Otsingutulemused

Abhaasia eestlased tulid esimest korda Eestisse laulupeole laulma 1947. aastal. Tulid ka 2014. aastal, aga ainult pealtvaatajatena. Sulevi, Salme ja Burna külade eestlased räägivad elust-olust kaugete aegade tagant ja praegustest tegemistest.

Me elame globaalse tarbimise ajastul, kus tarbimistempo üha kiireneb. Ei ole saladus, et moetööstus on selle tarbimisralli esirinnas. Tuhanded vabrikud kolmandas maailmas ei tooda mitte ainult rõivaid erinevatele suurfirmadele, vaid ka tonnide viisi mürgiseid jäätmeid. Moedisainer Reet Ausil on ambitsioonikas plaan muuta maailma. Ausile näib, et ainus viis kahjuliku moetööstusega võitlemiseks on süsteemi muutmine seestpoolt. Film “Moest väljas” jälgib Reet Ausi teekonda Tallinnast läbi Euroopa moelavade ja Lõuna-Ameerika puuvillaväljade otse masstootmise epitsentrisse Bangladeshi.

Mark Soosaar otsib üles Kihnu inimesed, kelle lapseea tegemised püüti pool sajandit tagasi, 1964. aastal filmilindile. Nüüd kuuekümnendatesse eluaastatesse jõudnud kihnlased vaatavad arvutist toonast filmi. Mustvalged kaadrid aegade tagant toovad esile mälestusi ja meenutusi. Taaskohtumine kunagiste mängu- ja koolikaaslastega on siiras ja soe. Aeg on Kihnus palju muutnud. Suur maailm tungib igasse kodusse, paljud kihnlased on kolinud ära mandrile või ka välismaale. Kas kihnu keelel ja meelel on tulevikku?

Arhitektuuritudeng Roomet suunatakse kaitseväes aega teenides meditsiiniväljaõppele, kus koolitatakse reservarmee üksuste tarvis parameedikuid. Järgneb mitu kuud kestev väljaõpe, mille käigus seguneb ajateenistuses tavapärane mänguline väljaõpe reaalse tööga Tallinna kiirabis. Kogu senise elu vaid õppimisega tegelenud noor mees satub olukordadesse, mida ta ei osanud uneski näha. Audiovisuaalne rännak läbi uut põlvkonda defineeriva eluetapi. Vaba hinge aheldav rutiin, kitsus ja pidevalt samad näod. Kuidas käituda, kui avastad end mitte enam õppimas, vaid tegelemas elu ja surmaga?

Pärnumaalt, Läti piiri lähedasest Jäärja külast pärit vennad Mihkel ja Madis osalevad juba kuuendat aastat eurorahade toel toimuva „Karuputke võõrliikide ohjamiskava“ hangetel ja teevad järjest suuremates piirkondades ohtliku karuputke tõrjet. 2014. aasta jooksul jälgitakse loodusliku võõrliigi tõrjumisega elatist teenivate vendade tegemisi. Fookuses on peategelaste värvikad karakterid ja omavahelised suhted. Ühe putkehooaja vältel, kevadest sügiseni, teevad vennad äärmiselt rasket ja spetsiifilist tööd. Lugu meestest ja taimedest, tööst ja armastusest.

Kas geeniusel on õigus oma teatrile, küsib Eesti teatri vanim tegevnäitleja Leida Rammo (1924) ja vastab: on küll. Tallinna Linnateatril on oma geenius – lavastaja Elmo Nüganen. Aga tal ei ole korralikku teatrimaja, suurt lava ega saali. Teater tuleb august välja tõmmata, otsustab Grand Old Lady ja võtab ette enneolematu ristikäigu ametkondade alistamiseks. Tarmukas proua kirjutab kirju, käib linnavalitsuse ametnike jutul, konsulteerib ärilehe peatoimetajaga ja kohtub miljonäriga. Vanadaam teeb kõik, et linnateatri varsti peaaaegu 20 aastat tühjana seisvasse lavaauku uhke teatrimaja ehitataks ja täituks teatrirahva ammune unistus.

Dokumentaalfilm eksootilises Mongoolias toimunud meditsiinilisest missioonist, kus osalesid inglise ja hollandi kirurgide kõrval ka kaks eesti meedikut - missiooni juht doktor Jüri Teras ja anestesioloog Kristjan Kalling. Nende eesmärk oli opereerida songa all kannatavaid patsiente ja õpetada välja oma kohalikke kolleege. Kirurgide filmimise kõrval käis filmi autor vaimujõudu otsimas šamaan Ochiroo juures, veetis päeva budistliku kloostri mungaõpilastega ning õhtupooliku rändkarjakasvataja Battsingihi ja tema naise Ossortshami peres.

Eestis tegutsev liikumine Tour d'ÖÖ koondab jalgrattaaktiviste, kes korra kuus vallutavad linnaruumi. Suures grupis geriljarännak mööda Tallinna õhtuseid tänavaid loob sõitjatele üleva meeleolu. Metsateel kulgeva filosoofi jaoks on jalgratas kui tajuinstrument, teadvuse avardaja. „Kui jalgratta oleksid leiutanud tiibeti mungad, oleksid nad seda eelkõige kasutanud kui meditatsioonivahendit,“ ütleb kirjanik ja semiootik Valdur Mikita. Jalgratas kui mõtlemise vahend on oluline erinevatele loojatele. Jalgratturite eneseteadvuse kasv on suurenenud ülemaailmselt. Homo pedalis – need on inimesed, kes vaatlevad maailma jalgrattasadulast. Nende kõigi jaoks on ratas igapäevane tarbeese. Ja siis midagi veel. Võimalus olla vaba. Nad on väga erinevad inimesed, kuid jalgratas ühendab neid.

14-aastane ratastoolipoiss Taavi proovib ajakirjanikuametit. Oma nutikate küsimustega pöördub ta erinevate inimeste poole. Taavi vestluskaaslasteks on samuti ratastoolis proua Sirje Hannit, ajakirjanik Priit Pullerits, näitleja Toomas Tross, vaimulik Philippe Jourdan ja Taavi vanaema. Taavi esitab lihtsaid, asjalikke, aga vahel väga keerulisi küsimusi, millele vastamine pole sugugi lihtne. Sünnib sild ja side inimeste vahel, keda tavaelu ei pruugi iialgi kokku viia. Taavi soovib filmis jääda nii iseendaks kui võimalik.

Film ei ole pelk meenutus saarte kunagistest hiigelaegadest, see jutustab ka saarte olevikust ja tulevikust. Viimsi saared olid endistel aegadel Tallinna kaitsemüür, mitte kauni loodusega puhkepaik või looduspark. Tänapäeval Viimsi saarestik Tallinnale enam sõjalist kaitset ei paku, küll aga pealinnas tööl käivatele inimestele rahulikku elu- ja pelgupikka. Saarel on tänaseks oma selge roll, näiteks Tõnu Kaljuste Nargen Festivali näol Naissaarel, kuid see roll võiks olla suurem ja mitmekesisem. Filmis on rohkelt kasutatud ajaloolisi filmikaadreid, fotosid ja dokumente.