Otsingutulemused

Filmitegija Erik Tikan räägib 5 missioonisõduriga Eesti ühest raskeimast välismissioonist. Lahingutegevuse dokumentaalkaadritega vahelduvad intervjuud räägivad kaotusest, traumast ning ka sellest ülesaamisest.

Lauri Randla debüütfilm on komöödia ingeri-soome Tarkkinenide pere värvikast elust Eestis nõukaaja viimastel aastatel. Johannes sünnib eriskummalisse ingerisoome perre. Kui tema ema otsustab Soome tööle minna, jääb poiss Sillamäele vanavanemate kasvatada. Johannesel tuleb hakata üksinda elu tōsiasju avastama. Ta armub kōrvuni kooliõde Verasse, kakleb, riskib, saab karistada… ja taustal laguneb kurjuse impeerium, mida peeti igaveseks. Aga Leninid langevad, peale tungivad värvilised barbid ja reklaamid, taanduvad krokodill geenad ja tossavad moskvitšid… ja uksed läände lüüakse valla!

Kristlikus kultuuris on enesetapp tabu, sõduri enesetapp topelttabu. Kahel korral Afganistanis sõjalisel missioonil käinud Rivot vaevab psüühilise trauma järgne haigus, mis lõpeb suitsiidiga. Neli aastat püüab Rivo tüdruksõber Hanna võidelda mehe meelehaigusega, siis loobub, sõidab Eestist ära Austraaliasse. Pool aastat hiljem astub Rivo rongi ette. Tema viimane sõnum oma tuttavatele on, et andestage. Dino Buzzati „Tatarlaste kõrbes” ootavad nimetus maailmajaos nimetut imperaatorit teenivad nimetud sõjamehed nimetut vaenlast. ESTCOY-võitlejatel Afganistanis oli selgem pilt nii vaenlasest kui oma asukohast. Ometigi on mõned sõjamehed tagasi tulles vaimselt raskelt haavatud. Rivole määrati diagnoosiks – psühhopaat. Kes on tänases maailmas (palga)sõdur? Kuidas ta jõuab „üle surma silla”? ...

Helikopteripiloot Raul (34) kaotab Afganistani sõjas ühest silmast nägemise ja temalt võetakse ära tiivad. Vigane piloot on nagu haav atud lind. Depressioonis Raul vihastab välja oma abikaasa, kes tema juurest koos lapsega ära kolib. Raul, tundes end kasutu sandina, otsustab oma elule lõpu teha. Ta ehitab heeliumipallidest koosneva lennuvahendi, millega teha oma elu viimane lend.

Avaneb kauge ja tundmatu argipäev Helmandi provintsis Afganistanis, kus eesti poisid elavad missioonist missioonini, trotsides päevast kõrbepalavust ja öist külma, alalist stressi ja painavaid hirme. Kaks aastat tagasi missioonil jala kaotanud Andrei pingutab kogu hingest, et oma verevendadega sõjatandril taas ühineda. Ühe mehe vankumatu tahe vastandub Afganistanis teenivate sõdurite pingelise töö ja inimliku hirmuga endagi jalast ilma jääda. Mis viib noori mehi Afganistani tagasi, juba neljandat või viiendat korda eluga riskima? Lugu sõduri vastutusest oma rahva, omaste, relvakaaslaste, afgaanide ja iseenda ees.

2010. aasta oktoobri lõpp Afganistanis. Parwani provintsi Charikari linna tütarlastekoolis õpivad eriti vaeste perede lapsed. Enamikes kodudes kasvatavad emad lapsi üksinda – isad on tapetud või pikkade sõja-aastate jooksul sandistatud. Filmitegijad paluvad tüdrukutel mõelda oma senise elu kõige ilusamatele ja kõige raskematele lugudele, mis võiksid filmi jõuda. Kahe nädala jooksul räägivad tüdrukud oma elust ja kutsuvad kodudesse ka oma emade lugusid kuulama. Laste ja emade lood on valusamast valusad, kõiki lugusid varjutab sõda.

Meie keskel elavad eesti mehed, kelle elu süngeim kogemus jääb Afganistani sõja aastatesse (1979-1989). Film jutustab kaks erinevat lugu Afganistanis sõdinud meestest. Kunstnik Simson Seakülast naasis sõjast tavaellu rikutud närvide ja hirmuunenägudega, Puurmanist pärit Leino aga kaotas miinile astudes oma jalad ja ühe silma. Nüüd, kakskümmend aastat hiljem lähevad mehed jälle Afganistani, et vabaneda hingel ja mälestustes lasuvast raskest koormast ning leida rahu iseendas ja maailmaga. Kunagisest sõjast, mis toimus võõral maal võõra võimu eest, on raske vabaneda.