Otsingutulemused

Muusikaline dokumentaalfilm eesti rahva lemmikbändist Kukerpillid. Film kutsub vaataja meeleolukale teekonnale koos Eesti vanima ja populaarseima ansambliga Kukerpillid. Kevadest sügiseni antakse hulk kontserte Eesti eri paigus ja õpitakse ära plaadijagu uusi, spetsiaalselt neile kirjutatud lugusid eesti heliloojatelt, et tähistada oma 50. juubelit enneolematu kontserdiga suures kontserdisaalis. Vaatajal on võimalus heita pilk ka bändibussi, proovi ja lava taha ning otsida koos muusikutega vastust küsimusele, mis on see, mis jääb ja ühendab. Film on pühendatud kõigile laulikutele ja pillimeestele, kes hoiavad elus rahva muusikat. Režissöör Raimo Jõerand, kes on ka ise Kukerpillide lauludega üles kasvanud, on vältinud selles filmis tavapäraseid intervjuusid ja on Kukerpillide ...

Dokumentaalfilm portreteerib hinnatud laulupidude dirigenti ja muusikaõpetajat Lydia Rahulat, kes on lastesse muusikaarmastust süstinud juba üle viie aastakümne. Kuid tema elutöö on siiski Tallinna Poistekoor, kus Lydia taktikepi all on meesteks sirgunud mitu põlvkonda poisse. Lydia ei aja taga ainult noote, lisaks lauluoskuse treenimisele on ta neist kasvatanud ka härrasmehed. "Päris suur hulk Eesti meestest on tänu temale palju paremad mehed," ütleb filmis dirigent Siim Aimla, kes laulis Rahula käe all RAM-i ettevalmistuskooris. Nende meeste seas on ka paljud tänaseks tuntud lauljad ja muusikud, nagu Koit Toome, Karl-Erik Taukar, Uku Suviste, Artjom Savitski, Mikk Saar ja muidugi Lydia poeg, Tomi Rahula. ...

Film portreteerib populaarset heliloojat ja pianisti, Rein Rannapit. Tema panus Eesti muusikasse on hindamatu, kuid seejuures on tegemist väga keerulise ja vastuolulise isiksusega, kes tihtipeale lauljate ja muusikute kannatuse proovile paneb. Arvukates telesaadetes on vaataja kohtunud just sellise Rannapiga, millisena ta ennast parajasti näidata soovib. Tal on suurepärane võime tõmmata ette mask ja esitada intervjuudes hoolikalt läbikomponeeritud teksti. Kui kaamerad filmivad, läheb Rein oma rolli. Ka valmivast dokumentaalist oli tal oma nägemus, mis oli küll vastuolus filmi tegijate omaga. Neid paelus ennekõike maestro persoonina - vaadata maski taha ja näidata päris Rannapit ning aidata mõista, miks ta on kujunenud just ...

Portreefilm helilooja ja muusikapedagoog Ester Mägist liigub mälus ja muusikas. 1922. aastal sündinud helilooja on muusikat kirjutanud ligi kuus aastakümmet, tema traditsioone austav helikeel on ka uuenedes säilitanud isikupärase alalhoidlikkuse. Ester Mägi meenutab oma elu, mõtiskleb muusikast. Kui tervis lubab, on ta oma teoste proovidel ja esitlustel kohal ning annab “helipruukijatele", nagu ta interpreete nimetab, väärtuslikku nõu ja tagasisidet. Ester Mägi olevat väikese koolitüdrukuna õpetajale ütelnud, et tema tahab suurena saada Miina Härmaks. Sai aga hoopis Ester Mägiks.

Noorele heliloojale Pärt Uusbergile on 2014. aasta eriline – viimased proovid ja kontsert Eesti Muusika Akadeemia lõputööga, autorikontserdiga “Õhtu ilu” ning tema teose “Muusika” esitamine laulupeol. Film jälgib, mis toimub autoriga sellel pöördelisel ajal, kui tema sisehelid väljuvad isiklikust ruumist välisesse – kõigi ruumi. Sissepoole vaatavas muusikalises rännakus seisab looja silmitsi oma elukutse ilu ja valuga.

