Otsingutulemused

Ilmalikus kultuuris kipub surm olema tabuteema ja sellest rääkimist välditakse. Olenemata, et surm on üks elu osa, on inimestel tekkinud sellega seoses liigsed hirmud. Ameerikast Eestisse kolinud kultuuriloolane ja antropoloog Paul Firnhaber arvab, et üheks põhjuseks võib olla teadmatus - me ei tea lõpuni, mis surm on. Erinevate maade matmisrituaalne ja surmakultuuri uurinud teadlane arutleb oma Viljandi kodugaleriis surmahirmu üle ning valgustab meid, millest on surma kujutamine kujutavas kunstis välja kasvanud, milline on inimkonna pärand ühiskonnale üldisemalt ning mis teda köidab väikeses Viljandis, kuhu ta on tulnud oma vanaduspõlve veetma.

Mets on meist kõigist vanem. Paljude rahvaste mütoloogias on hunt metsa kuningas, kes kuuleb, näeb ja teab kõike. Metsaservas elava Mardi peret on tabanud raske õnnetus, mis on pereliikme endaga võtnud. Pereema püüdlused tütart päästa võivad vilja kanda, kuid jumala mõistmiseks liiga noor Mart satub rituaali vahele ning seab oma perekonna saatuse ohtu. Hundil on alati oma jagu.


Lembit Sarapuu on kunstnik, kes loob müüte, ise seejuures üha enam oma looduga samastudes – müüdiks muutudes. Nii isikuna kui ka kunstnikuna on Sarapuu erand, mis vaevu mahub tavaliste reeglite alla. Mis teiste puhul oleks originaalitsemine, kukub temal välja endastmõistetavalt. Nimetagem seda veidruseks või omapäraseks andeks – õige on nii see kui teine.

Siberi väikerahvas ketid (vanema nimetusega Jenissei ostjakid) on 1980ndatel väikesearvuline (umbes 1000 inimest) rahvakild Siberis Krasnojarski krais Jenissei keskjooksul, kelle kohta on teada, et nad asustasid neid alasid juba paleosoikumi perioodil. Ligi pooled neist on nõukogude ajal asunud elama Kellogi külataolistesse asumitesse ja nende suhe rahvuslike juurtega (looduslik eluviis, kalastus, loodususk, šamanism) on katkemas.

Soomeugri ja samojeedi rahvaste ühisjuuri ning rännuteid otsivas-avastavas dokumentaalfilmis püütakse tungida Uurali keelkonna läteteni, jälgida soome-ugri ja samojeedi hõimude etnograafiat, folkloori ja igapäevaelu, taastada nende tuhandeaastaseid rännuteid oletatavast algkodust Siberist Läänemere ja Doonau äärde. Kamassi, neenetsi, handi, komi, mari ja karjala keele kõnelejaid on jäädvustatud nende igapäevases elukeskkonnas 1969-1970. aastail Neenetsimaal, Handi-Mansimaal, Usbekistanis, Komis, Marimaal, Karjalas ja Eestis. Filmi koondatud ja emotsionaalselt mõtestatud aines on igihaljas ning selle ajaloolis-kultuuriline väärtus vaid suureneb ajas.