Hollandi kuningannalt, on näinud siinse riigi reaalset elu kõikides ühiskonnakihtides. On kohtunud nii tipp-poliitikute kui ka kõige vaesemate abivajajatega ja soovitab panustada enam inimeste võrdsusesse.

21. septembril 2008 pidas kaitsepolitsei kinni endise kaitseministeeriumi ametniku ja NATO ning Eesti tippsaladuste hoidja Herman Simmi. Ta tabati rahvusvahelise koostöö tulemusena, milles osalesid nii Eesti kui paljude Lääneriikide eriteenistused. Filmitegijad uurivad, kuidas sai Suure-Jaani poisist nõukogude miilits, kes karjääriredelil üles liikudes tippametnikuks tõusis ning kelle kätte koondus NATO 28 liikmesriigi strateegilisi saladusi sisaldav korrespondents. Kuidas kõrgete riiklike autasudega pärjatud ja soliidse fassaadi taha varjunud mees „mutiks” muutus ega teinud ainsatki viga, mis oleks 13 aasta jooksul andnud vähimatki põhjust kahtlustada teda Vene luurele andmete lekitamises.

Ekraanil on monumendid ja kunstimälestised, mille saatus on olnud lähedalt seotud Eesti Vabariigi ajalooga. Sõna saavad eesti skulptorid, endised meelsusvangid, ühiskonna- ja kunstiteadlased. Miks me vajame oma monumente? Kuidas on suhtutud monumentidesse ja kunstimälestistesse Eestis ajaloo tõmbetuultes? Mälestusmärgid võivad olla ideoloogia ohvrid. Ainuüksi 20. sajandil on Eesti üle elanud mitu riigivõimu, mis ajaloo areenilt lahkudes on võtnud kaasa ka oma monumendid. Ajal, mil stabiilse arenguga riikides on suhtutud monumentidesse kui kunsti- ja ajaloomälestistesse, on paljude sõjamälestiste saatus Ida-Euroopas muutunud aktuaalseks.

Eestlaste jaoks oli pronkssõduri monument Tallinnas Tõnismäel pool sajandit kestnud okupatsiooni sümboliks, kuid venekeelsele elanikkonnale tähistas see võitu fašismi üle. 2007. aasta aprillis otsustas Eesti vabariigi valitsus peaminister Andrus Ansipiga eesotsas teisaldada pingeallikaks muutunud pronksmehe kuju Tallinna kesklinnast sõjaväekalmistule. Selle tagajärjel vallandus pealinnas vägivaldne kaos. Kanal 2 dokumentaalfilmis antakse ülevaade viimase kahe aasta jooksul pronkssõduriga seotud sündmustest ja taaselustatakse ajalukku minevad purustavad pronksööd neis osalenud inimeste kommentaaride abiga.

NLKP 24. kongress Moskvas, Balti kett, 1985. aasta üldlaulupidu Tallinnas, Oktoobrirevolutsiooni 70. aastapäeva tähistamine, Vabaduse laul 1991 – need on vaid mõned episoodid arhiivipõhisest dokumentaalfilmist, milles jälgitakse president Arnold Rüütli tegemisi ajavahemikus 1971 – 1992. Sellesse aega mahtusid Eesti venestamispoliitika uus laine, perestroika ja taasiseseisvumine. Ellujäämine ja edukus sõltusid paindlikkusest ja kohanemisvõimest.

NSV Liidu rahvasaadikute kongress võttis just aastatel 1989-91 vastu otsused, mis võimaldasid Balti riikidel eralduda neid okupeerinud Nõukogude Liidust. Eesti poliitikute tippsaavutuseks Kremlis oli Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide avalikustamine ja õigustühiseks kuulutamine. Eesti saadikute ideede levitamine Moskva rahvaesindajate seas, tihe koostöö Boriss Jeltsini ja Venemaa demokraatidega muutsidki võimalikuks kommunistliku impeeriumi rahumeelse lagunemise. Film püüab korrigeerida rahvusvaheliselt üsna laialt levinud väärkujutlust, et Balti riikide taasiseseisvumine oli mingi ime või lihtsalt õnnelike asjaolude kokkulangemise tulemus.

Ülevaatlik käsitlus Eesti lähiajaloost ja laulvast revolutsioonist. Kuigi filmis keskendutakse Eesti taasiseseisvumise protsessile aastatel 1987–91, vaadatakse tagasi ka Eesti okupeerimisele ja järgnenud aastakümnetele. Rohkelt on kasutatud arhiivikaadreid. Sõna saavad inimesed, kes ise sündmustes osalesid ja nende kulgu määrasid –poliitikud, laulupidude dirigendid, dissidendid ja tavalised kodanikud. Esile tõstetakse eestlaste laulupidude traditsiooni ja unikaalset kogemust end veretult vabaks laulda. Film on ingliskeelne ja toodetud rahvusvahelisele publikule.

Suvekuudel saabuvad Tallinna hiiglaslikud lõbulaevad, igaühe pardal üle tuhande reisihuvilise, kes kõik enamjaolt Ameerikast. Tallinnas viibimiseks on neile nähtud kuus tundi. Neid ootavad sadamas otsatus rivis bussijuhid, giidid ja tuuriorganisaatorid. Kruiisituristid läbivad tempokalt olulised vaatamisväärsused, söövad kõhud täis ja lahkuvad. Tallinn oli vaid järjekordne peatus nende pikal teekonnal. Sadamakaile jäävad järele lehvitama pingelisest päevast surmväsinud kohalikud teenindajad. Mida turistidele üleüldse näidati ja räägiti? Kes vahendavad meid ühepäeva-turistidele? Ja kes on need turistid?