Olav Roots sündis 1910 Tartumaal Udernas ja suri 1974 Bogotás Colombias. Tema elu hoidis koos muusika ja rebis tükkideks sõda ja vägivald, tema pöörane sajand. Nüüd otsivad oma juuri ja mõtet Olav Rootsi pojapojad Julian ja Nicholas Roots Miamist, kes pole oma vanaisa kunagi kohanud, ega ka näinud ka seda maad, mis vanaisa saatuse määras ja kus ta sündis – Eestit. Läbi muusika räägib meie film poistele nende vanaisa loo ja jõuab koos nendega järeldusele, et inimesed, ajad ja selle maaailma kaugemadki paigad on omavahel seotud ja vastastikku vajalikud.

Vladimir “Boba” Sapožnini, kunagise tsirkusetähe seikluslik ja vastuoluline elukäik meenutab muinasjuttu. Boba oli Eesti juurtega imelaps, kes oli ühtviisi osav nii suuga trompetit ja havai kitarri imiteerides kui steppi tantsides. Ta oli oodatud esineja Euroopa kuulsaimates kabareedes, isegi kaugel Ameerikas. Tunnustatud tsirkuseartistina rändas ta läbi kogu maailma, kuid särava ja lõbusa koore all oli peidus tõsine kunstnik, kes ei leidnud virtuoosse viiulikunstnikuna piisavalt rakendust. 80 esinemisaasta jooksul jõudis Boba publikule kummardada nelja erineva riigikorra ajal – tsaariajal, esimeses Eesti Vabariigis, Nõukogude Eestis ja tänases vabariigis.

Eri Klasi elu juhtmotiiv on rõõm – rõõm tööst, sõpradest, kolleegidest, eelkõige aga perekonnast ja kodumaast. See rõõm on kaasakiskuv ja ammendamatu, hoolimata sellest, et tema saatus pole olnud pilvitu. Ajaloo käik ja isiklikud kaotused, töötempo ja rahvusvaheline tuntus võivad inimese sisemises muusikas tekitada ebakõlasid. Eri Klasi kõla on jäänud puhtaks.

Rahvamuusika on selle filmi suur ühendaja, keskmes helilooja Veljo Tormis. Lauljad ja näitlejad valmistuvad lavale tooma Veljo Tormise „Eesti ballaade”. Dirigent Tõnu Kaljuste teeb muusikutega proove, jaapani koreograaf Aki Suzuki juhendab lavalist liikumist, lavastaja Peeter Jalakas aga püüab lahti sõnastada regilaulus peituvat väge. Vanad külalaulikuid leelutavad vanu laule. Regilaulu ja akadeemilise muusika ühendaja Veljo Tormis ise aga istub oma maakodus laua taga, selg vastu klaverit, räägib muusikast ja ilmast ning naudib vaikust. Meister ei kirjuta enam muusikat, aga meister on mõtetega muusikas.

Eesti suurim sümfoonik, helilooja Eduard Tubin (1905-1982) emigreerus sügisel 1944 Rootsi. Kodumaal tunnustatud helilooja on äkki tundmatu helilooja, kes kirjutab sunnitud vaikelus muusikat ja muutub isemoodi sümboliks oma väikesele rahvale. Ta on üksi iseenda ja oma loominguga. Uus kodumaa Rootsi ei tunne tema loomingu vastu huvi. Väliseestlased ei suuda heliloojale andestada külaskäike Nõukogude Eestisse, kus kõlab tema looming, ka paguluses valminud sümfooniad, ooperid. Traagika kõige kaotatu üle valab Tubin oma sümfooniatesse. Äng ja igatsus on igas helis, värvis ja ajahetkes. Sõna saavad helilooja kaasaaegsed: Neeme Järvi, Käbi Laretei, Veljo Tormis, Asta Lepik, poeg Eino Tubin. Meenutused, ajastu hõngu edasi andvad ...