Otsingutulemused

Dokumentaalfilm toob esmakordselt kaamera ette metsadebatis osalenud metsatööstuse, Riigimetsa majandamise keskuse ja loodusteadlased, et saada selgust, mis Eesti metsaga on toimunud ning millise pärandi jätame järeltulevastele põlvedele tulevikus. Enam kui 60nes Eesti eri paigas üles võetud loodusfilm avab vaatajale Eesti metsade hetkeseisu ning näitab kuidas poliitilised otsused on meie ühise vara kasutamist mõjutanud. Film pakub lahendusi, et debati ummikseisust välja liikuda ning suunab tähelepanu teravikele, mis metsasõja infomüras on mattunud juhitud kommunikatsiooni sõnumite alla. Aga tõstatab ka küsimuse, kuidas metsasõja algusajast vahetunud üheksa valitsust on jätkuva passiivsusega riigi vara, metsaga, hoolimatult ringi käinud.

Sarja eelviimane osa avab arutelu selle üle, kuidas tugevdada metsade ja looduskaitsealade kaitset ning hoiakut jätkusuutlikuma metsanduse poole. Episood kutsub üles teadlikkuse tõstmisele haridussüsteemi muutmise kaudu ning pakub suundi poliitilistele muutuste osas, mis aitaks looduskaitsealasid tulevaste põlvede jaoks paremini säilitada. Episood tõstab esile Euroopa Komisjoni hiigeltrahvid, mis süsiniku liigse emiteerimise tõttu Eestil ees seisavad. Trahvid asetatakse rahvusvaheliste kokkulepete konteksti, mida seni metsadebatis on ajakirjandus vaid põgusalt käsitlenud. Eelviimane episood puudutab laiemalt kliimakriisi ning suunab tähelepanu tulevastele põlvedele. Vaatleb tänast metsapoliitikat tuleviku perspektiivist ning kutsub emotsionaalselt tegutsema, et järeltulevaste põlvede elukeskkond tänaste otsuste läbi ei halveneks.

Keskkonna hävitamine on enesehävitamine. Oleme enesehävitamisest sõltuvuses. See tuleb ära lõpetada. Peame oma täielikku hukatusse laskuval liumäel korralikult hoogu maha võtma. Tõsi, seda kõike on juba miljon korda räägitud. Seda kõike on räägitud miljonil eri viisil: süüdistades, hirmutades, vihale ajades, moraali lugedes, optimistlikult lootust andes,... Mul pole midagi uut lisada. Vaikime lihtsalt mõnda aega. Lähme jalutame.

Selle filmiloo keskmes on suured üldinimlikud teemad. Kunagi varem pole tuumperekondi elama suunatud eraldatud korterikastidesse nii nagu on juhtunud meie postindustriaalsel ajastul. Ilma sugulaste, ilma kogukonna toeta, on see meid ajanud üsna ängistavasse ja kõledasse tupikusse. Film jälgib rühma täiskasvanuid ja nende lapsi, kes 2014. aasta suvel otsustavad loobuda harjumuspärasest elukorraldusest ning asutavad Eesti esimese teadliku ökokogukonna. Nad panevad oma säästud kokku ja ostavad kamba peale vana mõisakompleksi, 3750 ruutmeetri jagu poollagunenud hooneid koos selle juurde kuuluva 33 hektari põllumaaga. Enne neid paiknes seal hooldekodu. Kokku kolib elama viis peret – 12 täiskasvanut ja 6 last. Nende eksperiment sai innustust ...

Paljud tahavad tarbimisühiskonnast välja rabeleda, kuid vähesed teevad seda nii radikaalselt kui Maarja ja Jim, kes rajavad Lahemaale väikesele metsakohale oma juhtmevaba ökoelamist, kasutades ära kõike, mida nad kätte saavad: tööstusjääke, vanu autokumme, põhku, savi. Mustlaslaagrit meenutava tööplatsi keskele kerkib kummalise kuju ja tegumoega struktuure. Film jälgib noorte olelusvõitlust sügisest kevadeni. Kas jalgrattageneraator hakkab tööle ja savisaun peab sooja? Kumb on tugevam, kas noorte ideaalid või Eestimaa talv? Suuremaks küsimuseks jääb aga see, mida juhtme seinast välja tõmbamine inimesele annab? Kas jätkusuutlik elu on seda väärt?

Loodushoiuaktivist Aleksei Lotman rõhutab kariloomade olulist osa looduskaitselise funktsiooni täitmisel. Hooldamata rannaniidud võivad kinni kasvada 5-10 aastaga. Looduskaitsjate ja põllumeeste koostöö Loode-Eesti rannaalade hooldamisel on oluline paljude taime- ja loomaliikide eluks vajalike tingimuste säilitamise nimel.

Kas inimene suudab oma ostukirge ohjes hoida? Kas lõpututes reklaami- ja müügikampaaniates suudetakse säilitada kainet mõistust? Leidub ka selliseid, kes elavad õnnelikult ilma liigsete asjadeta. Filmi kolm peategelast on Heateo sihtasutuse juht Artur Taevere, moekunstnik Reet Aus ja kunstnik Peeter Laurits. Kõik kolm annavad tunnistust teistsuguse olemise võimalikkusest. Igaüks neist jõudis õige äratundmiseni ja sisemise tasakaalu leidmiseni erineval moel, kuid õnne- ja rahulolutunnet kiirgab neist kõigist.

Mässumeelne rokkfilm Taaralinna kultusansamblist Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd. Rokkfilmile tavapäraseid ohtraid gruupi-, alkoholi- ja narkostseene asendavad doktorantidest bändiliikmete loodusteaduslikud uuringud. Punkrokki ei vastandata loodusele ja teadusele. Vastupidi, läbi revolutsioonilise punkmuusika propageerivad bändiliikmed säästlikke eluviise ja osutavad tarbimisühiskonna puudujääkidele. Arutu tarbimise alternatiiviks pakub kevadbänd loomingulist eneseväljendust.

Eesti maakarja saatus pole kerge olnud ei mōisnike ega kolhooside aegu. Enne sōda oli taludes 20 000 maakarja looma, tänaseks on meil maatōugu veiseid alla 500 ja ta on kantud maailma ohustatud tōugude nimekirja. Veel jätkub entusiastidel tahtmist ja jōudu vōidelda mōnikord lootusetutki vōitlust “oma” karja eest. Aga kui kauaks veel? Film on valminud Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi asutamise 80. aastapäevaks.

Kiskjate, eriti väikekiskjate elust teatakse nende varjatud eluviisi tõttu üsna vähe. Lumelagendikul tuhniva metsseakarja ja karihiirega põgus tutvus tehtud, jõuame vilkate kärpide, tuhkrute ja nende sugulaste hoolikalt peidetud elupaikadesse. Saame teada, milline on nende loomade elu lumevaiba all ja peal, nende roll looduskeskkonna ökoloogilise tasakaalu säilitamisel. Stsenarist, režissöör ja operaator Rein Maran, muusika Mikk Sarv.