Otsingutulemused

Alexander Theodor von Middendorff (1815 – 1894), baltisaksa ja eesti päritolu Venemaa teadlane, korraldas pärast osalemist mitmes uurimisretkes 1842 - 1845 aastail teadusekspeditsiooni Euraasia põhjatippu Taimõri poolsaarele. Poolteist sajandit hiljem võttis grupp Eesti teadlasi ette sama teekonna oma kuulsa kaasmaalase jälgedes. Lisaks kargele arktilisele tundrale, mis üllatab tuhandete lindude ja metsikute põhjapõtradega, kohtuti pärismaalastega, kelle esiisade abiga Middendorff jõudis Põhja-Jäämereni.

Rein Raamatu dokumentaalfilm kerib vähehaaval lahti eesti teatrilegendi, lavastaja ja näitleja Mikk Mikiveri elu- ja loominguloo. Viimane intervjuu Mikiveriga tema Võsu kodus raamib filmilugu. Veel haigena oma eluõhtul unistas ta sellest, et tulla tagasi teatri juurde, lavastama. Mikk Mikiveri isiklik ja lavaelu on kulgenud avalikkuse silme all, aga inimesena jäi teatrimees suureks mõistatuseks, millesse ei too suurt selgust ka tema viimane pihtimuslik intervjuu. Mikk Mikiveri elu ja loomingu kohta avaldavad arvamust inimesed, kes teda hästi tundsid – pereliikmed, kolleegid ja sõbrad, paljud kultuuriloos olulised inimesed.

Maimu Berezkinal (16) on seni olnud kaks kodu ja kaks kodukanti, Peterburi ja Puka. Maimu on läbinud juba keskkooliprogrammi, käies vaheldumisi koolis nii Peterburis kui Pukas ning ta unistab norra keele õpingutest Peterburi ülikoolis. Maimu isa on venelane, ema eestlanna. Mitmeid keeli oskav Maimu peab end eestlaseks, kes mõtleb mitmes keeles ega pea oluliseks piire rahvuste vahel.

Johannes Võerahansu (1902 -1980) on eesti maaliklassika silmapaistvamaid meistreid. Esimese põhjapaneva kunstihariduse omandas ta 1920ndate alguses legendaarses Ants Laikmaa ateljeekoolis. Võerahansu on esinenud näitustel ja äratanud tähelepanu oma joonistustega, ent teda tõmbas tegelikult ikka maalikunst. Oma abikaasat meenutab kontsertpianist ja kauaaegne klaveripedagoog Erna Saar. Vanadaam kirjeldab oma tutvumise lugu ja vaimset lähedustunnet endast üle kolmekümne aasta vanema muusikalembese kunstnikuga. See on kahe väljapaistva kunstniku lugu koos veedetud paarikümnest aastast.

Väikesel Kihnu saarel elavale Järsumäe Virvele (Virve Elfriide Köster), on taeva poolt kingitud anne luua laule, mis kajastavad laulikut ümbritsevat elu. Et aga Kihnut ümbritseb meri, siis on ka Virve lauludel alati mere hõng juures. Virve laulab mere kuulaja südamesse. Eluraskusi kogenud eakas naine pärandab oma laululoomingu noorele neiule, kes neid laule omakorda edasi kannab ja õpetab väikestele lastele. Laulud jäävad kestma, isegi kui inimene kaob.

Kalev Raave (1926 – 2004) oli ajakirjanik, Eesti Kommunistliku Partei funktsionäär, Võrtsjärve kolhoosi ja Otepää sovhoosi Kommunist esimees ning Noorsooteatri direktor. 62- aastasena saab temast kirikuõpetaja. Oma rikkalike elukogemuste ja loomupärase headusega võidab ta rahva poolehoiu ja taastab Viljandimaal asuva Halliste kiriku. Imesid on Kalev Raave elus olnud palju. Imetajumus on Raave jaoks üks võimalikke teid Jumalani. Ilma imeta ei teki teispoolsuse tunnetust.

Eestis skulptuuriõpingutega alustanud, kuid sõjakeerises võõrsile elama asunud eesti skulptor Maire Männiku (1922 - 2003) põhilooming sündis Pariisis. Rein Raamat ongi jäädvustanud teda Pariisi ateljeedes töötamas ja oma mõtteid filmiloojatega jagamas. Kommenteerivad Harri Liivrand, Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar ja prantsuse kunstiajaloolane Emmanuelle Corcellet-Prévost. Film on ühtlasi hüvastijätt 2003. aastal lahkunud Maire Männikuga.

Esimesel juunil 2000 saanuks 80-aastaseks tuntud vene luuletaja David Samoilov (1920 – 1990), kes oma elu viimased 14 aastat elas Pärnus. Kõlavad Samoilovi luuletused, ka viisistatud kujul, valitud Samoilovi loomingu paremikust, kulgedes ainestikult lapsepõlvest vanaduseni. Taustaks fotod kirjanikust ja tema kaasaegsetest ning videokaadrid Pärnust ja selle ümbrusest.

Sarmikas dokumentaal sõjajärgsetel aastakümnetel Ülo Soosteri ümber koondunud Tartu kunstnikerühmast. Valve Janov, Kaja Kärner, Silvia Jõgever, Lembit Saarts ja Heldur Viires olid esimene generatsioon Pallase vaimsusest välja kasvanud kunstnikkonnast, kel tavapärane enesetäiendusvõimalus Pariisis jäi alanud teise maailmasõja tõttu kogemata. Selle asemel veetsid Saarts, Viires ja Sooster aastad 1949 – 1956 Nõukogude vangilaagrites. Väga erinevaist isiksustest kujunenud sõpruskonna lugu joonistub välja pikkadest rahulikest monoloogidest. Eakate kunstnike mälestuskildudest kujuneb terviklik lugu ühe kunstipõlvkonna saatusest.

Rein Raamatut (1931) võib õigusega pidada eesti joonisfilmi ja animatsioonikunsti suureks teerajajaks. 1970–71 külastas ta Moskvas Sojuzmultfilmis tulevaste kunstnike-multiplikaatorite kursuseid, kus tutvus joonisfilmi tehnoloogia, selle erinevate etappide ning režii- ja dramaturgiaküsimustega. 1971 rajas Rein Raamat Tallinnfilmi juurde eraldi joonisfilmigrupi, praeguse Eesti Joonisfilmi eelkäija ja töötas selle juhina 1989. aastani. Filmide kaasloojaiks valis Raamat võimekamaid ja omanäolisemaid kunstnikke, heliloojaid ja operaatoreid, kellega koostöös sündisid joonisfilmid, mis on leidnud kõige laialdasemat tunnustust.