Otsingutulemused

Stand-up'i tegemine on pealtnäha kerge – tuleb lavale ronida, tund aega mikrofonisse naljakaid lugusid rääkida ja vahele veidi ropendada. Sander Õigus on standupiga tegelenud üle kümne aasta. Vaatame läbi selle ala kõige töökama mehe pilgu, kuidas saab tegelikult tõsi tõeks ja nali naljaks.

2017. aastal kuulutab Kinoteater välja töökonkursi, et leida inimest, kes poleks teatris käinud ning vaataks ära kõik 2018. aastal loodud teatrilavastused. 450 kandidaadi seast leitakse 21-aastane Alissija-Elisabet, rätsepaharidusega Valga tüdruk venekeelsest perekonnast. Noor inimene, kes ei tea midagi Eesti teatrist ega tunne ühtegi eesti näitlejat. Noor inimene, kes enne eksperimenti kaalus, kas minna tööle Maximasse või Euroopasse vabatahtlikuks. See on inspireeriv lugu iseseisvumisest, oma koha otsimisest ja sellest, et vahel piisab ainult väikesest juhusest, et veerema läheks lumepall, mis muudab kogu elu.

"Koma" ei ole mitte ainult kirjavahemärk vaid ka Kalju Komissarovi hüüdnimi, mille lavakunstikateedri 13. lennu tudengid talle panid. Kalju Komissarov (8.03.1946-6.03.2017) on Eesti tuntud ja tunnustatud lavastaja ja teatripedagoog. Võib julgusega väita, et praegu töötab aktiivselt meie teatrilavadel just kõige enam Komissarovi õpilasi. Ta on juhtinud Eesti Noorsooteatrit 1974-1986, Viljandi Ugalat 1989-1991, TMA lavakuntikooli 1986-1995. Ta on üks Viljandi Kultuurikolledźi asutajaid ja lavakunstide osakonna juhataja. Porteefilmis näeme Kalju Komissarovi viimaseid intervjuusid ja teda meenutavad ta õpilased ja kursusekaaslased.

1980. aastal valminud Tallinna Linnahalli ajalugu on väga värvikas. Alates ehitustööde algusest 1977. aastal kuni tänaseni on see kompleks näinud vastuolulisi aegu. Loodud nõukogude aja au ja hiilguse demonstreerimiseks, iseseisvumisajal poliitiliste ning erakondlike ürituste sündmuspaigana, aga ka erinevate kultuuride kohtumispaigana on see ehitis unikaalne. Film rändab ajas, luues paralleele mineviku, oleviku ja tuleviku vahel, alates planeerimisest kuni renoveerimise lähteülesande valmimiseni 2017. aasta jaanuaris.

4-aastane Elizabeth on sündinud balletiartistidest vanemate perre ja enamiku oma senisest elust on ta veetnud koos vanematega teatris. Ta tunneb iga Estonia balletitrupi liiget nimepidi ja teab peast kõiki teatris etenduvaid balletietendusi, sest on näinud neid lugematu arv kordi. Elizabeth armastab, õieti lausa jumaldab balletti, aga kas see oleks nõnda ka siis, kui tal oleks selle kõrval muid valikuid? Väikse Elizabethi rännak läbi muinasjutulise teatrimaailma, kus päriselu kohtub illusoorsega ja muinasjutust saab tõelisus.

Islandi lõunarannikul keset Atlandi ookeani asub väike Heimaey saar. Kaheksa aasta eest kolis sinna Estonia teatri endine solist, lauljanna Annika Tõnuri. Eesti publiku silme alt kadus Tõnuri vaikselt nagu tolm. Islandlastele jäi omakorda tundmatuks ja parasjagu arusaamatuks tema eelnev elu Eestis. Kes ta oli, kuidas ja miks ta sinna sattus? Annika ratsionaalset ja kinnist, kuid samas emotsionaalset ja teatraalset karakterit aitavad avada tema kirjad ja intervjuud, põnevad arhiivikaadrid, pereliikmed ja kolleegid, õpetajad ja õpilased ning muidugi muusika.

Tantsuline dokumentaalfilm rändab kahe aasta vältel rahvusvaheliselt tunnustatud koreograafi Mai Murdmaa loomingulises maailmas. Murdmaa on teejuht käsitlemaks tantsu kui meediumit, mille kaudu luua kunsti. Film visualiseerib koreograafiat, kuid eelkõige mõtestab seda. Murdmaa looming ja eraelu on lahutamatu tervik. Üks ballettmeister, kaks erinevat ühiskonnakorda. Üks looming – sakraalne, müstiline, erootiline, esteetiline, kuid palju keerukaid aspekte teose viimisel publikuni. Eesti balleti grand old lady värskeim lavastus, Carl Orffi kuulus triloogia “Trionfi” valmib Joškar-Olas Mari ooperi- ja balletiteatris.

Kas geeniusel on õigus oma teatrile, küsib Eesti teatri vanim tegevnäitleja Leida Rammo (1924) ja vastab: on küll. Tallinna Linnateatril on oma geenius – lavastaja Elmo Nüganen. Aga tal ei ole korralikku teatrimaja, suurt lava ega saali. Teater tuleb august välja tõmmata, otsustab Grand Old Lady ja võtab ette enneolematu ristikäigu ametkondade alistamiseks. Tarmukas proua kirjutab kirju, käib linnavalitsuse ametnike jutul, konsulteerib ärilehe peatoimetajaga ja kohtub miljonäriga. Vanadaam teeb kõik, et linnateatri varsti peaaaegu 20 aastat tühjana seisvasse lavaauku uhke teatrimaja ehitataks ja täituks teatrirahva ammune unistus.

Pime inimene ei ela pimeduses. Kui inimene on sündinud nägijana ja nägemise elu jooksul kaotanud, elavad tema vaimusilmas lood, pildid ja mälestused kunagi nähtust. 34-aastane Hedy kaotas nägemise noore täiskasvanuna. 2012–2013 osales ta tantsuprojektis Fragile, millest võtsid professionaalsete tantsijate kõrval osa ka nägemispuudega inimesed. Vahur Laiapea jälgib Hedy, Jaani, Kärdi ja lavastaja Ajjari koostöös valminud tantsulavastuse „Plexus” sündi alates esimestest proovidest kuni etendusteni Lissabonis, Oslos ja Tallinnas.

Elmo Nüganeni 50. sünnipäevaks 2012. aasta veebruaris valmis kaks omalaadset kingitust, Vahur Laiapea film Elmo Nüganenist „Mul annet on ka äikeseks” ja Tallinna Linnateatri raamat „Elmo Nüganen. Esimene vaatus”. Film jälgib ajavahemikku 2011. aasta augustist 2012. aasta veebruarini Tallinna Linnateatri lavastaja Elmo Nüganeni (teatri)elus. Nüganen teeb lavastuse taastamisproove Tallinna Linnateatris, juhatab filmivõtteid, valmistab oma lavastust ette Permi teatrifestivalil, mängib Moskva teatris Et Cetera lavastuses „451 kraadi Fahrenheiti”. Näeme Nüganeni suhtluses, tegutsemises, temale iseloomulike reaktsioonide ja temperamendiga, enesekindla ja eneseteadlikuna.