Otsingutulemused

Film esitab tervikloo Leonhard Lapinist kui loojast, kuid fookuses on Lapin just arhitektina, kelle kunsti- ja arhitektuurilooming on liikunud tuntavalt paralleelradadel. Avanevad ka peategelase maailmavaade, tõekspidamised ja mässumeelne olemus. Leonhard Lapini lapsepõlv möödub 1950ndate aastate Räpinas. 1960ndate teisel poolel, kesk sügavat nõukogude aega, läheb ta aga pealinna, et kunstiinstituudis arhitektuuri õppida. Mässumeelsest tudengist kujuneb Nõukogude Eesti esiavangardist, kes maalib, teeb graafikat ja arhitektuurijoonistusi, arhitektoone ja arhitektuuriprojekte, korraldab performance’eid ja happening’e, aga ka kirjutab ja luuletab ning loob oma arhitektuuri- ja värviteooria. Keevalise natuuriga käivad kaasas konfliktid võimudega, samuti kirglikud inimsuhted. Lapini lähiringist kujuneb välja legendaarne arhitektide sõpruskond, kellest on räägitud kui ...

Portreefim vanast filmitegijast, kes vaatab tagasi kadunud ajale, filmidele, mis teda saatnud, ja kaaslastele, kelleta poleks seda kõike olnud. See on üks tahk Eesti esimese sõjajärgse põlvkonna loost ja omapärase eesti dokumentaalfilmi sünnilugu. Film elust, mälust ja kultuuri katkematusest. Peep Puks on teinud režissöörina 61 tõsielufilmi ja autorina ligi 40 telesaadet. "Vaadates tema filme 1969. aastast peale, mõistan korraga, miks Eesti saavutas taas iseseisvuse ja nii loomulikult", kirjutas filmikriitik Jaan Ruus temast. "Sest uurides rahva elamise jõu allikat, on Puksil õnnestunud seda eestluse elujõudu oma filmides peegeldada. Otsides enda jaoks elamise jõudu, on ta leidnud üles rahva elujõu allikad."

Film tugineb osaliselt Tõnis Mäe eluloole, kuid keskendub rohkem tema tänasele loomingule, uute laulude valmimisele – ja näitab, kuidas ka igas uues loos peegeldub tema isemoodi maailm, kajastuvad erinevad hetked kogu tema elust ja Eesti kultuuriloost.

Film portreteerib eestlasi rannakülade ühe iidsema traditsiooni – rannaõiguse kaudu. Legendi järgi sõitis Läti aurik Rasma 5. juulil 1941 Põhja-Eesti rannikul miini otsa. Kapten otsustas laeva Mohni saare madalikule suunata, et päästa reisijad ja last, ennekõike Riiast evakueeritud õmblusvabriku sisustus, aga väidetavalt ka Husqvarna jalgrattad ning teravili ja jahu. Läti, Eesti ja Leedu koostöös valminud film otsib Eesti rannakülades Rasma pardalt pärit jalgrattaid ja õmblusmasinaid, aga ka laevahukuga seotud jutulõngu ja mälestusi, talletades nii kaasaegset pärimust.

Põgusad kohtumised kirjanik Arvo Valtoni ja tema kaasteelistega erinevatel ajahetkedel on filmi läbiv teema. Jäädvustatud on Valtoni sünnipäevapidu Kirjanike Majas, tema Märjamaa kodu ja vestlusi Sirje Kiiniga. Valton selgitab oma elu põhimõtteid ja räägib kirjanikutööst. Tiina Vallikivi on kirjaniku abikaasana olnud toetav ja mõistev naine ning suure pere hea haldjas. Kirjutamine on Arvo Valtoni kirg ja vabadus.

