Otsingutulemused

Selle filmiloo keskmes on suured üldinimlikud teemad. Kunagi varem pole tuumperekondi elama suunatud eraldatud korterikastidesse nii nagu on juhtunud meie postindustriaalsel ajastul. Ilma sugulaste, ilma kogukonna toeta, on see meid ajanud üsna ängistavasse ja kõledasse tupikusse. Film jälgib rühma täiskasvanuid ja nende lapsi, kes 2014. aasta suvel otsustavad loobuda harjumuspärasest elukorraldusest ning asutavad Eesti esimese teadliku ökokogukonna. Nad panevad oma säästud kokku ja ostavad kamba peale vana mõisakompleksi, 3750 ruutmeetri jagu poollagunenud hooneid koos selle juurde kuuluva 33 hektari põllumaaga. Enne neid paiknes seal hooldekodu. Kokku kolib elama viis peret – 12 täiskasvanut ja 6 last. Nende eksperiment sai innustust ...

Morten on uudishimulik ja leidlik poiss. Saatuse tahtel on ta sunnitud elama koos kasuvanematega, kes ei näe tema loovas tegevuses muud kui pahatahtlikku huligaanitsemist. Emata Morten ei ole siiski orb. Ta isa on kapten, kes töö tõttu peab suurema osa ajast merel viibima. Morten soovib isa eeskujul samuti kapten olla. Ta ehitab endale mängulaeva, mille mehitab erinevate putukatega. Unenäoline paralleelmaailm kirjeldab Morteni elu groteskses võtmes. Mingil hetkel maailmad segunevad. Nii Morteni päris kui ka fantaasiamaailm ähvardavad kokku kukkuda. Mõlema maailma päästmiseks on vaja julgelt tegutseda. Morten võidab ohud kangelaslikult. Tema kindlameelse tegutsemise taga on põhimõte - kapten ei jäta kunagi ...

Karina ja Martin on vabaabielus elavad lapsevanemad, kelle omavahelises armastuses pole põhjust kahelda. Aga kui hing ihkab midagi veel, mingit seletamatut kõdi, saavad alguse sündmused, kus miski pole enam endine. See on lugu suurest igatsusest millegi järele, mida ei ole veel tundnud või mida võib-olla isegi ei eksisteeri. Järgides oma sisemist tungi algab otsingute teekond, mis on mänguline, muhe, läbinisti inimlik, täis eksimise ja uuesti alustamise võimalusi ning värvikaid karaktereid, kes kõik on teel ja kel kõigil on üks eesmärk – leida õnn. Film vaatleb tänapäeva inimest, kelle tasakaalupunkt on paigast nihkunud. Kelle isklikku ruumi on kogunenud kõike rohkem kui ...

Külas elab Naabritüdruk, kes on nii Vanamehele kui Naabrimehele silma jäänud. Aias töötades märkab ta, et tema tegemisi jälgib unistavalt Naabrimees. Naabritüdrukust unistab kodus arvuti taga ka Vanamees. Mõlemad vanamehed järgnevad Naabritüdrukule turule. Samal ajal satuvad kodus lapselapsed pahandusse, kui nad avastavad arvutist Vanamehe pildikollektsiooni Naabritüdrukust ja saavad Vanaeide käest riielda. Viimase võimaluse Naabritüdruku südant võita saavad Naabrimees ja Vanamees suurel külasimmanil, kus vanameeste vahel läheb sõneluseks, millest kasvab välja suur külakaklus. Kui Vanamees toibub, siis kooserdab ta uimase ja purjus peaga kottpimedas enda arvates Naabritüdruku majja ning poeb talle voodisse. Hommikul ärgates avastab Vanamees aga, et on teinud suure vea ja ...

Pime inimene ei ela pimeduses. Kui inimene on sündinud nägijana ja nägemise elu jooksul kaotanud, elavad tema vaimusilmas lood, pildid ja mälestused kunagi nähtust. 34-aastane Hedy kaotas nägemise noore täiskasvanuna. 2012–2013 osales ta tantsuprojektis Fragile, millest võtsid professionaalsete tantsijate kõrval osa ka nägemispuudega inimesed. Vahur Laiapea jälgib Hedy, Jaani, Kärdi ja lavastaja Ajjari koostöös valminud tantsulavastuse „Plexus” sündi alates esimestest proovidest kuni etendusteni Lissabonis, Oslos ja Tallinnas.

19-20. sajandi vahetusel rändas Eestimaalt Siberisse tuhandeid ümberasujaid, sealhulgas umbes 5000 setot. Siberi setode suurimaks keskuseks kujunes Haida küla Krasnojarski krais. 2012. aasta aprilli lõpus viis järjekordne uurimisretk Haida külla pärimust koguma eesti folkloristid Anu Korbi ja Andreas Kalkuni. Vahur Laiapea jäädvustab kohtumisi külaelanikega. Setu memmed jutustavad oma elust, joovad samagonni ja leelutavad laulda. Haida külas on algamas ka ettevalmistused 9. mai võidupühaks: koolis harjutatakse võitu ülistavate luuletuste lugemist.

Kus ja kuidas sünnitada? Kas vee all või maa peal? Kodus või haiglas? Püsti või pikali? Kas lõpuks jääb peale rutiin või vaba tahe? Humoorikas dokumentaalfilm uurib, kuidas tänapäeva naised suhtuvad sünnitamisse ja milliste valikute vahel nad otsuseid peavad langetama. Peategelaseks on filmi autor Margit Lillak, kes ise esmakordselt lapseootele jääb. Paralleelselt tema isiklikele ekslemistele rasedatele pakutavate teenuste, pakettide ja sünnitamisviiside rägastikus kulgeb kahe väga erineva naise lapseootamise lugu.

Kümne filminovelli lood leiavad aset Eestis umbes saja aasta vältel, esimene lugu aastal 1820, viimane 1938 – aegadel, mil nupumehed leiutasid lennumasinaid, laevad hakkasid vee all sõitma, tsepeliinid heitsid pomme, lapsed korjasid vanametalli allveelaevade jaoks. Raha polnud, küll oli aga tahtmist! Hull aeg, loomingulised inimesed. Kõik lood on jutustatud erinevate ajalooliste tegelaste või nendega kokkupuutes olnud fiktiivsete tegelaste poolt. Nad esitavad oma lood erakirjades, päevikusissekannetes, luureraportites või unejuttudes, igaüks omal isiklikul viisil.

Õlu ja ilusad tüdrukud on mõttes kolmel sõbral, kes täiesti tavalise reede hommikul bussijaamas kohtuvad. Vaevalt võivad noormehed aimata, et 25 tundi hiljem on nad keset vägivaldseid sündmusi, kus laipade hulk iga hetkega aina kasvab. Ühe spordikoti ja 70 aastat vana püstoli toel põimub filmis 8 lugu, millest liigub läbi suur hulk värvikaid tegelasi: kurjategijad, kellest üks tsiteerib Nietzschet; II maailmasõja veteran, kes Clint Eastwoodi stiilis püüab maailma parandada; punt reaalsusele vee peale tõmmanud narkareid; rikkurivõsu, kel väga keeruline suhe oma isa ja noore ahvatleva võõrasemaga; viis noort naist, kes kõik üritavad leida kohta elus. 24 tunni jooksul läheb ...

Nukufilm "Eine murul" on oma nime saanud Édouard Manet' kuulsalt maalilt. Tegijad on rämekoomilise filmi sõnumi koondanud sügavalt iroonilisse lausesse "On vaja 99% tööd ja 1% annet, et sünniks meistriteos!"