Otsingutulemused

Tark rahvajuht suudab oma kultuuri hoida pikalt puutumata, kuid geenivahetuse vastu ei saa temagi.

Naiste muutumine on totaalne. Nad võtavad enda seljast ja küljest kõik, mis vähegi naiselik. Kaovad seelikud, sukad, pesu ja meik. Asemele ilmuvad riided, mille ülesanne pole mitte kaunistada, vaid kaitsta: soe pikk pesu, põlve-, torso- ja kubemekaitsmed. Kõige lõpuks sätitakse peegli ees pähe kiiver. Jäähokinaiskond Dreamland Queens alustab treeninguga. Kümmekond naist sukeldub hilisõhtuti üdini mehelikku maailma.

2004. aasta Ateena olümpiamängudel Eestit esindanud parimas füüsilises vormis, meedia ja spordisõprade poolt medalit tooma saadetud judoka Aleksei Budõlin põrus täielikult. Sportlane ise, treener, kaasvõistleja, abikaasa, arst-kiropraktik, mentor ja nõid püüavad leida läbipõlemise põhjust oludes, kus näiliselt igaüks andis parima. Kaasatud abijõud on aga nii erinevad, et ei saagi moodustada spordimeest toetavat tervikut. Fookus hajub, pind kaob jalge alt tühjusesse. Loomult elujaatav Aleksei võtab elule uue sihi.

Reginleif on intelligentne teismeline tütarlaps, kelle vanemad on juba aastaid lahus elanud. Ta vanemad ei ole just kõige tavalisemad inimesed, mõlemad on eesti punkroki pioneerid 1980ndaist: Anu ja Tõnu Trubetsky. Kahe kodu vahel liikudes ja palju üksi olles on Reginleifist saanud tugeva ja terve eneseteadvusega noor neiu.

Rahvamuusika on selle filmi suur ühendaja, keskmes helilooja Veljo Tormis. Lauljad ja näitlejad valmistuvad lavale tooma Veljo Tormise „Eesti ballaade”. Dirigent Tõnu Kaljuste teeb muusikutega proove, jaapani koreograaf Aki Suzuki juhendab lavalist liikumist, lavastaja Peeter Jalakas aga püüab lahti sõnastada regilaulus peituvat väge. Vanad külalaulikuid leelutavad vanu laule. Regilaulu ja akadeemilise muusika ühendaja Veljo Tormis ise aga istub oma maakodus laua taga, selg vastu klaverit, räägib muusikast ja ilmast ning naudib vaikust. Meister ei kirjuta enam muusikat, aga meister on mõtetega muusikas.

22-aastane Raini põeb kaasasündinud nahahaigust ihtüoosi. Soomused katavad küll tervet tema keha, kui vaim selle kaitserüü taga on vähemalt esmapilgul soomusevaba. Raini on hea suhtleja, kibestumist tema olekus märgata ei ole. Ta on õppinud arvutiadministraatoriks, kuid püüdlused erialast tööd leida on jäänud tulutuks. Raini on puittooteid valmistavas firmas tööl. Ta elab koos oma elukaaslase Ereliga väikese asula paneelmaja viiendal korrusel. Filmitegijad jälgivad Raini ja Ereli elu 2004. aasta talvel ja kevadel. Mõlemad unistavad lapse saamisest ja oma kodust - mitte korterist, vaid päris oma majast. Maja nad ka leiavad, kuid kas ka kodu?

Nii noorte inimeste kui riigi küpsemisel on tuntavaid sarnasusi, mida filmi tegijad otsivadki. Peategelasteks on ETV tütarlastekoori koorilauljad, kes alustasid mudilastena kooslaulmist riigis, mis oli laulu toel saavutamas iseseisvust. Film dokumenteerib ajavahemikku 1990—2004, alates laulvast revolutsioonist ja Eesti taasiseseisvumisest kuni astumiseni Euroopa Liitu. Jälgitakse tüdrukute kasvamist läbi muutusterohke aja. Filmi lõpuks on tüdrukud täiskasvanud ja Eesti riik võrdne võrdsete seas. Võtted toimusid 2002. aasta veebruarist 2003. aasta veebruarini. Kasutatud on Eesti Televisiooni arhiivimaterjale.

Kokku saavad kaks vastandliku poole esindajat – traditsioonide hoidja ja koorilaulu fanaatik Heinrich ning noorte sõpruskond Ühendatud Inimesed. Traditsioniliselt isamaalisele koorilaulule vastandub sotsiaalseslt teravasisuline räppmuusika. Heinrich väidab, et koorilaul on eesti rahva ema. Ühendatud Inimeste jaoks on aga individuaalne muusikaline väljendus kõige algus. See, mis tuleb indiviidi südamest, jõuab ka teise indiviidi südamesse. Mõlemad on pühendunud muusikale. Mõlemal on omamoodi õigus.

Maimu Berezkinal (16) on seni olnud kaks kodu ja kaks kodukanti, Peterburi ja Puka. Maimu on läbinud juba keskkooliprogrammi, käies vaheldumisi koolis nii Peterburis kui Pukas ning ta unistab norra keele õpingutest Peterburi ülikoolis. Maimu isa on venelane, ema eestlanna. Mitmeid keeli oskav Maimu peab end eestlaseks, kes mõtleb mitmes keeles ega pea oluliseks piire rahvuste vahel.

1945. aasta jaanuaris tõmbas Stalin kaardi peale joone – uue Vene Föderatsiooni ja Eesti NSV piiri, mis võttis Eestilt osa maad ning poolitas setu rahva ajaloolise kodumaa. 2004. aasta 1. mail sai sellest pliaatsijoonest Euroopa Liidu idapiir. Peeter Brambati film otsib vastuseid küsimustele, kuidas tuleb setu rahvas toime kahe riigi veere pääl. Kas esivanemate hingejõud aitab neil olla ja elada ning jääda rahvaks ka tulevikus? Filmi aluseks on aastatel 2001-2004 Eesti Televisioonile toodetud 15-osalise dokumentaalse saatesarja "Veere pääl" lood, mis on filmitud nii Eestis kui ka Vene Föderatsioonis Petserimaal.