Isikulooline dokumentaalfilm Tallinna linna raamatukogu kauaaegsest juhatajast Aleksander Sibulast (1884-1981) on üles ehitatud rohketele foto- ja arhiivimaterjalidele. Isa ja vanaisa meenutavad filmis tütar Helle Sibul ja tütretütar Tiina Peenoja. Lisaks pikemad intervjuud kirjandusteadlase Livia Viitoliga ja raamatukogude ajaloo uurija Piret Lotmaniga. Katkendid Heidi Sarapuu lavastusest "Kui me elasime raamatukogus…". Käsitletakse meie riigi ja raamatukogude ajaloos olulisi perioode, sh raamatute hävitamisi okupatsioonide ajal. Samuti antakse ülevaade inimestest, kes Aleksander Sibula kõrval Eesti raamatukogunduse arengut kujundasid - Mall Jürma, Friedrich Puksoo, Richard Antik, Mart Pukits, Helene Johani.

ANK ’64 oli aastatel 1964–1969 Tallinnas tegutsenud kunstirühmitus, mille moodustasid Eesti Riikliku Kunstiinstituudis (ERKI, tänane Eesti Kunstiakadeemia) õppinud noored kunstnikud Malle Leis, Jüri Arrak, Kristiina Kaasik, Tiiu Pallo-Vaik, Enno Ootsing, Marju Mutsu, Vello Tamm, Tõnis Laanemaa ja Aili Vint, vaimseks juhtfiguuriks Tõnis Vint. Rühmituse asutamise 50. juubeli eel toob Tallinna kunstihoone publikuni ulatusliku ja esindusliku retrospektiivnäituse, mis taaselustab 1960. aastate idealistliku ja otsingulise vaimu ning on mõeldud austusavaldusena ANK ’64 helgele ja mängulisele eksperimentaalsusele. Enamik ANK 64 liikmeid on tegusad tänini.

Kas geeniusel on õigus oma teatrile, küsib Eesti teatri vanim tegevnäitleja Leida Rammo (1924) ja vastab: on küll. Tallinna Linnateatril on oma geenius – lavastaja Elmo Nüganen. Aga tal ei ole korralikku teatrimaja, suurt lava ega saali. Teater tuleb august välja tõmmata, otsustab Grand Old Lady ja võtab ette enneolematu ristikäigu ametkondade alistamiseks. Tarmukas proua kirjutab kirju, käib linnavalitsuse ametnike jutul, konsulteerib ärilehe peatoimetajaga ja kohtub miljonäriga. Vanadaam teeb kõik, et linnateatri varsti peaaaegu 20 aastat tühjana seisvasse lavaauku uhke teatrimaja ehitataks ja täituks teatrirahva ammune unistus.

Dokumentaalse filmirännaku keskmes on pühaks peetud Ararati mägi. Filmigrupp liigub Parroti jälgedes ümber Ararati, otsib jälgi Parrotist ja Noa laevast, tutvub piirkonna kultuuri ja ajalooga ning vallutab Ararati tipu just nagu Parrot 180 aastat tagasi. Eestist pärit baltisakslane Friedrich Parrot (1791-1841) tõusis koos viie kaaslasega 1829. aastal esimese lääne inimesena Ararati (5137 m) tippu. Tema rühmas oli ka Hatšhatur Abovjan, kes pärast mäevallutusele järgnenud õpinguid Tartu Ülikoolis pani aluse Armeenia moderniseerimisele.

2008. aasta augustis sõitis Ukrainasse Krimmi sisemaale Aleksandrovka keskkooli eesti juurtega lastele eesti keelt õpetama ajalehe Postimees 23-aastane reporter Tiina Rekand. Elama asus ta Krasnodarka küla Eesti seltsi esinaise Rita Kuusk-Kadilkina juurde. Rita on Eestist Järvamaalt 1860. aastatel Krimmi rännanud eestlaste järeltulija. Krimmieestlane – ütleb ta enda kohta. 2008. aastal on Krasnodarkas veel inimesi, kes omavahel kohtudes eesti keelt räägivad. On ka paarkümmend last, kellele meeldib eestikeelseid laule laulda. Neid on lastele õpetanud kõik Eestist tulnud õpetajad, õpetas ka Tiina.